Meenutama asub Ene Sepp, “Minu Colorado” autor.
169.
Meie peres on juba ligi 60 aastat olnud traditsioon, et reedeti käime saunas sõprade juures, kelle kohta mina ütlen juba, et nad meie isevalitud sugulased.Ja mul on mälupilt, et on järjekordne reede. Pärast sauna, aga enne õhtusööki. Ma räägin õhinal äsja ilmunud “Minu Alaska” raamatust ja sellest, et äkki ma peaksin ka korra oma sammud välismaale seadma. Kontrollima järgi, kuidas seal siis elu on.
Selle hetkeni ei olnud kaugele rändamise plaan mul isegi tõsiselt kaalumisel olnud, vaid olin oma tulevikusammud määranud Eestisse. Aga mõtted ja sammud hakkasid muutuma, tänu konkreetsele raamatule.
Manni “Minu Alaska” ilmus 2008. aasta lõpus. Mina käisin siis 11. klassis. Kindlasti mõtlesin teoreetiliselt õpilasvahetusele, et juba gümnaasiumi ajal mujale minna, aga finantsiliselt polnud see võimalik. Mu vanas blogis on aga kirjas, et umbes pool aastat pärast “Minu Alaska” ilmumist jõudis minu infovälja Euroopa Vabatahtliku Teenistuse olemasolu. See sobis mulle: kõik kulud on kaetud, projekti ja riigi saab ise valida. Sügiseks oli otsus tehtud, et otsin endale sobiva projekti ja lendan pärast gümnaasiumi Eestimaa pinnalt minema. Mõttega, et ainult selle ühe aasta olen ma ära, maandusin ma Saksamaal. Aasta hiljem tulin Eestisse, läksin ülikooli ja mõtlesin, et võiks ju siis ikkagi välismaa üliõpilaselu ka proovida…ja läksin Austriasse. Pakkusin Petrone Prindile, et äkki kirjutan neile “Minu Austria”, sest olin sealsest elust nii vaimustuses. Aga tulin sealt liiga kiiresti tagasi, olin vaid ühe semestri.
Mõni kuu hiljem istusin arvuti taga. Ees ootas nobedate näppude voor Uus-Meremaa viisa saamiseks. Ja selle ma sain! 2016. aasta jaanuaris lendasingi Uus-Meremaale. Muude seikluste seas kohtusin sealsel Lõunasaarel Manniga, jah, sellesama “Minu Alaska” Manniga, kes elas nüüd Uus-Meremaal.
Ja ise tulin aasta pärast tagasi Eestisse, ainult et… avastasin juba esimeses magistrantuuriõpingute loengus, et ma ei taha enam ülikoolipingis istuda. Ja kui päris aus olla, ei olnud ma toona valmis ka Eestisse jääma.
2017. aasta kevadel tuli mulle Eestisse külla ameeriklane, kellega ma olin Uus-Meremaal tutvunud. Kuuke hiljem olime USAs ning abielus. Mõttega, et kui abielu untsu läheb, siis mis seal ikka, alati saab ju lahutada! Eesti jäi kohaks, kus käisin külas, aga elu viis mitu korda tagasi Uus-Meremaale ja püsivalt elasin Colorados, USA-s.
2021. aastal ilmus minu sulest “Minu Colorado”. Raamat, mida ei oleks olnud ilma “Minu Alaska” raamatuta, just see pani arenema mõtte, et äkki võiksin mina ka korra piiri taha piiluda. Ainult korra… või kes teab.Ja ma tean, et minu eeskujul on piiri taha läinud (ja ka Eestisse põnevate kogemuste võrra rikkamalt) tagasi tulnud vähemalt kolm noort. Muide, ka mina elan nüüd koos oma ameeriklasest kaasa ja pisiperega Eestis, sealsamas oma sünnikodu ja sauna lähistel.
PS. Eelmised meenutused: