LOODUS ja LAPSED ja KOOL ja TERVIS ja TOIT ja ARMASTUS ja KOGUKOND ja meie koht MAAILMAS ja PIIR naabriga. Ja KULTUUR, selle osana TAASKASUTUS ja IDEED. Ja USK ja RAHA, et unistusi ellu viia. Võtmeküsimus: ENERGEETIKA. Valuküsimused: PLAST ja E-AINED.
See kõik on mulle tähtis. Nii võtsingi 2019. aasta hakul vastu “EESTI 200” käe ja osalesin protsessis nimega “VALIMISED”.
Jah, need E-ained…
Siin on üks oluline peatükk ühest mu raamatust. “Kräpisõda”. Lugu sellest, kuidas ma üritasin oma laste kooli kõrval olevat poekest mahedaks muuta ja kuidas sain aru, et seda ei saa teha üksi.
Ma andsin toona selles nn kräpisõjas alla. Või noh, kirjutasin edasi protestilookesi naisteajakirjadesse ja mõtlesin, et ehk tuleb peagi keegi asjalik inimene ja teeb selle maailma mu ümber korda. Mina olen ju kirjanik! Tiksusin edasi, läksid aastad, ilmusid raamatud, sündisid lapsed, sekeldused, seiklused…
Kas ma olen nüüd valmis?
Päris valmis ei saa kunagi olla. Aga oodata enam ka ei saa.
Need hääled, mida ma teilt palun ja mida ma ühendada loodan, nende häältega tuleb see välja öelda, võimalikult valjult, kindlalt ja arusaadavalt. MILLISEKS MUUTUSEKS ME LAPSEVANEMATENA VALMIS OLEME, et allakäiguspiraali pidama saada? Milline oli see maailm, mille laenuks saime (ühte mu lemmikvanasõna tsiteerides), ja milline on see laenatud maailm täna ja homme, kui meie lapsed selle meilt üle võtavad?
Kuidas me vaatame oma lastele ja lapselastele silma ja ütleme, et me ei saanud mitte midagi muuta, sest see oleks olnud liiga ebamugav?
…Just seesama E-ainete teema ehk siis ohtlike lisaainete, mürktoidu teema on mulle kõige hingelähedasem. Olen seda uurinud umbes 15 aastat: oma esimese lapse 3-ndal elukuul sattusin selle juurde ega ole sellest mitte kunagi lahti saanud, hiljuti tuli trükist uus “Ohtlike E-ainete määraja”: voldik, mis annab võimaluse end harida ja poes paremini maastikumänge mängida.
Aga see ei ole piisav, raamatud üksi ei muuda maailma, raamatud suudavad muutuse ette valmistada, aga tegelik muutus tuleb läbi poliitiliste otsuste.
Kui see minu mandaat polegi ehk mainstream-poliitika, kui see ongi ehk podcast-poliitika ehk hääletoru, mille just asutasin: olla neljas võim, ajakirjandus, põimida endasse kokku otsustamine, täidesaatmine ja kajastamine ning selle juures mitte ealeski unustada kõige esimest võimu: INIMESI (eriti neid inimesi, kellelt me selle maailma laenuks oleme saanud ja kes ehk veel sündinudki pole).. Minule see sobib. Ma ei soovi eales olla inimestest võõranduv professionaliseeruv poliitik.
Pigem olgu ma see tuleviku laste eest seisev lapsesuu, kes igal võimalusel küsib:
“Kas keegi seletaks mulle, miks need E-ained lubatud ja maksustamata on; miks on tubakakarbil hoiatussilt, aga värviliste kommide karbil ei ole? Miks me siit maksuraha ei taipa võtta, kui me seda keelata ei julge?”
Tutvustan oma “Ohtlike E-ainete määrajat” ka siin klipis:
Ja siin klipis arutan E-ainete üle koos Evelin Ilvesega, oma mõttekaaslasega:
Mis siis on see lahendus, kuidas saada asja kontrolli alla? Minu lahendus on (osaliselt) kirjas siin:
