Meenutustelõime võtab üle meie pikaajaline autor Justin Petrone.
146.
Arvan, et Petrone Prindi esimese aastakäigu raamatutest sai just “Minu Alaska” omamoodi prototüübiks sellele, milline üks “Minu…” sarja raamat peaks olema: noor inimene läheb maailma midagi otsima.
Maria tundus mulle väga sümpaatne isiksus ja andekas kirjanik. Mäletan, et ta käis sel ajal paar 
korda meil külas. See oli lahe, kuidas erinevad isikud saabusid meie majja. Me tulime New Yorgist tagasi peaaegu mitte millegagi, kuid umbes aasta jooksul tekkisid äkki kõik need uued arengud ja tegelased.
Mann oli esimene “Mann”, keda ma tundsin. Ma isegi ei teadnud varem, et selline hüüdnimi oli olemas. Ta oli sel ajal kakskümmend-pluss-midagi, aga ta tundus nii noor, nagu teismeline. Mulle tundus ta hästi siiras, värske ja vapper.
147.
Kui Raivo Hool sai esimese “Minu Eesti” raamatu tõlkijaks, ei olnud mul aimugi, kes ta on või milline ta välja näeb. Ükskord, kui olime just New Yorgist tagasi jõudnud, tuli ta meile külla. Aga ma olin nii unine, et ei suutnud voodist välja tulla. Kuulsin ainult Raivo häält ukse taga. Nii et mul polnud endiselt aimu, milline ta välja näeb. Kujutasin ette, et ta on selline tõeline kõva mees. Raivo kõlab ju nagu motomehe nimi! Aga tegelikult ta ei ole mingi motomees. Ta on hoopis väga sümpaatne kitarrimees.
Ma ei mäleta, millal me esimest korda päriselt kohtusime, aga hästi on meeles, kuidas käisime ühel jõuluajal söömas koos Tartus, igavesti pikk laud oli täis kirjastusega seotud inimesi. Oli mõnus õhkkond, me kõik olime umbes sama vanad, tundus nagu olen tagasi gümnaasiumis koolisööklas.
Aga Epp ja Raivo ei olnud alati ühel meelel. Mäletan, kui Raivo oli tõlkija ja Epp toimetaja. Raivole meeldis sõna “ning”, aga Epule meeldis pigem “ja.”
“Oh seda Raivot ja tema ningi,” ütles Epp ekraani ees ja krõbistas seal. Niisuguste pisiasjadega koos sünnivadki raamatud.
/Video: Justin ja Raivo ehk “Minu Eesti bänd” esinemas Prima Vistal./
…Raivo on tõlkinud päris mitu minu raamatut. Teeme temaga siiani koostööd. Küsin talt üle päeva abi ja tema küsib minult samuti nõu oma tõlgete tegemisel.
148.
Eia Uusi “Minu Prantsusmaa” on üks neist sarja raamatutest, mida ma olen korralikult lugenud ja nautinud. Üks tema fänn ütles mulle pärast selle raamatu lugemist: „Kui ma oleks mees, oleksin temasse armunud. Ja naisena tahtsin ma olla tema!” See on umbes selline lause, mida inimesed ütlevad Mick Jaggeri või Madonna kohta.
Ka minu arvates on Eia väga andekas. Minu sõna tema kohta on “tuuline”: tuul algab tema teksti alguses ja puhub edasi teksti lõpuni. Olen lugenud läbi mitu tema raamatut selleks, et õppida uusi asju mitte ainult tema, vaid ka kirjutamise kohta.
149.
Mul on meeles veel igasuguseid kohtumisi värvikate “Minu…” autoritega. Näiteks kohtumine Katri Raigiga Narvas, pärast tema esimese “Minu Narva” ilmumist.
See oli kõige esimene kord, kui ma üldse Narvat külastasin. Imestasin. kui hästi Katri Raik suudab sooritada terve telefonivestluse eesti keeles ning siis helistab keegi teine ja ta peab terve vestluse täiesti veatult vene keeles, kõhklemata ja valjul jäälel. Mulle tundus ta nagu nagu Narva ema. Narvalastel on probleem ja nad helistavad oma emale
150.
Ka Vahur Afanasjeviga sain tuttavaks ta raamatu, “Minu Brüsseli” kaudu. Ma nägin teda vahel linna peal ja mõtlesin alati, et ta on huvitava väljanägemisega mees. Tal olid sellised kummalised kirjaniku-ilmega silmad, nagu ta ei oleks päriselt sellel planeedil, nagu ta oleks ta just saabunud siia kosmoselaevaga. (Muidugi oli seal kosmoselaevas ka saun.) Vahur tuli minuga samast põlvkonnast, ta kirjeldas just meie kogemust. Olid olemas autorid, kes olid täiskasvanud nõuka ajal, näiteks Andrei Hvostov, ja olid nooremad, kes ei mäleta külma sõja ajast eriti midagi. Aga Vahur oli 12, nagu minagi, kui NSVL langes, ta perspektiiv oli tuttav mulle, kuigi me olime teine teisel pool raudset eesriiet. Mäletan, kuidas ma koolis käisin ja seinal olev kaart aina muutus. „Arvake ära, lapsed — Tšehhoslovakkiat ei ole enam olemas. Jugoslaaviat ei ole enam.“ Seetõttu tundsin Vahuri vastu suurt huvi: milline oli tema kogemus? Kuidas ta kõik need muutused enda jaoks kokku sobitas? Kuidas ta asju nägi? Hiljem töötasin Vahuriga koos tema „Serafima ja Bogdani“ ingliskeelse tõlke kallal, nii et olime iga päev ühenduses.
151.
Esitlustel on ka igasuguseid asju juhtunud, kõige napakam lugu on see, kuidas ma jäin hiljaks enda raamatu “Minu Itaalia” esitlusele Tartus, sest bensiin sai otsa, kui ma Viljandist Tartusse sõitsin. Inimesed arvavad, et see juhtus, sest ma nii hajameelne olen. Aga mul on hea selgitus. Mul oli tehniline probleem autoga, tabloo ei näidanud, et bensiini oli vähe. Punane tuli ei põlenud! Pärast seda vaatas mehhaanik auto üle ja leidis vea. Nii, et mu “itaalialik hetk” et olnud ainult täna itaalia verele, ja loodetavasti kui ma käin esinemas tulevikus, siis ei saa mul enam kunagi bensiin poole tee peal otsa!
Ja lõppu lugemiseks ka eelmised meenutused: