Siinse materjali kasutamine

Lisa kommentaar

Kommenteeri külalisena

  1. When he shall die, Take him and cut him out in little stars, And he will make the face of heaven so fine That all the world will be in love with night, And pay no worship to the garish sun.

  2. Väikelaste päevahoiuga tegelemine on südamelähedane vaid inimestele, kellel on missioonitunnet ning kes on empaatiavõimelised. Eesti keeles ja selgemalt väljendudes tähendab see seda, et inimene näeb oma lapsele sõimekohta otsides probleemi ja näeb seda iseenda pereringist laiemalt. Tal pole see mure ainsana oma kodulinnas. Vähe sellest, ta haarab härjal sarvist ja püüab ise selles valdkonnas midagi ära teha. Mitte ainult ei püüa, tal on tõeline tahe seda teha ja ta teebki! Müts maha! Minu lugupidamine, Epp Petrone!
    Tõeliselt oskavad seda hinnata, ja ka tänada, vanemad, kelle laps päevahoius õnnelik ja rõõmus on ning lisaks ka veel kiirelt areneb. Kahjuks on vanemate tänu ka ainuke tasu raske töö eest. Ettevõtjana on raske iseendale töötasu maksta, eriti sotsiaalvaldkonnas tegutsedes. Peamine on välja maksta töötasu töötajatele ning riigimaksud (ihuüksinda suudab viit last päevast päeva hoida vaid imeinimene), teiseks peab saama ka midagi kõrvale panna jätkusuutlikkuse tagamiseks. Arengusoodsate tingimuste loomine järjest arenevatele väikelastele on oi-oi kui kulukas. Minimaalne turvaline mänguväljak maksab poolsadatuhat krooni. Mänguasjad pole teps mitte odavad, aga purunevad kergelt (näiteks raamatud). Ainult naiivsed saavad olla seisukohal, et lapsed üht ja sama asja päevast päeva teha tahavad. Tegelikult vajavad nad mitmekülgseks arenguks pidevalt muutuvat leludebaasi. Hügieeninõuete tagamine moodustab samuti suure kuluosa. Lapsed vajavad voodipesu, käterätte, põllesid, lauanõusid, pissipotte jne. jne. Kõik need on tarvis puhtaina hoida, mille tõttu puhastusvahendid ja desinfitseerivad vahendid võtavad enda alla suure kapi või riiuli, mis peab samuti olemas olema. Pesu ei tohi tervisekaitsenõuete kohaselt ise pesta, selleks peab kasutama pesumaja, kes küsib ühe kilo pesemise eest 20-25 krooni raha. Ma ei räägi siin enam lastetoolidest, -vooditest ja -lauast, mis poes maksavad tuhandeid.
    Olles ise ettevõtja sellel alal mõistan hukka kõik need, kes julgevad arvata, et lapsehoiuteenusega tegeldakse kiire rikastumise eesmärgil ja püütakse tegeleda käibemaksupettusega. Üsna tülgastav on sellist võhiklikku arvamust lugeda. Ehk kuuluvad sellised arvamused inimestele, kes pole ise eriti õnnelikud või, hoopistükkis, on teiste õnne peale kadedad. Võin neid harida näiteks käibemaksu teemas: selline kohustus tekib ettevõttel alles siis kui tema aastakäive küündib teatud summani ning hakatakse seda juurde liitma juba teenuse hinnale arvetel. Kõik ametlikult ja jooksvalt konteeritav, aruandlus selle kohta on põhjalik. Kuid selleks, et k/m kohustuse tekkimiseni viiva käibeni jõuda, tuleb kõvasti vaeva näha, palju rügada ja investeerida. Meie ettevõte tegutseb teist aastat ning ka selle aasta lõppedes ei ennusta ma veel nii suurt aastakäivet.
    Pole aga kahtlustki, et riik peaks rohkem toetama erasektoris lapsehoiuteenust osutavate asutuste tekkimist, sest ka need lapsevanemad, kelledele sõimekohti ei jätku, tahavad tunda ennast teistega samaväärselt toetatuna. Õnneks minu ettevõtlust toetab mu elukaaslane ja lapsehoiuteenust kompenseerib lapsevanematele minu kodulinn. Olen selle saavutamiseks sisse tallanud sügavad rajad linnavalitsuseni, tervisekaitseametini ja maavalitsuseni. Kui see nii poleks, oleksin selle armsa missiooni asemele ammu valinud mõne kerge rahateenimise viisi välismaal, näiteks hernekorjamise Soomes. Viimati mainitud tööl töötades ei ole mõtlemisvõimet tarvis, veel vähem investeeringuid. Ei ole seal ka muid töövilju, kui raha…

  3. Tere, Epp.
    Mina loen alles sinu esimest Ameerika-raamatut ning hiljuti jõudsin mööda kohast, kus USA teletegelane teatas, et päevas sureb maailmas 40000 last nälga. Võimalik, et nüüdseks oled selle kohta ise kõik välja uurinud, aga mul tekkis vajadus sulle igaksjuhuks öelda, et – üsna usaldusväärsete andmete järgi – peaks see arv tegelikult jääma ~500 kanti. Mis on täiesti kohutav! Aga siiski veidi parem.

  4. Loen hetkel Sinu suurepärast raamatut “Minu Ameerika 2”. Super, kaasahaarav, hästi kirjutatud. Aitäh Sulle! Näen Ameerikat teise pilguga nüüd.

