111.
Kas “Minu…” sarja raamatuid on tõlgitud ka muudesse keeltesse?
Päris mitu autorit on hooga alustanud, nende hulgas olen olnud ka mina oma “Minu Ameerika 3” avapeatükkidega. Ühel või teisel põhjusel on need õhinad ära vajunud, kuigi ma olen kirjastuse esindajana alati öelnud, et kui autor ise korraldab oma tõlkimist, siis kirjastus kätt ette ei pane ja vaheltkasu ei plaani. Aga välisturule saada pole niisama lihtne, autoril peab olema endal head õnne, kontakte, järjepidevust…
Praeguseks on paberil ilmunud kaks raamatut, rootsikeelne “Minu Ahvenamaa” (see on saadaval ka meie kodulehel) ja prantsuskeelne “Minu Pariis”; ahjaa, ilmunud on ka “Minu Indoneesia” tüüpi raamat indoneesia keeles, aga selle sisu on mu teada teine, vaid mõnevõrra kattuv meie eestikeelse versiooniga.
Tean, et mõnigi autor ajab asju, hoian neile (meile) pöialt!
112.
Mis on kõige väiksem koht, millele on pühendatud “Minu…” sarja raamat?
Ja edasi tekib küsimus, mis mõttes väiksem: kas mõõta inimeste või maa-ala kaudu?
Pikka aega oli kõige pisemat kohta kajastav Mika Keräneni “Minu Supilinn”. (Linnaosa elanikke on umbes 2100 inimest, pindala alla 0,5 km².) Mäletan, kuidas Justini isa papa John imestas ja üle küsis, et kas me tõesti teeme raamatut sellisest poole ruutkilomeetri suurusest linnaosast, mis tal Tartut külastades lihtsalt kahe silma vahele jäi.
Siis tuli Mare Mätase “Minu Kihnu” (700 inimest, 17 km²). Kihnu on ju ka täiesti pisike, aga samas Eesti kultuuris oluline, sümboolselt suur, nagu ka Supilinn, mille Mika oli juba enne meie sarja raamatut lastelugudega suureks kirjutanud.
Üllatusena leidsin postkastist pakkumise “Minu Naissaare” võimalikult kirjutajalt Birgit Itselt, ja see proovikas oli nii värske, et haaraski kaasa. Naissaarel on umbes 10 aastaringset elanikku, saare pindala on veidi alla 19 km². Pean tunnistama, et see saar oli minu isiklikul radaril enne meie raamatut vaid hämuse küsimärgi all, pidasin seda miiniohtlikuks. Alles tänu raamatule ja esitluseks tehtud ühismatkale sain selgeks, et meremiinid on niisama põnevad kaunistused, kindlasti mitte kuidagi ohtlikud.
Aga edasi kõige-pisikema-otsingule. Niipea, kui ilmus Naissaare-raamat, leidsin postkastist küsimuse, et kas Prangli saarest ka võiks kirjutada meie sarja. Prangli saar? Hmm? Kas see oleks üldse läbi läinud, ei tea, aga kuna autori enda nimi oli ka Prangli, siis hüppas see meie sisemisest uudistekünnisest kohe hopsti üle… ja peagi oligi “Minu Prangli” ilmunud. 70 püsielanikku, pindala veidi alla 7 km², aga lugu on palju!
Umbes samal ajal oli alanud ka “Minu Lottemaa” tegemine ja see ongi siiani meie kõige väiksem sarjas kajastatud koht, nii maa-ala kui ka püsielanike poolest! See maa asub 7 hektaril ehk 0,07 km² peal ning kui mõõta sama mõõdupuuga, kui palju on aastaringseid püsielanikke, siis neid on 15. Loomulikult tõuseb suvel nende arv hüppeliselt, nagu ka näiteks mainitud Eesti saartel.
Kõige suurem koht, millest kirjutanud oleme, on aga muidugi maailm! Ja kuna maailm on tõesti suur, siis seda on ilmunud lausa kaks versiooni. Aastal 2017 ilmus sarja 100nda raamatuna Tiit Pruuli “Minu maailm”, olen siiani tänulik, et Tiidus oli nii palju mängulusti ja kõrget koostöö-mõtlemist ja et ta sisuliselt konkureeriva kirjastuse omanikuna meile oma loo kirjutas.
Kolm aastat hiljem, kui olime läinud pealkirjade taaskasutuse teed, ilmus teravsulg Susan Luitsalult “Minu maailm”. Ma pole selle pilguga kontentanalüüsi teinud, aga praegu pakun, et kahe maailma-raamatu trajektoorid ei kattugi. Aga vaielge vastu, kui teisiti arvate-mäletate!
