Uus meenutustekanga lõngake lendab valguskaableid mööda kohale teiselt poolt planeeri, Uus-Meremaalt, “Minu Alaska” autorilt Mannilt.
154.
„Kellele sa sellist pikka e-kirja kirjutad?“ küsib mu poeg, uurides mu arvutiekraani ja püüdes ära arvata sõnu, millest ta aru ei mõista. Need on kõik eesti keeles.
„Minu kirjastajale.“
„Mis kirjastajale?“
„Minu raamatu kirjastajale.“
„Sa kirjutasid raamatu??“
See on veider olukord. Mu abikaasa ja lapsed teavad justkui küll, et ma olen raamatu kirjutanud – juba ammu – ja meil on isegi üks eksemplar kodus riiulil.
Aga nagu ma täna õhtul avastan, on see raamat meie kodus nii harva mainitud asi, et mu poeg on selle täielikult unustanud. Kui talle selle ainsa eksemplari ulatan, avab ta keskelt fotoploki, sirvib seda ja ütleb: „Ah jaa, tõsi küll.“ Ta tunneb fotod ära – on neid varemgi näinud – ja teab mõningaid lugusid, mida ma Alaskast olen rääkinud. Aga ta pole seda raamatut kunagi lugenud. Keegi neist pole seda lugenud. Sest keegi neist ei oska eesti keelt.
See on omapärane lein – asuda elama teise riiki ja teise kultuuri keskkonda. Olen elanud Uus-Meremaal nüüdseks 17 aastat. Veel paar aastat ja olen siin elanud kauem kui kusagil mujal.
Et saada osaks sellest rahvast – et tõesti, tõesti saada osaks uuest rahvast –, on vaja julgust pöörduda nende poole. Osaliselt tähendab see selja pööramist sellele, kust oled tulnud – mitte sellepärast, et su pärandil poleks väärtust, vaid selleks, et anda endale ruumi mujale vaadata ja edasi liikuda. Natuke nagu päevalill, mille kauneid kollaseid kroonlehti sa kunagi ei näe, kui paned ta köögi aknalauale – näed ainult rohelist tagakülge. Päevalill ei peida oma ilu sinu eest ahnusest – lihtsalt ta peab end täiega päikese poole pöörama, sest sealt ta oma energia saab. Sealt pärineb suur osa tema elujõust.
Ma ei teadnud, et olen Uus-Meremaal „kodu leidnud”, enne kui olin siin juba mitu aastat elanud ja mõlemad mu lapsed siin sündinud. Mingil hetkel lihtsalt mõistsin, et mu elu on siin, ning tegin teadliku otsuse siia jääda, juured maha lüüa. Ja nii valus kui see ka pole – et luua juured, mis mind siin maapinnale kinnitavad, ja sügavad sõprussuhted, mida olen loonud, olen pidanud veetma vähem aega oma vana keele rääkimisele ja rohkem aega uue keele rääkimisele koos siinsete uute inimestega.
Äsjases kirjavahetuses oma kirjastaja Epuga avastasime, et meil mõlemal on vanavanavanemad Venemaalt Kirovi oblastist. Kirjutasin Epule oma vanaemast, kes reisis Venemaalt Eestisse hilises teismeeas, abiellus mu vanaisaga, õppis eesti keelt rääkima ja kasvatas oma kolm last eesti keeles. Inimesed kiitsid teda sageli selle eest, kui hästi ta oskas vene keelt rääkida, sest nad arvasid, et ta oli emakeelena eesti keelt rääkiv inimene, kes oli õppinud vene keelt rääkima – mitte vastupidi. Ja kui ma seda lugu Epule kirjutasin rääkisin, tuli mulle järsku pähe, et… mu vanaema oli teinud midagi sarnast sellega, mida mina täna teen. Et Eestis juurduda – tõeliselt, tõeliselt juurduda – pidi tal olema julgust pöörata end tuleviku poole ja jätta selja taha see, kust ta oli tulnud.
Ma ei hakka kunagi rääkima inglise keelt nagu emakeelena kõneleja – mu aktsent on liiga tugev.
Samas ei hakka ma kunagi rääkima eesti keelt nagu emakeelena kõneleja, sest ka minu eesti keelel on nüüdseks tugev aktsent. See tähendab põhimõtteliselt seda, et kuhu ma ka ei läheks, kõlan ma ikka, nagu oleksin pärit kusagilt mujalt.
- aastal, kui ma viimati Eestis käisin, seisin ma oma lapsepõlvekodu ees ja vestlesin ühe ammuse naabriga, kui keegi vane, teine proua astus meie juurde ja ütles mulle: „Kallis, sul on nii huvitav aktsent! Kus sa pärit oled?“
Ma peatusin hetkeks, teadmata, mida öelda, siis osutasin hoone poole ja ütlesin: „Ma olen siit pärit. See maja siin – see on sõna otseses mõttes koht, kus ma üles kasvasin.“
155.
Viimati lugesin oma raamatut tervikuna läbi 2009. aastal, kui nõustusin salvestama audioraamatut nägemispuudega inimeste raamatukogusse. Ma lukustasin end tuppa Uus-Meremaa kõrvitsafarmis, kus ma tol ajal töötasin, ja lugesin lehekülg lehekülje haaval oma sülearvutis olevast käsikirjast mikrofoni. Helikvaliteet oli arvatavasti kohutav.
Niisugune lugemine oli raske töö. Ma jäin kinni mõnesse katkendlikku lausesse, kus sõnad lihtsalt ei voolanud, ja hüüdsin vihaselt: „Oh, jumala pärast, kes niimoodi kirjutab!?”
Aga polnud midagi parata – see oli ja on minu raamat. Kõik see on minu kirjutatud. KÕIK.
Tundsin end frustreeritud ja piinlikult. Raamatu ilmumisest oli möödunud vaid paar lühikest kuud – tegelikult ostsingi lennupiletid Uus-Meremaale just selle honorari eest, mida kirjastus mulle raamatu kirjutamise eest maksis –, ja juba oli mu kirjutamisoskus paranenud niivõrd, et kui ma oleksin seda raamatut tol ajal kirjutanud, oleksin teinud seda teisiti.
See ongi „Minu Alaska“ kirjutamisel kõige valusam asi, et kui ma oleksin selle kirjutanud hiljem – ma tean, et oleksin kirjutanud paremini, vähemalt puhtalt „tehnilisest“ kirjutamise seisukohast. Laused oleksid voolanud sujuvamalt. Peatükid oleksid olnud paremini struktureeritud. Oleksin mõne asja välja jätnud ja lisanud mõne teise lood, mis on seni rääkimata jäänud.
Aga! Asi on selles: ma tean ka, et kui ma oleksin selle hiljem ja „paremini“ kirjutanud, oleksin kaotanud osa sellest nooruslikust, õnnelikust ja piirideta energiast, mis tuleneb kirjutamisest siis, kui oled alles 22-aastane. Sa ei saa 41-aastaselt meenutades jäljendada seda, milline on olla 22-aastane.
Inimesed on minu juurde tulnud või mulle e-kirju saatnud, öeldes, et „Minu Alaska“ lugemine muutis nende elu või andis neile julgust teha asju, mida nad varem polnud teinud. Ene Sepp, tuntud kui noorteraamatute ja „Minu Colorado“ autor, ütles, et „Minu Alaska“ lugemine ajendas teda rohkem reisima ja pani aluse tema teekonnale… Selline tagasiside lööb mind emotsionaalselt jalust maha, sest tunnen ühtaegu nii üllatust, et minu kirjutis võis inimesele sellist mõju avaldada, tänulikkust selle eest, et mulle anti üldse võimalus 22-aastaselt raamatut kirjutada, ning piinlikkust, teades, kui halvasti mõned lõigud olid kirjutatud. Aga siis tuletan endale meelde, et „Enne kui saad olla vana ja tark, pead olema noor ja rumal.“
Ma armastan lugeda raamatuid, mis on kirjutatud ausalt ja siiralt. Ja kui muus võib kahelda, siis seda tean kindlalt, et „Minu Alaska“ on kirjutatud ausalt ja siiralt – mis on ilmselt põhjus, miks mõned inimesed on selle tõeliselt omaks võtnud, samamoodi nagu mina olen üheks saanud autoritega, kes on mulle ausalt oma elust rääkinud. Eriti noored lugejad – tunnen suurt tänulikkust, teades, et mõned neist on minu raamatut lugedes mõelnud: „Hmm. Kui tema suutis seda teha, siis võib-olla suudan mina ka.“ See on maailma muutev mõte.
156.
Minu poeg küsis täna õhtul: „Nii… kuidas sa raamatu kirjutasid? Räägi mulle protsessist lähemalt.“
Mõtlesin hetke ja selgitasin, et 21-aastaselt reisisin Alaskasse, et töötada kelgukoertega, ning hakkasin kirjutama lugusid ja postitama fotosid veebilehele, et sõbrad ja pere saaksid näha, millega ma tegelen. See oli palju lihtsam – ja palju lõbusam – kui inimestele ükshaaval e-kirju kirjutada.
Siis, aasta hiljem, sõitsin jälle Alaskasse ja veetsin suve telgis liustiku tipus. Jätkasin lugude kirjutamist ja fotode postitamist. Paljud inimesed lugesid seda blogi, ilmselt nagu seiklusjuttu. Väga vähestel inimestel maailmas on olnud kogemus elada liustikul.
Varsti pärast Alaskast naasmist küsis minu kirjastaja Epp – kes kirjutas ja jagas oma elulugusid ühes teises blogis ning kellega ma juba nagunii suhtlesin –, kas ma kaaluksin oma Alaska-lugude raamatuks kirjutamist. Ma nõustusin.
Kui ma seda oma pojale niimoodi kirjeldasin, kõlas see lugu üsna… lihtsana. Kahtlaselt lihtsana. Kuid ma mäletan, et see polnud niisama lihtne. Olin öösiti pikalt üleval, kirjutasin raamatut, püüdes samal ajal teha ülikooli asju, töötada osalise tööajaga, elada… viimane võib noorele inimesele olla iseenesest juba täistööajaga tegevus. „Lihtne“ ei ole sõna, mis mulle üldse meelde tuleb, kui mõtlen selle raamatu kirjutamisele. Mäletan, kuidas ma nutsin ja üritasin kirjutamisest loobuda ning ütlesin oma toimetajale Liisile, et ma tõesti ei usu, et suudan seda teha – ja ta vastas otsekoheselt, et ära muretse, see on täiesti normaalne reaktsioon, temalgi on kirjutamisega raskusi olnud, ja kui tema suutis seda teha (kirjutada oma blogi põhjal “Minu Argentina”), siis suudan ka mina. Niisiis võta end kokku, saada aga järgmine peatükk, nii s*t tunne kui ka pole, ja vaatame edasi.
„Lihtne.“ Jah, noh.
„Kui palju sa selle eest raha said?“
Püüdsin pojale selgitada, kui palju need Eesti kroonid oleksid tänapäeva Uus-Meremaa rahas väärt olnud, aga lõpuks jäin kõige lihtsama selgituse juurde, mille leidsin: sellest honorarist piisas, et osta ühe suuna lennupiletid Uus-Meremaale ja jäi veel veidi raha järele, et osta natuke matkavarustust ja reisikindlustus aastaks. (Aasta – just nii kaua ma arvasin, et ära olen. Nüüdseks on möödunud juba 17 korda rohkem aega).
„Vau. Kas sa arvad, et saaksid nüüd Uus-Meremaast raamatu kirjutada?“
Ma vastasin, et ma ei tea. Ma ei tea, kas mul on selleks aega.
„Aga mis siis, kui me sind aitame? Me võiksime kodus rohkem aidata, kuni sa kirjutad.“
Hästi kirjutamine võtab palju aega. Aasta, võib-olla kaks.
„Oh…“
Arvan, et mitu aastat majapidamistöödega abistamine on midagi, mille üle ka tema peab enne otsuse tegemist järele mõtlema. Aga ta mõtleb selle peale. Ja mina samuti.