Aeg lendab!
“Minu…” sari on meie elu osa olnud juba nii kaua, et järgmisel aastal saab täis 20 aastat. Ja äsja sai täis 200 raamatut, tähistasime seda lapseliku-loomingulise maa, nimelt Lottemaa-raamatu avaldamisega.
Omal ajal, kui sai valmis sarja raamat nr 100, siis tähistasime seda Tiit Pruuli “Minu maailmaga” ning ka sellega, et kogusime kirjastuse köögipoolelt sada mälu killukest. Panen need killukesed sellesama praeguse postituse kõige lõppu, palun lugege ja meenutage. Aga ise suunan oma radari taas mälusalvedesse… Kuna 100 kildu on juba varem kogutud, jätkan sealt…
101.
Huvitav oleks teada, kas tavaline lugeja on märganud, et “Minu…” sari on läbinud kolm kaane-etappi?
Kui 2007. aastal alustasime, ütlesin ma kujundaja Anna Laugule märksõnaks kusagilt USA-st üles nopitud fraasi “chick lit” ehk “tüdrukute kirjandus”, millele isegi mitte esimene raamat, “Minu Ameerika 1” sisu poolest päris hästi ei vastanud. Aga selline lõbus ja nunnufaktoriga naiselik font sinna esikaanele sai, ja jäi sinna aastateks.
Anna tegi meile selle maketi põhjal palju ilusaid kaasi. Minu lemmiktöö on alati olnud kaanevariantide vahel valimine, lausa tunnen, kuidas mõnuhormoonid tekivad kehasse, kui märkan postkastis kaanevaliku-kirja…
Kui Anna edasi liikus, tuli tema asemel meile mitmeks aastaks kaanekujundajaks Madis Katz ning saabus uutmoodi makett: iga autor kirjutas oma isikliku käekirjaga oma pealkirja. Kui palju segadust ja ootamist sellega oli, seda teab paremini meie toonane (ja pikaajaline) tegevkirjastaja Triinu-Mari, mina kõrvalt mäletan hägusalt mõnda lugu, kuidas keegi oli kusagil kaugel maailmanurgas, kust oli keeruline saata hea kvaliteediga käekirjalist pealkirja, nii et pidime veidi närvirakke kulutama… aga tehtud need kaaned said, igaüks oma käekirjaga!
Takkajärgi tarkusena tean öelda, et selle põlvkonna esikaantest on üks ka “trükiveaga”. Eesti keeles tuleb riiginimena kirjutada Lõuna-Aafrika Vabariik, aga juhtus nõnda, et Gertrud Talviku hoogsa käekirjaga on see viimane sõna pigem väiketähega, vabariik. Tegijail juhtub! Muide, “Minu Lõuna-Aafrika Vabariik” on minu lemmiktosina hulgas, kui sarja selle pilguga vaatan: väga istub mulle Gertrudi kirjutamisstiil ja muidugi haarab kaasa tema isiksus ja ta pöörane lugu.
Aga jätkates meie kaante evolutsiooni teemadega, siis 2024. aastal tegi vahepeal kaanekujundaja rolli asunud Heiko Unt sarjale uue maketi. Loobusime peavalust, mis seotud käsitsi kirjutatud pealkirjade kättesaamisega, ja pätsasime vahepeal tekkinud sõbersarjalt ehk “Meie…” sarjalt pealkirjafondi.
102.
Hiljuti nägin lugejate foorumis mõtet: “Küll on tore, et sarja tegijad on jõudnud lugemisprillide ajastusse ja on “Minu…” raamatutele suurema sisufondi pannud!”
Mul oli seda lugedes täielik äratundmisrõõm. Mitte teadlikult, aga alateadlikult küll olin hakanud tasapisi eelistama head valgust ja suuremat fonti ja mõne aja pärast jõudiski pärale, miks kolleegid lugedes midagi nina peale sätivad :).
Ja alates 2024. aasta teisest poolest, kui oli meie viimane maketimuudatus, läks sarja font suuremaks, nii saavad meievanused inimesed ikkagi hakkama ilma prillideta, kui vaja. Vanemate “Minu…” sarja raamatute puhul võib vanainimestel tõesti prille vaja minna! Nüüd ma saan aru küll.
103.
Vanasti ei tulnud mulle pähegi, et mina ise võiksin valida raamatule kaanepildi. Selleks on meil ju kujundaja. Mina olen küll sarja alustaja ja sageli ka toimetaja, olen ka tehtud kaanevariantide seast lõppversiooni valiva komisjoni hulgas, aga mitte see, kes ise otsib proaktiivselt pilte. Nii ma mõtlesin.
See muutus tuli tasapisi. Mäletan, et Katrin Pautsi “Minu Muhumaa” puhul oli mul kindel visioon: kollane triibuseelik kaanele. Ma ei otsinud ise seda pilti, aga ma olin häälekas selle visiooni kehtestamisel.
Kui toimetasin “Minu Liibüat”, siis oli mul midagi silme ees. See on nii eriliste alatoonidega lugu, mis puudutab sõja eest põgenemist ja oma koera ja asjade maha jätmist… aga samas on see lugu ikkagi helge. Nagu ütleb ka alapealkiri, “hirmust ja armastusest”. Ma nägin vaimusilmas roosasid pilvi, nägin päikeseloojangut/tõusu kõrbes. Ja ma ise otsisin netist selle pildi välja… Oli ka muid variante, aga see roosa taevaga kaas võitis meie sisekonkursi.
104.
Mäletan, kuidas mul tekkis uue “Minu Brüsseli” teksti lugedes kaaneotsingu-inspiratsioon. Ausalt öeldes polnud ma kunagi mõelnud, et tahaks oma elu jooksul hirmsasti Brüsselisse minna, pigem olen sealt eemale hoidnud, justkui mingit bürokraatiat alateadlikult kartes. Aga kui lugesin lõiku Brüsseli katustest, siis järsku tundsin: vaat seda Brüsselit tahaksin ma kogeda!
Ja nii otsisingi pildipankades ja ka lihtsalt veebi-pildiotsinguga, kondasin mööda Brüsseli katuseid…
Leidsingi. Ja sisekonkursi võitiski minu katusepilt!
Käesoleval aastal on minu leitud piltidega tulnud veel mitu kaant, mis on juhtumisi ka kõik minu lemmikkaaned: näiiteks šokolaadikarva päisega naeratav suurplaan lapsest ehk “Minu Panama”, lilla päisega karuohakas ehk “Minu Šotimaa” ja punase päisega lepatriinu ehk “Minu Lottemaa”. Neil kõigil on minu meelest midagi ühist: pigem tugev detail kui üldplaaniga maastik.
See Panama tüdruku (põliselaniku) pilt oli tegelikult suurem, mina lõikasin julgelt sisse ja olin nii uhke, et ka kujundaja Heiko selle kadreeringu heaks kiitis. Kõrvalt vaadates ehk pole suur asi, aga minu isiklik areng on viimastel aastatel olnud just see, et olen julgemini oma visuaalset annet (kui nii võib öelda) kehtestamas, tegelen oma kodus sisekujunduse ja mosaiigiga ja nagu näha, aitan vahel kaasi kujundada :).
105.
Omaette väljakutsena ootas “Minu (Ida)-Saksamaa” kaas. Olin raamatu käsikirjaga tugevalt seotud, lugesin seda korralikult, peatoimetaja rollis. Mõtlesin kaant ette kujutades, et kindlasti ei tahaks sinna mingit Berliini müüri, sest tegelikult ei räägi see raamat ju sellest. See on ühe tüdruku naiseks ja emaks saamise lugu, kuhu jookseb sisse Saksamaa arenemise lugu.
Mulle jäi silma see fakt raamatust, et Ida-Saksa traditsioon on kooliminejatele hiiglaslikke kommituutusid jagada, ja mõtlesin, et vaat kommituutuga ei saa küll mööda panna, see huvitaks igaühte, sest igaüks on kunagi olnud kommimaias laps. Küsisin autorilt, mis on see kommituutu saksa keeles, ja asusin otsima… Leidsingi: kommituutu, tüdruk, teelolek, imelised värvid!
106.
On meil ka mõni selline raamat sarjas, millele me EI ole teinud mitut kaanevarianti?
Esimese hooga meenub mulle üks. Olavi Antons sai lõpuks valmis kaua-tehtud-kaunikese “Minu Saaremaa” käsikirja ja saatis eraldi kirjaga foto, juures tekst: “See on minu raamatu kaanepilt.” Kui olime üllatusmulli alla neelanud, natuke ehk uhkusemulli ka, siis saime aru, et Olavil on õigus! Tõepoolest pole mõtet aega raisata sellele, et palju kaasi teha ja nende kallal arutada. See mull rehekatuse kohal on parim, mis olla saab. Natuke arutamist oli vaid päise tooni kallal. (Muide, sarja iga päis on eri värvitooni, kujundajal on need toonid salvestatud.)
107.
Omaette lugu juhtus meil uue “Minu Hiina” kaanega. Meil oli juba mitu varianti tehtud ja üks lilla päisega võimlev tädi enam-vähem ära otsustatud, kui autori hiinlannast tüdruksõber leidis otsinguga kusagilt hiinakeelsest sotsiaalmeediast selle pildi: spagaati viskav vanamees. Raamat pidi juba trükki minema hakkama ja sõltusime nüüd täielikult sellest, kas hiinlased omavahel kiiresti niiöelda ühise keele leiavad: tuli kommunikeerida, et kusagil ilmanurgas on üks pisike keel ja üks pisike sari pisikese tiraažiga (hiinlaste jaoks on see kõik ju mõeldamatult pisike!) ja sinna oleks hädasti just seda kaanepilti vaja. Õnneks saadigi kaubale.
108.
Kas tehisaru areng on meie sarja tegemist muutnud? Praeguseks üsna vähe, aga üks oluline muutus meenub küll.
Kui uurisin “Minu Lottemaa” jaoks Lottemaaga seotud pilte, jäi mulle see lepatriinude paar kohe silma. Selgus aga, et sellest pildist on kaotsi läinud suuremahuline originaalversioon. Vanas maailmas oleks tähendanud see, et pilti ei saa kaanel kasutada. Õnneks oli originaalpildi otsingutega seotud kirjareas ka Lotte kunstnik Heiki Ernits, kes kirjutas: “Oot!” ja tegi hetke pärast ühe tehisaru-käsu abiga väikese pildi suureks nii, et mitte keegi seda kritiseerida ei saanud. Aitäh!
109.
Enne unustasin oma isiklike kaaneotsingute reas mainida “Minu Türi” raamatut.
Mäletan, et Türi tundus meile riskiprojekt. Kas kõik lugejad teavad ja armastavad Jaan Pehki ja kas ikka nii palju teavad ja armastavad, et ostavad tema raamatu? Kas Türil endal on piisavalt kevadist ja erilist hõngu küljes, et rahvas ostaks? Oli täiesti selge, et õige kaane leidmine on ülitähtis (tegelikult kehtib see lause iga raamatu kohta). Ma veetsin öötunde netiotsingus, õnneks on Türi linnal mitu Facebooki-rühma ja -lehte, kust nokkisin järjest pilte välja.
Esialgu arvasin, et tuleb minna roosade kirsiõite peale: selles on kevadpealinna ja see on Türi linna iseloomustav, sest linnapargis on kirsiõite allee. Aga… võite seda nimetada soostereotüüpidesse takerdumiseks, aga mulle tundus kentsakas saata Jaanile roosad pildid ja küsida, kas sobiksid need tema kaanele. Niisiis otsisin ikka edasi, otsisin kevadet ja maagiat… Jaan oli juba hoiatanud, et tema tekst tuleb maagilise realismi võtmes.
Ja ohhoo! Kui ma leidsin selle salatirohelise klaaskuuli, siis oli sisimas kindel, et see on see. Konkursil osales küll ka muid kaaneversioone, näiteks taeva taustal punane kirikukukk, aga see kuul oli parim.
Ma ei tea siiani, kas klaaskuul on Türil kogu aeg või oli see seal mingi laadaga seoses. Igatahes sai tehtud väärt klõps õigel hetkel.
Ainuke häda, see klaaskuul oli tegelikult mustjaspruuni jala küljes. Pärast väikest katsetamist kasutasime – erandkorras! – photoshoppi ja värvisime selle jala leheroheliseks. Nüüd ei paista jalg silma, aga pilt on siiski füüsiliselt täiesti loogiline.
110.
Kaanepilte läbi vaadates jääb mulle silma “M(in)u Mulgimaa”. See on meie sarjas mitmel moel eriline raamat.
Esiteks, esmakordselt märkasin ma proovitöid lugedes seda, et hea “Minu…” sarja raamatu jaoks ei ole ilmtingimata vaja kultuurikonflikti. Väga huvitavalt ja ürgselt tõmbab kaasa ka selline lugu, kus autor vaatab aknast tamme, mille on istutanud tema vanaisa. Sedasama ürgset lugu saab kohata näiteks ka “Minu Kihnu” ja “Minu Setomaa” raamatutes.
Teiseks, me panime tiraažiga mööda, “Minu Mulgimaa” raamat sai kiiremini otsa kui vaja. Kord ütles keegi lugeja mulle, kui raamatukogus esinedes seda mainisin: “Aga vaadake, milline kaas! See on nagu eestlase pühakiri, ja toob jõukuse ka majja. Mina küll tahtsin, et see mul oma isiklikul riiulil oleks!” Ma ei olnud niimoodi mõelda osanud, aga tõesti, kaanel on ajalooliselt kõige jõukama Eesti kandi ehk Mulgimaa rõivadetail, teame seda näiteks ka meie presidendi kuue küljest, ja alapealkirjaks on “Jõukus pole häbiasi”. Kuidas sa jätad sellise raamatu poodi? Jõukus pole ju häbiasi? 🙂
Kolmandaks, kuniks me veel kordustrüki kallal muneme-arutame, tuli idee teha ajalugu ja anda see raamat välja kohalikus keeles. Mulgikeelne “Miu Mulgimaa” ilmus 2025. aasta sügisel ja on esimene raamat meie sarjas, mis on nn murdekeelne (mulle tegelikult ei meeldi see sõna, see on ju tüvikeel, mitte kuidagi murtud, aga paremat sõna vist ka pole).
Tänaseks lõpetan! 90 killukest on veel astuda ja kindlasti tuleb mulle kampa teisigi Petrone Prindi tegijaid, kes aitavad meenutada.
Aga siia lugemiseks ka varasemad meenutused: