LOODUS ja LAPSED ja KOOL ja TERVIS ja TOIT ja ARMASTUS ja KOGUKOND ja meie koht MAAILMAS ja PIIR naabriga. Ja KULTUUR, selle osana TAASKASUTUS ja IDEED. Ja USK ja RAHA, et unistusi ellu viia. Võtmeküsimus: ENERGEETIKA. Valuküsimused: PLAST ja E-AINED.
See kõik on mulle tähtis. Nii võtsingi 2019 aasta hakul vastu “EESTI 200” käe ja osalesin protsessis nimega “VALIMISED”.
Siinsamas blogis olen ma kirjutanud sellest, miks poliitikasse minna, aga ka sellest, miks poliitikasse mitte minna.
Ja mis see poliitika üldse on? Sellestki olen kirjutanud.
Siin näiteks on klipp, kus ma 7-aastase Mariaga poliitika olemuse üle arutlen.
Siin on aga üks oluline peatükk ühest mu raamatust. “Kräpisõda”. Lugu sellest, kuidas ma üritasin oma laste kooli kõrval olevat poekest mahedaks muuta ja kuidas sain aru, et seda ei saa teha üksi.
Poe muuta üritamise lugu, see ongi minu jaoks poliitika. Kõige olulisem ja pakilisem poliitika, keskkond meie sees ja meist väljas: mürgid, mida meie lapsed sisse söövad ja hingavad ja millega me justkui peaksime harjuma.
Ma andsin toona selles kräpisõjas alla. Või noh, kirjutasin edasi protestilookesi naisteajakirjadesse ja mõtlesin, et ehk tuleb peagi keegi asjalik inimene ja teeb selle maailma mu ümber korda. Mina olen ju kirjanik!
Olin Eestimaa rohelise partei asutajaliikmete hulgas, olin väga lähedal sellele, et toona Riigikogusse kandideerida. Aga siis tundsin, et ma pole selleks valmis, erakonna listis toimuv pigem väsitas mind, ja asusin tegelema muude asjadega, asutasin oma kirjastuse. Lootsin, et ehk ikka keegi teine teeb korda maailma, mida mina oma raamatutega suunata ja täiustada saan…
Ja nii ma tiksusin edasi, läksid aastad, ilmusid raamatud, lausa sarjad, sündisid lapsed, sekeldused, seiklused…
Kuni tuli üks viimase hetke telefonikõne.
Olen sellest mõne minutiga vastu võetud otsusest (ja päevadest ja nädalatest enne seda) kirjutanud siin postituses.
See oli ühtaegu ülikiire ja samas aastate jooksul valmis settinud otsus.
Kas ma olen nüüd valmis?
Mul on üks korduv nägemus: kuidas ma seisan suure saali ees ja mul on tund aega selleks, et veenda otsustajaid selles, miks tuleks mürgised E-ained meie toidus keelustada ja/või märgistada-maksustada. Ka plasti panen ma samasse patta, sest helbestunud plast on samasugune mürk.
Ma ütlen ausalt, ma ei tea, kas need palutud hääled viivad mind Riigikogusse ja kas see üldse on Riigikogu, kus seda otsustada saab. Aga see suur saal, see tuleb. See on ilmselt üks minu elu olulisemaid tegusid, seal seista ja rääkida, pannes kokku hinge ja mõistust ja lugude jutustamise nippe.
Juba mõnda aega tagasi hakkasin tajuma – ja analüüsima – , et midagi on võimalik läbi minu siin maailmas muuta.
Need hääled, mida ma teilt palun ja mida ma ühendada loodan, nende häältega tuleb see välja öelda, võimalikult valjult, kindlalt ja arusaadavalt. MILLISEKS MUUTUSEKS ME LAPSEVANEMATENA VALMIS OLEME, et allakäiguspiraali pidama saada? Milline oli see maailm, mille laenuks saime (ühte mu lemmikvanasõna tsiteerides), ja milline on see laenatud maailm täna ja homme, kui meie lapsed selle meilt üle võtavad?
Kuidas me vaatame oma lastele ja lapselastele silma ja ütleme, et me ei saanud mitte midagi muuta, sest see oleks olnud liiga ebamugav?
MIS ON SEE MINU ÜKS SUUR TEEMA? Seesama ohtlike toidu- ja ravimite lisaainete teema. Olen seda uurinud nö hobi korras, valusa hobi korras, umbes 15 aastat, täpsemalt: oma esimese lapse 3-ndal elukuul sattusin nende teemade juurde ja neid ei olnud enam võimalik unustada. Üks mu olulisemaid raamatuid minu enda jaoks on “Roheliseks kasvamine” ja vahel on kahju, et ma neid roheraamatuid rohkem pole kirjutanud. Aga jõuab veel! Äsja saatsin trükki uue “Ohtlike E-ainete välimääraja”: voldiku, mis annab võimaluse end harida ja poes maastikumänge mängida. Aga see ei ole piisav, raamatud üksi ei muuda maailma, raamatud suudavad muutuse ette valmistada, aga tegelik muutus tuleb läbi poliitiliste otsuste.
Mul on vaja seal suure saali ees ära käia, oma mandaadiga seal ees seista. Kui see minu mandaat polegi ehk mainstream-poliitika, kui see ongi ehk podcast-poliitika ehk hääletoru, mille just asutasin: olla neljas võim, ajakirjandus, põimida endasse kokku otsustamine, täidesaatmine ja kajastamine ning selle juures mitte ealeski unustada kõige esimest võimu: INIMESI (eriti neid inimesi, kellelt me selle maailma laenuks oleme saanud ja kes ehk veel sündinudki pole).. Minule see sobib. Ma ei soovi eales olla inimestest võõranduv professionaliseeruv poliitik.
Pigem olgu ma see tuleviku laste eest seisev lapsesuu, kes igal võimalusel küsib:
“Kas keegi seletaks mulle, miks need E-ained lubatud ja maksustamata on; miks on tubakakarbil hoiatussilt, aga värviliste kommide karbil ei ole? Miks me siit maksuraha ei taipa võtta, kui me seda keelata ei julge?”
Lisaks sellele suurele teemale on mul ka palju muid teemasid.
Kopeerin siinkohal oma FB-seinalt võetud manifesti:
Ma olen enda jaoks leidnud peamisele küsimusele vastuse – ehk kuidas olla rahulik ja rahakas ja VÄÄRTUSPÕHINE riik. Selle majandamine pole erinev pere või perefirma majandamisest.
– Meie ühise perefirma peaorgan Riigikogu olgu poole kohaga töö, et meie saadikud jääks tõelise eluga kokkupuutesse ja et me saaksime suurema valiku inimesi appi. HOIAB RAHA KOKKU. Ja lõpetab professionaalsete poliitikute arendamise.
Räägin sel teemal ka siin klipis Kristina Kallasega, “Eesti 200” juhiga, jutuks tuleb ka minu ettevaatlikkus, et mitte öelda hirm: poliitikasse minnes muutuvad inimeste ideaalid…
Ja siit jätkub minu programm…
– Ohtlikud E-ained toidus olgu maksustatud ja hoiatustega varustatud – TOOB RAHA SISSE ja näitab teed maailmale.
See raha mingu eelkõige õpetajate ja meditsiinitöötajate palgatõusule, aga ka Tervisekassa ennetusteenustele ja haigete koduhooldustoe parandamisele.
– Lageraiel olgu kõrged maksud – TOOB RAHA SISSE. Metsadebatti olgu lisatud metsa kõik funktsioonid. – JÄTAB MEILE HINGE SISSE ja teeb meid väärikaks rahvaks ilusal maal ja TOOB RAHA SISSE kvaliteet-turistide näol.
– Plastpakendid olgu tootjatele ja maaletoojatele maksustatud – TOOB RAHA SISSE ja näitab teed maailmale. See raha mingu teadusesse uute energialiikide uurimiseks ja katsetamiseks, prügipõletusest kuni CO2 püüdmiseni. – VÕIB TUUA PALJU RAHA SISSE ja näitab teed maailmale.
Ühelausega. Ma olen lahendusi otsiv ETTEVÕTLIK ROHELINE.
Oma podcastis (seda saate kuulata siin) kohtun ma nii “Eesti 200” liikmete kui teiste parteide esindajatega. Ma loodan, et kõik meie maa erakonnad aina kasvatavad rohelisi tiibu!