1.
Kõige värskem küsimus, selgus, et meil pole kirjastuses ühtset arusaama, kuidas sarja kirjapildis nimetada. Samasugune segadus on eri väljaannete keeletoimetajate hulgas. Igatahes mina olen seda sarja algusest peale nimetanud “Minu”-sarjaks, aga täna selgus, et meie sarja viimaste aastate peatoimetaja Triinu-Mari Vorp kirjutab “Minu” sari. Väike googel-monitooring (koogel-moogel) näitab, et palju on kasutusel ka “Minu…” sari. Me peame keelenõuandelt ekspertiisi võtma :). Anname peagi teada, mis ametlik ekspertiis arvab.
2.
Minult on nii palju kordi päritud, kuidas tuli mõte „Minu“-sarja tegemiseks. Ma mäletan, kuidas ma otsustasin just “Minu Ameerika” oma tulevasele raamatule pealkirjaks panna. See oli 2004. aastal. Istusin akna peal ja kirjutasin ja tundsin alt naabermaja restoranist tuleva hispaania köögi lõhnu ja mõtlesin: “See on minu Ameerika.”
See lause on päevikus alles.
Ja ainult tänu sellele lihtsale pealkirjale sai tulla jätkuv sündmuste ahel… Et “Minu Ameerikale” sai otsa tulla “Minu Hispaania”, ja nii edasi.
See idee oli kindlasti minu oma, hakata sarja tegema, aga kui ma hakkaksin rääkima lugu, kuidas see idee täpselt sai välja töötatud, siis ma blufiks. Mäletan seda, et kolm kirjastust seda mu “Minu Ameerikat” ei tahtnud, pidades ilmselt kentsakaks žanriks (keegi ütles selle niimoodi ka välja: pole reisikiri, kuidagi omamoodi kiiksuga isiklik), ja nii otsustasingi raamatu(d) ise ära teha. Aitäh Inga Raitarile, kes mulle just õigel hetkel pisikese ajupesu tegi ja ütles, et isekirjastamine pole keeruline. Aitäh ka Anne-Mari Alverile selleteeemalise inspiratsiooni eest. Ahjaa, aitäh ka Krister Kivile, Lii Undile ja Pille Minevile! Just selline põnev nelik (mina ka) kohtusime kord 2006. aastal New Yorgis ja arutasime tõsimeeli, kuidas me võiks koos kirjastuse teha. Aga sinnapaika see jäi.
Ja kui teatud nurga alt meenutada, siis ei olnud see mul just eriti tõsine plaan. Mäletan, et kui ma siis 2007. aastal tagasi Eestis oma isekirjastust netis registreerisin, siis mõtlesin, et miks mitte Petrone Print, see on natuke keel-põses nimi, omaenda perenime kallal kalambuuritsemine, ja las olla, kes seda kirjastuse nime nii väga ikka märkab… Kas ma siis sel hetkel ei plaaninud veel üldse sarja? Kindlasti ei plaaninud ma seda, et Petrone Print kirjastuse nimena niimoodi meie perenimel eest ära sõidab… ja ei plaaninud ma alustada nii elujõulist sarja. Mäletan, et lootsin saada paarilt blogivalt tuttavalt ägedad lood. Mõni jäigi saamata. Näiteks Lisette Kampuse “Minu Poola”. Aga aitäh mu toonastele sõpradele-tuttavatele, kes andsid oma teksti ja oma panuse. Vahetasin kirju: Liis Kängsepp Argentinast ja Anna-Maria Penu Hispaaniast olid mu esimesed kirjasõbrad, kes ideega haakusid, aitäh teile!
3.
Aitäh on öelda nii paljudele! Kõige esimene kirjastustiim moodustus meil kolmest naisest. Lisaks mulle raamatupidaja Tiina Tammeorg, ja see on tegelikult uskumatu, kui suvaliselt me Tiinaga kokku saime ja millise lõdva randmega sai see kirjastus toona tehtud… Ilma Tiinata poleks kirjastus tõsiselt võetavaks muutunud, minust oleks saanud kirjanik ja iseenda kirjastaja, ma arvan…
Mäletan, kuidas olin just sünnitanud (2007. aasta suvel) ega võtnud seda eriti tõsiselt, et “Minu Ameerika” oli raamatupoodides edetabelites esimesel-teisel kohal ja selle juures ilutses silt “läbi müüdud”. Tiina oli abiks algul vaid üldises raamatupidamises, aga ta haaras lennult ka tootmisjuhi töö endale. Tiina on olnud see tagala, tänu kellele ma olen saanud ideesid lennutada. Loomulikult on siiski enamus kirjastamisest kohvipaksu pealt ennustamine, igal aastal on meil olnud nii häid kui halbu üllatusi… aga selleks, et teha julgeda, peab olema tiim. Mina olen ideestaja, Tiina on arvutaja.
4.
Ja algustiimis anno 2007 oli väga oluline kuju Anna Lauk, meie esimese maketi autor ja kujundaja, ja pärast seda seitse aastat väga paljude andekate kaante autor. Nii mõnegi raamatu sisu aitas Anna ka alguses vaat et toimetada, aga tasapisi Anna kaugenes meie tiimist. Siiani on sellest kahju, aga elu on selline, inimesed liiguvad edasi…
Mul on muide kahju sellest, et nii palju kaanevariante jääb igavesti peitu. Ükskord panin Annale ette, et võiks teha sellise kodulehe all-lingi, kuhu on pandud kaanevariante, mis ei läinud käiku, aga mis vääriks jagamist. Anna arvas, et sedasi ei sobi. Ja nii elavad siiani mõnedki kaaned edasi vaid meie kitsa ringi mälestustes. Algusest peale saatis Anna (ja hiljem ka tema järglased kujundajad) iga raamatu puhul portsu kaasi, mille hulgast valida. Näiteks siiani mäletan “Minu Ibiza” ühte kaanevarianti, punase laia seelikuga õhku hüpanud tüdrukut, käed ja jalad laiali, juuksed tuult täis. Miks me ikkagi oranže trumme eelistasime? Vaat seda ei mäleta, miks, aga aiman, et autorile meeldis see rohkem. Me oleme olnud suured autorite sõna kuulajad.
5.
Kui ma vaatan sarja esimest raamatu, “Minu Ameerika” kaant, siis meenub mulle, kuidas ma ütlesin Annale, et see on “chick lit” (tšikkide kirjandus). Miks ma küll nii ütlesin? Ju olin selle žanriga ja fraasiga kokku puutunud Aeeerikas ja ju oli kusagilt kõrvade vahele jätnud, et see žanr on tõusuteel. Praegu arvan, et see raamat ei ole chick lit… või hea küll, osaliselt on. Aga kogu sarja üks võlusid ongi olnud see, et tegu on segažanriga. Igatahes tegi Anna minu märksõna peale kaanevariandid ja valisime siis välja selle… chick lit ta välja näeb!
6.
Inimesi edasi tänades… Kairit Lillepärg tuli meie tiimi üsna varakult, ma arvan, umbes kümnendaks sarja raamatuks. (Ahhaa, vaatasin, Kairit ise ka kirjutanud Facebookis, ta tuli “Minu Soome” eel ja korraldas selle esitlust.) Aitäh, Kairit, su aastate ja raamatute eest!
7.
Heake küll, olgu see siis ka öeldud. See on mu meelest avalik saladus, et ülemaailmselt raamatute ostmise trendid aina kahanevad ja ka Eesti pole selles osas erand, ja ka meie armas sari pole erand. Meie võimalikud lugejad trennivad aina oma pöidlalihaseid ja istuvad ninapidi ekraanides… Ühesõnaga, meie kirjastus jätkab, aga “ajad pole enam need”, tiraažid on väiksemad ja tuleb olla efektiivne, et ikka edasi tegutseda saaks. Vähemate inimestega tuleb teha tubli tööd. Nii see on. Mitte ainult meie kirjastuses. Aga raamatud ilmuvad, see on suur ime, kui sellele vähegi mõtlema hakata, et meie kultuur nii vinge ja elujõuline on.
…Aga jah, Kairiti me koondasime ja oleme sõbrad ikka edasi, sest koondamise põhjuseks olid üldised numbrid, mitte Kairit ise.
8.
Ja samamoodi koondasime ühel hetkel meie armsa proovitööde tellija ja toimetaja Eda Allikmaa… et muutuda efektiivsemaks ja suuta ikka edasi eksisteeerida ja kirjastada. Eda on üks planeedi paremaid toimetajaid, nii nad räägivad, need va autorid. (“Minu Peterburi”, “Minu Prantsusmaa”, kui kedagi nimetada…)
Mul on nagunii nostalgia ja endiste aegade igatsus veres, aga kui ma niimoodi meenutama asun, siis tulevad igasugused koosolekud meelde ajast, kui meie tiim oli suurem… Aga Edaga seoses meenub ka üks öine autosõit Tartu ja Viljandi vahel, kus ideed lendasid ja auto käis justkui teistes galaktikates ära. Minu jaoks on Eda olnud tõeline sõber ja aitäh selle eest! Äkki saan ka kunagi teda toimetajana tundma autori rollis olles?…
9.
Kairit oli meil “Minu”-sarja (kuidas iganes seda kirjutada :)) peatoimetaja-kirjastaja. Mis sarja toimetamisse puutub, siis oleme proovinud läbi kümne aasta erinevaid süsteeme. Olid ajad, kui igal raamatul oli autori kõrval toimetaja, seejärel asus teksti kallal tööle peatoimetaja (mingil perioodil tegin seda mina, siis Kairit, siis oli peatoimetamine külakorda), seejärel asus tööle keeletoimetaja…
Ja siis leidsime imeinimese, kes suudab korraga teha keeletoimetamist ja peatoimetamist ja kirjastamist ja ka niisama toimetamist ja hoida korraga tules vähemalt kümme projekti, mõni alles sündimas, mõni trükki minemas. Õigemini leidsime ta alguses kirjastuse assistendiks, ja tasapisi kasvas temast see, kes ta on, meie raudvara. Triinu-Mari Vorp nimeks, ja aitäh! Et sa olemas oled. Triinu on vedanud peatoimetaja ja kirjastajana “Minu”-sarja, raamat raamatu järel, 2014. aastast, aga enne seda oli ta ka pikalt keeletoimetaja. Triinu on ise lugenud kokku, et on olnud seotud ühte või teist või mitut pidi toimetades kokku 60 raamatuga sarjast!
Tänu Triinule on mul kindel tunne, ei ole mingeid paanikameeleolusid, et kas ma peaksin ikka ise lugema kõik trükki mineva enne läbi. (Sest kui midagi on valesti, siis ikka arvatakse, et Epp vastutagu, sest tal on ju kirjastusega sama perekonnanimi… Tegelikult on ilmunud ka selliseid raamatud, millest olen lugenud vaid proovitööd.) Kui Triinu vastutab, siis võib täitsa kindel olla, et asjad on õigesti. Ja õigel ajal. Või natuke hiljem vahel ka, aga ikka väga rahulikult ja mõnusalt.
Triinu on mu meelest ideaalne kirjastaja, sest ta suudab korraga vaadata väga lähedale ja samas ka kaugele. Mina olen näiteks ise pigem kaugele-vaataja, isegi väga kaugele vaataja. Vahel, kui asjad üle pea kasvavad, siis mõtlen: “Aga kuidas Triinu teeks?” Triinu avab ühe asja ja teeb selle ära. Rahulikult ja efektiivselt. (Kui keegi kunagi hakkab time management raamatut kirjutama, siis Triinu oleks hea allikas. Ja ma loodan, et Tiit Pruuli tegi nalja, kui rääkis Triinu üle löömisest oma kirjastusse… aga jah, autorina sai Tiit konkreetse kogemuse, milline imekirjastaja meie Triinu on :))
9.
Kuhu ma inimeste tänamisega jäingi? Muidugi Justin Petronet tänan! Ta kirjutas meie kirjastuse ja meie sarja kõige suuremad bestsellerid “Minu Eestid” ja loodetavasti kirjutab veel (“Minu Viljandi” on tulekul meie sarja Eesti maakondade-linnade ajastul… see algab järgmisel aastal.)
Mäletan, kui Justin küsis, et kas ta peaks rohkem sehkendama kirjastuse heaks, ja Tiina vastas: “Sinu töö on kirjutamine!” (Oi, ma olin kade :)))
10.
Mittepalgalisi kaasamõtlejaid-toimetajaid on meil läbi aegade olnud mitmeid. Tuumikus oli algusaastatel väga tugevalt Monika Pais, aitäh sulle! Monika oli tugeva kirjastamiskogemusega ja õpetas mulle nii mitmedki põhitõed. Ja edasi tulid tugevad ja kaugele vaadata aitavad Mele Pesti ja Kaja Sepp, ja Anna-Maria Penu, kes on nii positiivne ja päikseline toimetaja, nagu nad räägivad (ma tean ise ka, sest ta on mu kirjasõber… Toimetaja roll on anda eneseusku. Minu meeelest on see kõige tähtsam, mida toimetaja autorile anda saab. Eilsel “Minu maailma” esitlusel ütles Tiit Pruuli, oma toimetajat Jan Kausi tänades: ta aitas mu hädaorust välja mäekurude peale. Seda üks hea toimetaja teeb.
11.
Oh, ja autorid! Keda ma siit sajast nüüd üldse söandan nimetada, sest siis jääks ju keegi nimetamata?…
Aga mulle ikka meenub, kuidas “Minu Islandi” autor Tarvo teatas pärast sarja kontseptsooniga tutvumist, et “ahah, selge!” ja kirjutas oma raamatu umbes kolme nädalaga ära. Või äkki ma liialdan? Äkki oli ikka neli nädalat? Igatahes oli see mingi koolivaheaja-periood sügistalvel.
Palju on olnud aga ka selliseid raamatuid, mille kohta enam ammu ei usu keegi, et seda üldse kunagi tuleb… Ja siis, pärast aastatepikkust ettevalmistust, ta tuleb! “Minu Peterburi” oli näiteks selline, mul on nii hea meel, et me usku ei kaotanud, sest sündis väga hea raamat.
Üldiselt, ma ei imesta enam mitte millegi üle. Just sai valmis “Minu Malta” käsikiri, mille esimene tähtaeg oli umbes seitse aastat tagasi. Või näiteks “Minu Mehhiko” pealkirjale oleme teinud kaks korda konkursi, mitmeaastase vahega. Ja teise konkursi võitsid… needsamad kaks andekat venivillemit, kes esimese konkursi võitsid ja said endale linna ja maa ja siis venitama asusid ja uueks konkursiks mobiliseerusid! Tõsi, raamatut ei tulnud ikka… Nüüd on jälle kolm aastat möödunud ja praegu käib kolmas kord “Minu Mehhiko” proovitööde kogumine…
12.
Millal algasid meie nö konkursid? Kui ma õigesti mäletan, siis esimene tõesti konkursi tagajärjel sündinud raamat oli “Minu Itaalia”. Enne seda oli elu ise mulle andnud ideed oma kirjutavate sõprade näol: Anna-Maria Penu Hispaaniast, Maria Kupinskaja Alaskalt, Marje Aksli Moldovast, Kaja Tampere Soomest, Mai Loog Taist (tegelikult ka Airi Ilisson Austraaliast, aga tema raamat ilmus hiljem)… Edasi ei saanud enam onupojapoliitikat teha.
13.
Kuidas me sellise olukorrani jõudsime? “Minu Ameerika” ilmus mais 2007. Jõulu eel 2007 olin olukorras, kus korraga oli valmis kolm käsikirja ja kõik kolm autorit tahtsid avaldamist saada. Kas lükata edasi ja kui, siis keda? (Oi, kui palju me oleme aastate jooksul seda probleemi tundma saanud… see on meil iga kord jõulueelne teeema, et kõigil autoreil saavad korraga lood valmis ja kõik soovivad jõuda jõulupakki….)
Ma otsustasin selle toona lahendada nii, et tulgu kõik kolm korraga, siis saavadki kõik lugejad aru, puust ja punaselt, et see on meil sari. Ja teeme ägeda esitluse! Üks kolmest autorist (Alaska autor Maria Kupinskaja) asus Eestis, teised kaks olid planeedi muudes otstes (Mai Loog Tais, Moldova autor Marje Aksli hoopis Kanadas). Paraku juhtus miskit kentsakat mu oma PC-arvutiga, nii et mu elu esimene projektoriga skype-esitlus toimus täiesti võõra Mac-arvuti saatel, ja see oli mu elu esimene Maci-kasutamise kogemus, otse rahva ees.
Aga asi toimis. ERR kultuuriuudised olid kohal ja minu meelest oli see üks märgiline hetk meie sarja ellu astumisel. Sellest peale hakkasidki inimesed ise meile kirjutama ja ennast pakkuma (eks ma seda ka toonases teleintervjuus ka välja ütlesin, et kirjutage…)
14.
Mulle meeeldib see mõtlemine, et meie sari on teinud kirjutaja-lugeja piiri ähmasemaks. Nagu blogindus, uutmoodi kirjutamisdemokraatia, millest me ju tõepoolest välja kasvasime… Minu meelest on õiglane, kui oma mõtete väljendamiseks antakse võimalus kõigile.
Siiani meeldib mulle saada proovitöid, mis üllatavad. Siiani tahaksin ma anda võimaluse kõigile. (Võimaluse proovida! Paberil avaldatud saamise võimalust me kõigile anda paraku ei saa…)
Kusagilt on meeles üks dialoogikatke. Keegi arutas, et kas maksab tellida seda proovikat (tõesti ei mäleta, kellelt ja mis proovikat), sest see on ju lihtsalt koduperenaise elu. Ja mulle turgatas pähe vastus: “Aga sari ju algas koduperenaise päevikust!” Mida see “Minu Ameeerika” siis muud oli. Selleks tuleb inimese kirjapandusse sisse vaadata, et aru saada, kas see tekst hakkab kandma või mitte. Mul on sisimas kahju, et me mingil hetkel ütlesime “ei” (ilma proovikat tellimata) näiteks ni mõnelegi vahetusõpilasele või vabatahtlikule, sest meile tundus, et “selle tüübi lugu on meil juba avaldatud”…
15.
Aga nii see on. Me hakkasime teadlikumalt ehitama puslet inimtüüpidest. Hakkas saama selgeks, et selle sarja abil saab vaadata sisse eestlase maailma antud kümnendil… ja me võiks võtta seda vastutust ja selle välja kanda. Mitte piirduda ainult ajakirjanikega ja muude kirjatsuradega.
Siiani on tegelikult veel puudu rekkkamees ja kindlasti ka mahuks veel mõni lihtsam võõrtööline sellesse galeriisse, kus ees ootab koolijuhte ja teadlasi ja muid põnevaid tegelasi.
Ja veel. Kas meil näitleja lugu on? Praegu ei meenu…
16.
Mulle meeldib see ütlus, et eestlased on seenevõrgustik. Üksvahe käisin rohkem raamatukogudes esinemas ja märkasin, kuidas alati oli keegi (õigemini umbes kolm kuni viis inimest), kes mainis pärast vestlushoos, et tema tütar, väimees, sõbranna nõbu või vana pinginaaber kirjutas või kirjutab meile sarja raamatut või proovitööd…
Ühel sellisel hetkel käis mul peast läbi klõps! Et ei, me ei lõpetagi seda sarja ära number saja peal. Ma olin miskipärast selle kunagi pähe võtnud, et liiga pikalt ei tohiks me jätkata. “Daam osaku peolt lahkuda” metafoor sai kusagil meediaski ära trükitud. Toona proovitöid koordineeriv Eda jõudis kõigile utsitades kirjutada, et kui soovite ilmuda, siis tuleb kiirustada, number 100 on viimane…
Aga siis seal maaraamatukogus ma tundsin, et me teeks inimesed kurvaks. Me jätaks pooleli midagi, mis on ilmunud järjepidevalt kord kuus ja nad on sellega harjunud. Me teeeks kurvaks ka neid noori (või vanu), kes veel kirjutada plaanivad.
17.
Kuidas me jõudsime kord kuus ilmumiseni? Tiina ütleb, et see ei olnud päris nii, aga minu mälus oli see nõnda, et oli üks koosolek, kus osalesin mina, meie Tiina ja meiega tol ajaperioodil kirjastusasju arutamas olnud Tiina Kaalep (aitäh temalegi!). Mina mäletan, et mõlemad Tiinad pidasid seda riskantseks plaaniks, hakata ilmuma iga kuu uue raamatuga. Mina aga väitsin, et nii palju on maailmas maid ja rändavaid eestlasi ja meil on juba piisavalt kontakte ja tellitud proovitöid… See vestlus oli 2008 aasta kevadel. Ja igatahes fakt on see, et sellest peale on “Minu”-sari ilmunud kord kuus. Mõnikord on detsembris ilmunud kaks raamatut ja siis oleme jaanuaris pausi teinud.
18.
Kunagi arutasime plaani teha oma raamatuklubi, kord kuus. Lugejatega kohtumisel sai isegi hakatud meiliaadresse koguma. Ahjaa, ja kunagi tahtsime teha ajakirja “Minu maailm” (isegi veebsait oli registreeritud ja tulevast peatoimetajat otsisin…) Ilmselt sel ajal, kui mina nende uute ideedega mängimisele oma energiat panin, tegid teised raamatuid :).
19.
Mis “Minu”-sarja sisusse puutub, siis aastate jooksul on meil kirjastuses olnud kaks tiiba. Tiinale meeldivad sarjas praktilisemad ja neutraalsemad soovitusraamatud, minule meeldivad rohkem isiklikud stoorid. Teised kirjastuse naised on pigem sellised kahevahel, mulle tundub. Ilmselt on see meie maitsete vastasseis andnud hea tulemuse, igas asjalikus raamatud on isiklikku stoorit ja vastupidi, sest kõik meie toimetustiim teab, et mõlemad peavad olema. (See on kirjas muidugi ka kontseptsioonis, mille 2008. aastal tegin ja mida on väga vähe muudetud, vaid veidi sõnastust…)
20.
Ahjaa, “kirjastuse naised”, see fraas elavdas minus ühe killukese.
“Ikkagi mees!”
Nii me ikka oleme öelnud nii mõnegi proovika-arutelu juures läbi aastate. Ma ei tea, kas see on lihtsalt kvootide tögamine või saab meesautor meilt tõepoolest veidi lisahäälenüanssi kaalukausile… Nii see on, et enamik kirjutajaid on naised. Ja kui siis osaleb proovikate kirjutamises ka mees, siis varem või hiljem ütleme seda jutujätkuks:
“Ikkagi mees!”
…sellega täna lõpetan. 100st lubatud killukesest sai 20 kirja :).
Ja vabandan nende ees, keda veel mainida ei jõudnud!
Ja ütlen, et kes iganes tahab oma killukese lisada, võib seda teha, kas mulle meilides või siia alla kommentaari jättes.
Minu jaoks on kõige tähtsam “Minu”-sarja killuke seotud raamatuga “Minu Alaska”. Seda kunagi lugedes tekkis mõte, et tahan ka välismaale lühikeseks ajaks tööle minna. Alaska asemel jõudsin aga Saksamaale ja Austriasse. Mõned aastad hiljem taas minekusoovi tundes koperdasin netiavarustes “Minu Alaska” autori Uus-Meremaa blogi peale ja saigi uus sihtkoht paika pandud. “Käin korraks ära” läks aga veidi teisiti, sest maakera kuklapoolelt leidsin endale uue karjäärisuuna ning ameeriklasest abikaasa. Nii et aastase Eestist eemaloleku asemel ootab mind ees pikk Colorado, Uus-Meremaa ja Eesti vahet tiirutamine. Ja kõik sai alguse ühest loetud raamatust.
Ps: Uus-Meremaal õnnestus Mariaga ka kokku saada ja teda sellise vinge raamatu kirjutamise eest tänada. Elu on ikka tõesti ootamatusi täis!
Ka minu üks lemmikuid (kindlalt 10 lemmiku hulgas) on Manni “Minu Alaska”! 🙂
Minu jaoks oli “Minu” sari ideaalne võimalus reisida läbi maailma olles ise väikeste lastega kodus. Oi kuidas ma rändasin ja seiklesin autoritega enne uinumist ja siis unenägudes.
Suur aitäh!
Ja kui lapsed jalad alla võtsid ilmus “Minu Prantsusmaa”. Broneerisin peale raamatu lugemist kohe perele lennupiletid, sest Eia kirjeldas kui lastesõbralik on Prantsusmaa 🙂 Aasta hiljem lugesin Eia raamatut uuesti ja broneerisin taas piletid Pariisi aga seekord kahele. Sellel reisil tegi mees mulle abieluettepaneku!
Pärast mõneaastast Iisraelis elamist tahtsin väga sellest maast ja tema kirevatest inimestest kirjutada. Aga julgust nappis. Hirmuga käisin mitu aastat raamatupoodides uudistamas, et ega keegi sellest maast juba kirjutanud ei ole. Kui selgus, et ikka ja jälle veel ei ole, siis hakkas julgus kasvama.
Kolleeg Janne Kütimaa sai just valmis “Minu Ahvenamaa” ja kui ma talle ohkasin, et “tahaks ka kirjutada …”, andis ta mind kirjastusele üles, kust öeldi, et saatku ma proovitöö. Kirjutasin ja saatsin. Vaikus.
Kui pärast mitut kuud vaikus jätkus, arvasin, et ju siis ei sobinud ja imestasin, et viisakad inimesed võiksid vähemalt “ei”-gi öelda. Aga no kui vaikus, siis ju nii on.
Aeg läks. Hirmuga uurisi jälle raamatupoodides, et ega “Minu Iisraeli” ei ole müügile tekkinud, aga ei olnud. Kuni sattusin “Minu Jeruusalemma” esitlusele. Sattusin seal kõrvuti seisma vist Triinu-Mariga ja küsisin, et kas lisaks Jeruusalemmale ka Iisraeli-raamat ehk töös on. Ei olevat, sest ei ole kedagi, kes kirjutaks. Julgesin siis poetada, et aga ma saatsin proovitöö, aga see vist ei sobinud siis … “Proovitöö? ei, pole näinud.” Selgus, et müstilisel kombel ei olnud mu katsetus kirjastusse jõudnudki.
Asusin siis kohe uue proovitöö kallale (sest tolle kaotsiläinud näpuharjutuse olin vahepeal lasknud käiku Tammerraamatu “Palverändaja” kaasautorina).
Teine proovitöö õnneks jõudis kohale ja ilmselt, kuna konkurente ei olnud, näis ka sobivat.
“Minu Iisraeli” mustand valmis u. kahe nädalaga. Hommikuti istusin arvuti taha ja hakkasin tulistama, kuni õhtuni välja. Panin järjest kirja kõik, mis vahepealsete aastatege ununeda ei olnud jõudnud ja mis võis minu arvates väärida kirjapanemist.
Tõsisemaks proovikiviks osutus toimetamise kadalipp ja tekstide edasi-tagasi põrgatamised. Siinjuures eriline tänu Loone Otsale, kellega on hea koostöö jätkunud ka järgmiste raamatute puhul.
Aga kõige raskem, kummalisel kombel, oli raamatule sobiliku alapealkirja leidmine. Kirjastuse poolt pakuti küll “seedrite saladust”, küll muud; minu enda mõttes oli hoopis midagi seoses “kirevate inimestega,” aga see jälle tundus teistele mage … Lõpuks jäi Loone pakutud “Kuidas tõlkida sabatit,” millega olen väga rahul. Aitäh!