…Vahel aga tüütan ma ühte oma lemmikautorit, “Minu Lõuna-Aafrika Vabariigi” kirjutanud Gertrud Talvikut, kes töötab juba aastaid kosmoseagentuuris: kas sa kirjutad meile kunagi “Minu kosmos” raamatu? Ta on lubanud mõelda sellele :).
113.
Naljakas, kuidas kunagi korraldas meie autor Olavi Antons Saaremaal üleilmse eestlaste kokkutuleku, aga minu mällu jäi see nii, nagu oleks Olavi korraldanud “Minu…” sarja autorite kokkutuleku. Kas see oli minu alateadvus, mis rääkis? Iga ilmunud raamatuga saab see aina enam tõeks, et meil on suur “Minu…” suguvõsa ja sellele tõesti annaks korraldada kokkutuleku.
Samamoodi alateadlikult kutsun seda välja, nimetades esitlusi, kus rohkem kui paar autorit kohal, ikka “Minukate” minikokkutulekuks! Mõnus on vaadata, kuidas mõni autor ikka jõuab kõikjale. Eriti on silma jäänud “Minu Hawaii” autor Silver, kes muhedalt oma muheldal moel osaleb peaaegu kõigil Tallinnas toimuvatel esitlustel. Tema enda ehl Hawaii raamatu esitlus on mulle eredalt meelde jäänud, keset külma jaanuarit rannapükstes autor, seda aloha-hõngu ei saa unustada!
114.
Midagi pole parata, mul on keelel üks lugu. Kui mult küsitaks, milline on kõige kohutavam ja milline kõige naljakam esitlus, siis ma vastaks mõlemale ühtemoodi: “Minu Sansibar”, mida pidi vedama telemees Ken Saan.
Ken on alati olnud hüperaktiivse kõneviisiga ja suhteliselt jälgimatu diktsiooniga, aga selleks ajaks oli ta ka mõne õlle joonud. Ja miks Sansibari autor Janika just Keni soovis end küsitlema – nad tundsid teineteist, järelikult ka teineteise kombeid ja diktsiooni – ei tea. Ken lihtsalt rääkis vahetpidamata midagi, mida oli raske jälgida, aga õnneks või kahjuks ei olnud tal meeles, et tuleb mikrofoni rääkida, vahepeal kukkus mikrofon tal üldse laua alla.
Mul on siiralt kahju, et Janika pärast esitlust oma nööre tõmbas ja kõigist telefonidest selle esitluse kustutas. Kes oli kohal või kes juhtumisi laivist jälgis, see teab, millest räägin! Ülejäänud võivad seda nalja ette kujutada.
115.
Kas “Minu…” sari sööb oma saba? Liiga tugev olemasolu tekitab vastureaktsiooni, meid ei arvustata enam nii palju tavameedias. Muidugi kurvastab see mind, aga siis mõtlen, et igal mündil on kaks külge. Olulisem on see, et meie sari paistab igas Eesti raamatukogus välja ja et meid loetakse tavalugejate poolt palju.
Raamatukogudes omaette riiulitesse jõudmine on tegelikult fenomenaalne lugu. Teadupärast on igal raamatul oma UDK number (see, mis kleebitakse raamatute seljale) ja peaagu kõik raamatud on raamatukogudes pandud just selle numbri alusel riiulisse. Mulle on mitu raamaukoguhoidjat erinevatest Eesti otsadest jutustanud selle teema arengut: kuidas alguses oli “Minu…” sari pandud laiali, nii nagu UDK number juhatas, aga järjest saabus leti juurde lugejaid, kes küsisid: “Kus on “Minu…” sarja raamatud?” Kuna ei küsitud ühte eraldi, vaid just nimelt taheti pilk heita kogu sarjale, ja kuna raamatukohoidjad ei saanud ju iga küsija pärast riiulite vahel joosta ja hunnikut kokku korraldada, panidki nad sarja eraldi riiulile.
Ja kui juba ühes ja teises ja kolmandas kohas oli nii tehtud, tegi neljas koht ka, sest kolleegid tegid ja külastajad küsisid.
Selline oli rohujuuretasandilt alguse saanud muutus, ma olen väga rahul sellega. Uhke ja tänulik.
Tegelikult oskan vaadata asja ka teise mätta otsast: mitte nii eduka sarja mätta otsast. Näiteks kasvõi meie “Meie…” sari, või “Kirju” või “Aja lugu”, eks neid sarju ole meie kirjastuses veelgi olnud. Mitte ükski neist pole minu teada saavutanud seda, et raamatukoguhoidjad neil omal initsiatiivil seljad kokku paneks. Ja nad on minu meelest kõik head sarjad ja vahel on mul neist natuke kahju.
