LOODUS ja LAPSED ja KOOL ja TERVIS ja TOIT ja ARMASTUS ja KOGUKOND ja meie koht MAAILMAS ja PIIR naabriga. Ja KULTUUR, selle osana TAASKASUTUS ja IDEED. Ja USK ja RAHA, et unistusi ellu viia. Võtmeküsimus: ENERGEETIKA. Valuküsimused: PLAST ja E-AINED.
See kõik on mulle tähtis. Nii võtsingi 2019. aasta hakul vastu “EESTI 200” käe ja osalesin protsessis nimega “VALIMISED”.
…Valuküsimus: PLAST.
Olen sellest palju kirjutanud.
Minu “Roheliseks kasvamise” raamat oli üks esimesi eestikeelseid raamatuid (kui mitte kõige esimene?), mis Vaikse ookeani “Trash Vortexist” kirjutas, aasta siis oli 2007. Vahepeal on aega möödunud, ujuv prügimanner on aina suuremaks kasvanud ja selgeks on saanud, kui suur terviserisk on meile helbestunud mikroplast, mida me sisse tarbima…
Olen aina enam jõudnud arusaamale, et lastele tuleks teha rohkem – heas mõttes, aga siiski – ajupesu.
Panen siia katkendi ühest oma kolumnist:
““Aga miks nad politseisse ei teata?”
Ma olen oma 6aastase tütrega filmifestivalil ja vaatame dokumentaaltragöödiat meie planeedi ookeanide seisust. Meil mõlemal on pisarad silmis. Tonnide viisi plastikut meredes ulpimas, enamik meist teab seda, teoreetiliselt, aga näha nälga surnud linnupoegi, kelle punnis kõhud krudisevad plastikust, mille hoolitsev linnuema on merest korjanud ja usaldavale pojale sisse söötnud… see võtab hinge kinni.
„Ja miks inimesed seda prügikasti ei visanud?””
See on katkend mitte ainult mu kolumnist, vaid ka tulevasest raamatust. Eks ma siis toona seletasin lapsele, et ka prügikastisisu tuleb ju kusagile edasi visata. Ja seletasin ka seda, et mis iganes kohas mis iganes kujul… plastik jääb alati alles.
Seda on raske uskuda, aga nii see on, plastik ei kao, ta muutub küll ajapikku helvesteks, aga jätkab mürgitustööd lihtsalt mõnes muus toiduahela otsas.
Ma pole kindel, kas me oleme suutnud enamikule täiskasvanutest selle arusaamise kohale toimetada… Tundub, et nagu lastele, samamoodi on sügavuti jõudvat (hinge)harimist vaja täiskasvanuile, et lõpuks ometi oleks “uus piinlik” see, kes plasti kasutab, mitte see, kes plastist loobuda üritab.
Kooliprogrammidest üksi on vähe, me peame kasvatama vana(emasid)-(vana)isasid.
Toon ühe näite, kuidas inimest mõttega kasvatada. Kuidas anda ajaskaala sellele, mis me oma planeediga teinud oleme.
Selle mõtteahela autor on Virumaa kivitark, mu sõber Enn Käiss.
Kujutage ette, et üks aasta on justkui üks sekund. Lihtne võte, eks.
Sel juhul on meie koduplaneedi vanus 144 aastat. Näiteks põhjarnniku paekivifossiili vanus on 14 aastat.
Selle „ajaarvamise“ järgi surid dinosaurused välja kaks aastat tagasi, jääaeg lõppes kolm tundi tagasi, Kristuse sünnist on möödas pool tundi.
Ja plastiku leiutamisest on möödas poolteist minutit.
Ning viimase 40 sekundi jooksul oleme suutnud hävitada poole planeedi ookeanide taimestikust ja loomastikust.
30 sekundi pärast oleme jõudnud seisu, kus plastikut on meie meredes rohkem kui kalu.
Kus me näiteks kolme minuti pärast oleme?…
MINU POLIITIKASSE TULEKU PROGRAMMI ALUSTALA ON PLAST(PAKENDITE) ja ohtlike E-ainete maksustamine.
Annan täiesti aru, et see ei ole jutt, mis oleks populaarne aktiisimaksu-eksperimendist ärasolgutatud Eestimaal, saati veel kagunurgas, kus ma kandideerin.
Aga midagi vähemat ma öelda ei saa.
Ma olen aastaid teadnud, et kui ma poliitikasse astun, siis just selle teemaga. Astun plasti vastu võitlejate ridadesse ametlikumalt kui varem. Ja siin ma nüüd olen.
Kui sa mulle oma hääle annad, kindlasti kuulan ja kaardistan ka muud sinu mured… Aga arvesta sellega, et minu ideaal su murede rahuldamiseks on SAADA RAHA PLASTI MAKSUSTAMISELT (ja lisaks ka mürktoidu maksustamiselt). See võib küll aega võtta, aga idee on mitmel pool ilmas jõudu kogumas, see on loogiline ja humanistlik ja oleks juba ammu ära teha tulnud.
Ja lõppu jäägu sama sõnumit kinnistama see slaider-loosung… 🙂