  5. Kolasin siin leheküljel, lugesin huviga postitusi ja jõudsingi siia, kus saab jätta endast mingi märke. Ma jätan siis ka. Ja ma hoiatan, see saab olema segane, öelda on palju aga kahjuks mul puudub oskus olla voolava jutuga, pigem saab see olema konarlik aga ma siiski….proovin.
    Blogi lugedemise ajal tundsin, kuidas mu süda hakkab kiiremini tööle, puperdab ja tekib mingi sisemine ärevus. Ma tean, miks see nii on. See, kuidas need lood on kirjutatud (nagu ka kõik Epu kirjutatud raamatud), panevadki mind sisemiselt värisema, nagu mingi aukartus…Kirjutamise ees vist. Sest ma olen juba aastaid elanud sellises rahutuses, et see on sundinud mind pidama päevikut, kaustikute viisi, nüüd saan paberit kokku hoida ja kõik oma tunded blogisse kirjutada. Küll sellisesse, mida keegi teine ei näe sest…ma lihtsalt ei usu, et see kellelgi huvi pakuks. Lisaks veel mõned poolikud hakatised mu laptopis, mida ma ikka ja jälle kustutan ja siis jälle kirjutan ja nii ikka õhtust õhtusse, kui olen oma kapslis, ehk siis, kui mulle antakse minu aeg.
    Aga vähemalt olen ma iseenda jaoks kirjanik 😀

    Paar nädalat tagasi tulime perega Gran Canarialt, minu lemmik linn oli loomulikult Arguineguin. Ma polnud varem seal käinud ja see sai kinnisideeks, sinna minna. Selles armsas kalurikülas olles ma oleks olnud just nagu raamatus “Kas süda on ümmargune”. Mu mees arvas, et ta teab, milline on see maja, millest oli raamatus juttu…see pood seal alumisel korrusel..üleval külalistemaja, ta kunagi ööbis seal aga see oli mitu aastat tagasi, mälu võis petta. Mul on isegi pilt sellest tänavasildist aga me siiski pole 100% kindlad, et tegu on selle sama kohaga. Aga see polegi oluline. Huvitav oli mõelda lihtsalt, et üks eesti kirjanik, kelle raamatuid ma alati neelan ja huviga loen, on siin elanud. Sõitsime sinna tagasi päris mitu korda, lihtsalt oli vaja jalutada mere ääres, käia ühes kohalikus kalarestoranis söömas (isegi kui pidi ootama 20 min järjekorras, oli see super maitseelamus!), oli vaja pildistada inimesi ja koeri ja kasse ka…Jah, see oli selle reisi parim osa.

    Mis selle minu jutu point nüüd oli? 🙂 Ikka see, et Epp Petrone on kirjanik minu maitsele. Ja nii ongi. Mulle tundub, et ka inimtüübilt minuga sarnane, seepärast mulle niiväga tema raamatud meeldivadki.
    Ma jään huviga ootama järgesid juba loetud raamatutele. Siis on jälle põhjust naabertänava kirjastusest läbi minna ja need raamatud endale soetada. Seal on selline mõnus õhk, lõhnab sekluste ja sadade põnevate lugude järele, seal lihtsalt peab käima 🙂

    Edu edaspidiseks, jõudu ja jaksu uute raamatute kirjutamisel ja ilusat raseduse aega!

    väikese puust linna elanik Kristiina

  6. Käisin vahetult enne Sinu visiiti Indias( 1.- 20. märts). Enne reisi neelasin suurtes kogustes infot blogidest, raamatutest, kust iganes. Olin valmis üllatusteks, šokiks, kõhuhädaks jne. Šokk jäi tulemata, üllatus ka, sest kõik tundus täpselt selline nagu peabki olema, ainuke mille kergel kujul sain, oli päevane kõhuhäda 3. reisipäeval, aga see polnud kindlasti tingitud toidust. Üks mu tuttav bioloog väidab, et see polegi toidu teema, lihtsalt organism pole harjunud kohalike bakteritega, mis pole sugugi kõik pahad. Ja see tuttav, kes on pool maailma läbi käinud, saab ühe voodipäeva iga reisi 2.-3. päeval. Kui just see reis pole riiki, kus on absoluutselt kõik tapetud, ka söök ja jook. Aga mitte sellest ei tahtnud ma tegelikult rääkida. Vaid sellest, et kuigi ma ütlesin, et mind miski ei üllatanud, siis imestama pani ikka- niikauaks kui ma polnud suutnud välja mõelda, miks asjad nii toimivad. Aga nad toimivad ja kõik tundub loogiline, aktsepteeritav- seda muidugi India mõistes. Paljud inimesed ei suuda mõista, et igal maal elatakse erinevalt ja Lääs on niigi liiga palju enda nina igale poole toppinud. Suur hummaansus ei pruugi seda tegelikkuses olla ja võib pigem pikapeale veel suurema hävinguni viia.
    Minu jaoks jäi see reis lühikeseks, liialt tempokalt läbisime kahekesi ligi 3000 km Kesk -Indiat. Nüüd on ainult üks suur soov- tagasi!!! Tagasi, pikemaks ajaks, pigem päris üksi ja võimalikult väikestesse kohtadesse.

  7. aitäh teile, Kristiina ja Kata!
    Andsite mulle praegu mõlemad omamoodi inspiratsiooni “südame” teise osa edasikirjutamiseks, millega praegu just tegelengi :).

  8. Sattusin siia juhuslikult ja jutt nagu rusikas silmaauku, lugedes blogi Alatuste trepp. Hirmus tahtmine on tollele trepikirjutajale vihjata,et ta pole ainus…:-) Näiteks üks paljudest lugudest on tal seal pealkirja all “Kuidas osta endale ilma rahata mantel”.

Sliding Sidebar