116.
Koolidesse-raamatukogudesse esinema hakati mind “Minu…” sarja esindajana kutsuma juba ammu, sisuliselt juba esimesel aastal, nii et võib öelda: mul tuleb peagi selles tegevuses 20. aastapäev. Ma meelega pean esinemistes pause, et ei tekiks mitte kunagi tunnet, justkui oleksin seda juttu juba kunagi kusagil rääkinud. Vahel kahetsen, et ma pole salvestanud oma jutte, mõnikord on need endale ka nii huvitavad mõttekeerud, mis seal rahvaga koos tekivad… ja hiljem ehk ununevadki. See on nagu teater või kirik või kontsert: kohaloluhetke fluidum, mis iga kord tekib, loob ja kannab erinevalt.
Möödunud aastal mõtlesin ise välja uue esinemisteema keskkoolidele. Kui muidu kutsuti mind lihtsalt sarjast või Ameerikast jutustama, siis nüüd on võimalik ka rakurss: karjäärivalikud, elustiilivalikud “Minu…” sarja lugude näitel. Neid jagatud valikuid on ju nii palju. Kes on vabatahtlik, kes on kinnisvaraagent, kes asutas lõunamaal firma, kes on giid, kes lapsehoidja, kes koduabiline… Me ju kogume sarja tüüpe!
Vaatasin üle, mida ma olin kirjutanud sarja 100. raamatu puhul ja muhelesin: toona kurtsin, et me pole oma tüüpide galeriisse veel leidnu rekkkameest ja näitlejat, ning ikka veel on need kaks tüüpi meil puudu! Lavastaja meil nüüd on, võib öelda, sest “Minu Lottemaa” autor Hana Kivi on mitme ameti pidaja, üks neist on kindlasti lavastaja.
117.
Ma ei tea, kas teised kirjastused korraldavad oma autoritele koolitusi. Meie oleme läbi aegade ikka ühte-teist teinud. Vanadel headel aegadel (kui raamatuid osteti rohkem ja kirjastusel oli ressursse selliseid asju mõnuga teha) siis tegime isegi paar täispikkuses koolituspäeva, kus kõik kohaletulnud said kuulata loenguid kirjutamisest ja keelest. Möödunud aastal tegime ühe kirjutamiskoolituse veebis… ja tegelikult võiks midagi taas teha.
Meie autorite hulgas on ka kirjutamiskoolitajaid, kohe meenuvad Birgit Itse (“Minu Šotimaa” ja “Minu Naissaar”) ja Eia Uus (“Minu Prantsusmaa”). Autorite hulgas on ka nn life coach ameti pidajaid, näiteks Kadri Maripuu (“Minu Panama”), aga lisaeriala on see teiste toetamine veel mitmel. Eks see teatud avatus kaasinimeste suunal on seotud võime ja vajadusega oma lugu jagada.
Aga kõige rohkem on meie autorite hulgas siiski ajakirjanikutaustaga inimesi, olen selles kindel, kuigi mingit täpsemat statistikat me pole siiani teinud.
118.
Uute autorite otsingukampaania osas tekkis meil tasapisi oma rutiin: augustikuu ja detsembri lõpp-jaanuari algus. Need on mõlemad sellised ajad, kus on hinge tõmmatud ja vaim valmis uuteks algusteks, nii olen ma tunnetanud ja seepärast need ajad paika pannud. Huvitav on jälgida, et nii mitmegi autori “lapsukese sünnilugu” algab sellest, kuidas aeg oli maha võetud, ta skrollis sotsiaalmeedias ja märkas üleskutset… Miskipärast tundus, et kõik on võimalik, ja nii ta vastaski!
Aga selle aasta augustikuu jätame vahele, meil on nii palju juba ette tehtud lepinguid, tuleb nende autoritega tegeleda.
Ja üldse, on plaan hakata tasapisi ilmuma harvemini. Juba palju aastaid on sari ilmunud 12 raamatut kuus pluss kordustrükid, aga aeg on uuel aastal ehk 10 uue raamatu peale kahaneda.
119.
Selle aasta kevadel käisin külas Kaja Kärneril Vikerraadio saates “Kajalood”, olin ilmselt ka natuke kevadväsimuses, igatahes ütlesin seal välja peas mõlkuva mõtte, et kunagi tulevikus “Minu…” sari lõpetab; kunagi see rong peatub, aga ta teeb seda väga aeglaselt.
