LOODUS ja LAPSED ja KOOL ja TERVIS ja TOIT ja ARMASTUS ja KOGUKOND ja meie koht MAAILMAS ja PIIR naabriga. Ja KULTUUR, selle osana TAASKASUTUS ja IDEED. Ja USK ja RAHA, et unistusi ellu viia. Võtmeküsimus: ENERGEETIKA. Valuküsimused: PLAST ja E-AINED.
See kõik on mulle tähtis. Nii võtsingi 2019. aasta hakul vastu “EESTI 200” käe ja osalesin protsessis nimega “VALIMISED”.
Olen parteitu ja plaanin nii jääda, aga selge on see, et maailma paremaks muutmiseks on mõttekaaslasi vaja. Tunnetan, et minu positsioon on õige just sellisena: iseseisvalt, ja alustava erakonna rohelises tiivas.
Kuidas ma just “Eesti 200” juurde jõudsin? See juhtus väga kiiresti, aga mõnes mõttes väga aeglaselt. Ma mäletan ühte ammust autosõitu koos Kristina Kallasega, kui kuulasin teda ja mõtlesin: “Temaga küll läheksin luurele.” Tark, hulljulge ja suure hingega.
Käisin pärast “Eesti 200-le” jah-sõna andmist Kristinal köögis külas, kaardistasin seda, kuidas rahvaliikumine muutus erakonnaks ja kas ja kuidas on ta ise muutunud ja kuidas on plaanis poliitikategemist muuta…
Üks põhjus, miks “Eesti 200” on mulle sümpaatne: mulle jäi radarile üks ülioluline reformiplaan, mille esitas Meelis Niinepuu. Miks peab Riigikogu liikmetel olema pikk suvevaheaeg, ja miks on seda kuluhüvitistega trikitamist vaja? Mulle meeldib see, mismoodi Niinepuu – ühe Eesti olulisima juhtimiseksperdina! – tahab teha meie ühise perefirma juhtimise efektiivsemaks.
Oleks ülimalt tore näha, kuidas see reform õnnestub, kuidas saaks teised erakonnad sellele vastu olla, millega nad seda põhjendaksid?…
Aga tegelikult kutsus mind kandideerima mitte Kristina ega mitte Meelis, vaid Igor Taro. Kuidas tavaliselt nö värbamine käib? Ja mis või kes teda ennast ära värbas? Sellest vestlesin Igoriga.
Väga huvitav “Eesti 200” ja üleüldse erakondade ja valimiste teemaline köögivestlus sai mul teoks ka reklaamimees Marek Reinaasiga. Ta on 1992. aastast saadik parteide rahapõletamist jälginud ja ta astus erakonda, mis Hooandja platvorimilt rahvalt stardisummat palus… Kuis ja miks?