Paari päeva pärast nägin Õhtulehes uudist: “Epp Petrone „Minu…“- sarja tulevikust: kuulen juba, kuidas rong hakkab peatuma”. Ausalt öeldes see pealkiri ehmatas veidi. Aga siis mõtlesin: küll on ikka tugev sari, kui kirjastaja mokaotsast öeldud lause põhjustab uudise! Seda, kuidas minu kõrvus on kosta tulevikus peatuva rongi hääl, jagasid uudisena veel mitu portaali. Oli see nüüd sarjale hea või kehv reklaam, ma ei tea, aga ma lihtsalt olen selline inimene, kes räägib, mis parasjagu hinges on.
Ja seda, KUI pikaajaline on selle sarja tegemine, ei kujuta need ette, kes seda rongi kaugelt vaatavad. Ma räägin pigem sellest, et rongi jaama jõudmise vile kõlab umbes nii 300. raamatu puhul!
Meenub ka üks teine ootamatu uudiskünnise ületamise lugu. Kuidas ma sain jõululaadal inimestelt idee hakata ise korraldama kirjastuse järelturgu ehk läbi müüdud defitsiitseid “Minu…” sarja raamatuid, kuidas tegin postituse sel teemal ja kuidas sellest sai ühel jõulueelsel päeval tippuudis, mida mitu portaali jagas: Petrone Print ostab tagasi “Minu…” sarja raamatuid. Seljatasime sel päeval loetavuselt Putini ja Zelenskõi ja teised uudised. Vaat nii vägev sari! (Näitan siin uhkelt muskleid :)). Ja tuletan meelde meie veebinurka: siin on info, mis raamatuid meile müüa saab, aga ka ülevaade, milliseid kasutatud raamatuid te meie kaudu osta saate. Elagu ringmajandus.
120.
Muudatusi on sarjas toimunud ja toimumas kogu aeg, mõni jääb kauaks, mõni väheseks ajaks. On raamatuid, mille lõpus on sisuregister, aga see idee jäi unarusse, tundus autoritele-toimetajatele liiga suur töö. Seeasemele astus lisasektsioon raamatu lõpus, kus on lookaar lõpetatud, aga leiab sisulisi nõuandeid neile, kes antud kohta reisile soovivad minna.
Ja juba mõnda aega leiab siitsealt sarja raamatute leheservadest ruutkoode, kus avanevad klipid… Minu meelest on selle arengu pioneeriks 2010. aastal ilmunud “Minu Kolumbia”, kus iga peatüki juures oli kirjas laul, mida selle lugemise kõrvale peaks kuulama. Ma pole küll kindel, kui paljudele meeldib muusika ja lugemine ühekorraga, ja kui paljudele meeldib lugemise kõrvale võtta telefon, et koodi avada… Ajudes on need tegevused justkui eri sektorites.
Aga inimesed on erinevad. Siiani on neid, kes ühtegi ruutkoodi ei ava. On neid, kes just ruutkoodid esimsena läbi lasevad. Ja on neid, kes loevad raamatu läbi ja seejärel vaatavad koode ka. Mina isiklikult teen nii ja olen aru saanud, et sellised ruutkoodidega raamatud on nagu kaks-ühes. Kasutad aju lugemissektorit narratiiivi nautimiseks ehk vanaks heaks lugemiseks. Ja siis kasutad YouTube-is brausimiseks mõeldud ajusektorit ja vaatad klippe. Kolmanda sektoriga võid tulevast reisi plaanida, kasutades reisisoovituste-lisasid või näiteks kleepse, mis ise vahepeal oled raamatusse toppinud, kui seal mõni hea reisikoht lookaare sees leidub.
Vahel ma mõtlen, et mis meie elust ja tsivilisatsioonist saab. Kas saja aasta pärast on meie raaamatukoguvõrgustik alles, kas seal on veel paberist raamatud ja “Minu…” riiulid, kas neis olevad ruukoodid ikka avanevad?
Ja kui need tulevikuinimesed “Minu…” sarja loevad, siis mis tundega, mis põhjusel?
Juba sarja algusaegadel ütles üks tuttav akadeemilise taustaga inimene mulle: selle sarja kõige suurem trump on meie elu etnoloogiline-antropoloogiline salvestamine. Kunagi saab selle sarja järgi teada, kuidas elasid Eesti inimesed sellel ajastul.
Sellega lõpetan mina seekord oma memuaarid ja annan alates homsest sõna edasi järgmistele “Minu…” sarja köögipoole tegijatele!
Aga lõppu lugemiseks ka eelmised meenutused: