Meenutama asub meie autor ja kirjastuse liige Meelike Eenpuu-Villup.
131.
Mul on olnud au töötada Petrone Prindi tiimis ning osaleda ülitähtsas protsessis: proovitööde lugemine ning sealt parima valimine. Mõtled küll, et mis see siis ära ei ole, õige lugu ju kõnetab kohe. Aga vahel on neid õigeid lugusid mitu. Näiteks septembris ilmuv, järjekorranumbriga 201 “Minu Island”. Selle raamatu proovitööd olid KÕIK nii head. Loed esimest, mõtled, et vau, väga äge! Loed teist, mõtled, et vau, nii lahe! Loed kolmandat, appi, see on ka nii hea! Kuidas siis see parim valida? Raske on see protsess, ma ütlen, raske! Ilmselgelt Islandile satuvadki väga värvikad ja lahedad eestlased ja nende lood on kõik kaasahaaravad! Plusse ja miinuseid kokku liites sai see lemmik valitud. Raamat on ootamist väärt, uskuge mind! Praegu näiteks valime selle raamatu kaanepilti…
132.
“Minu…” sari paneb reisima! Olen oma loomult suur reisisell ja ühtteist ilmas näinud. On kohti, kus väga meeldib ja kuhu alati tagasi tahan. On kohti, mis jätavad keskmise mulje ja kuhu tagasi ei viitsiks enam minna. Näiteks Budapest. Olen seal käinud ja arvasin, et aitab küll. Pealegi on ju Praha palju ilusam.
Aga kui Lea Kreinini “Minu Ungarit” lugesin, siis mõjus see raamat nii, et otsustasin: annan Ungarile ja just Budapestile veel ühe võimaluse! Käisin nendes kohvikutes, millest Lea kirjutas. Sõin neid kooke, mida Lea soovitas. Isegi Balatoni äärde jõudsin ja sain seal “soojas supikausis” ujutud. Ja kõik tänu inspireerivale raamatule!
Mul on hea meel, et Budapestile uue võimaluse andsin, aga Praha on endiselt mu lemmiklinn. Ja kas te Katrin Pautsi “Minu Prahat” olete lugenud? Kes kuulujuttu ja draamat (ja Prahat) armastab, sellele kohustuslik lugemine!
133.
Kui “Minu…” sari ilmuma hakkas, siis tundus, et kõik lood on ülijulgetelt inimestelt. Kes läks Alaskale koertega kelgutama, kes tõi Mongooliast põues koerakutsika. Ka Eestimaised “Minu…” sarja lood on mitmetelt ülijulgetelt autoritelt, kes ei karda oma väikese kogukonnaga tülli minna.
“Minu Muhumaa”, “Minu Vormsi” ja “Minu Kihnu” on heaks näiteks, kuidas saab kirjutada julgelt elust väikses kohas, kus tegelased on kas äratuntavad või lausa pärisnimedega kirja pandud. On jah vapper Brasiilias sipelgaid uurida, aga oma naabrist ausalt ja avalikult jutustada? See on sama vapper! Sest sipelgad ei suuda sulle sellist vaimset terrorit korraldada, nagu suudab solvunud naaber.
134.
Aga vahel suudab “Minu…” sarja raamat mõjuda nii värvikalt, et võtab igasuguse soovi sinna riiki minna.
Näiteks lugesin Andre Põlme “Minu Brasiiliat” ja siiamaani on peas vaid mõte: see on riik, kus isegi kohalikke röövitakse. Kuidas siis läheks ühel valgenahalisel blondil naisel, kes sõnagi keelt ei oska? Tänan ei, Jeesuse kuju ja Rio karnevalid jäävad minust külastamata.
Või siis lugesin Merilyn Meristo ”Minu Sri Lankat” ja sealt meenuvad esimesena igasugused putukad ja satikad voodis; kuigi autor kinnitas hiljem omavahelises vestluses, et pole hullu ja tegelikult harjub ära. Ahah, aga kõigega elus ei pea harjuma!
Edasi kuulasin audioraamatutena “Minu Mehhikot” ja “Minu Lõuna Aafrika Vabariiki” – põnevad lood, aga tänan, ei soovi, aitäh, kõht on täis! Need sihtkohad on minu “to do” listist maha tõmmatud.
Ühesõnaga, vahel päästab “Minu…” sarja lugemine sind röövimisest, kuulist või hallitama läinud riietest… Viimane on Juta Raudnaski “Minu Bali” õppetund. Tõsi, Balile ma siiski läheksin… aga ainult ja ainult konditsioneeriga hotellituppa.
135.
“Minu…” sari on (olenevalt autorist) kohati ka korralik naistekas, ja mulle see meeldib. Saad muidugi riigist teada, õpid igasuguseid huvitavaid asju, aga kui loos on ka korralik draama või isiklik üllatus on, siis on üks raamat täitnud mitu eesmärki. Riigi või linna kohta palju uut teada on tore. Aga näpuotsaga (või siis mitme pange jagu) draamat on minu meelest ka hea, vähemalt jääb lugu meelde! Näiteks Silver Palingu “Minu Hawaii” lõpus jäi mul suu lahti, sest noh, misasja? Peate ise lugema, mis seal juhtub.
Eelpool mainitud Katrin Pautsi “Minu Prahaga” oli samamoodi, et hakkasin väga kaasa elama: no mine ja näita sellele teisele kirjanikule koht kätte, mis ta segab sind, anna hagu! See on hea tunne, kui lugu niimoodi haarab.
Näiteks Triin Lellep peab “Minu Pariisi” lehtedel maitseka akti surnuaias pildistatud saama ja igasuguste pervodest pakkujate seast elukoha leidma! Lahe, tell me more!
…Ja peagi ilmuva Kersti Amira Dennise “Minu Las Vegase” kordustrüki epiloog on aga selline, et lööb jahmatusest jalad alt ning pisarad voolavad, tahad või ei…
Ka mu enda “Minu Holland” on pigem naistekas kui mitte. Minult on vahel võõrad inimesed küsinud, et mis mu kummalisest ämmast edasi sai. (Vastus: midagi ei saanud, suhted on minu jaoks endiselt ülihead, ehk et suhtlemine puudub juba aastaid!).
136.
Kui ikka järge ei pea, siis loetud ei saa! Omast arust olen üsna palju lugenud ja arvasin, et olen kenasti kursis kõigi “Minu…” sarja raamatutega. Välismaal omas mullis elamine teeb aga oma töö ja nii avastasingi, kui Petrone Prindis töötama hakkasin ja olukorrale otsa vaatasin: mul olid napilt ehk pooled minukad loetud. Nüüdseks on seist parem: tänase seisuga on mul 200st “Minu…” sarja raamatust loetud 152. Jah, nüüd pean ma järge. Aga minukaid tuleb ju iga kuu juurde, sari on kui mitme peaga lohe…
137.
Nagu öeldud, olen ise “Minu Hollandi” autor ja teiste autoritega kohtudes on selline “oma jope” tunne. Sest arvan, et tean, mida nad tunnevad/tundsid. Me oleme kõik läbi elanud tähtaja-paanika ja keeletoimetaja “kiusamised” (et näiteks “—-„ sõna on liiga palju kasutatud, äkki võtaks vähemaks) ja muidugi selle “millal siis raamat ilmub ka” küsimise tutvuskonnalt (kuigi kirjutamine on alles alanud), ning korduvad ja korduvad käsikirja ülelugemised (ja ikka jäävad mingid lollid vead sisse…).
Kui “Minu San Francisco” autori Terje Toomistu “Piirideta põlvkond” filmiesitlusel käisin ja ühel hetkel tuttav nägu ekraanil oli, sosistasin kõrvalistuvale sõbrannale: “SEE seal on “Minu Hispaania” autor Marju!”. Olin nii uhke, nagu oleks ekraanil olnud mu pereliige. Mõne autoriga on jutt kohe eriti hästi klappinud, väikseid üllatusigi tehtud (näiteks “Minu Hawaii” autor Silver fännas väga Hollandi šokolaadi, mis seal ikka, saatsin talle paki!). “Minu…” sarja autorid on nagu omamoodi suur pere, kellest paljud üksteist küll silmast silma ei tunne, sest oleme kaugelt “sugulased”. Aga kui jutuks tuleb, siis on äratundmine suur. Omad on ikka omad!
138.
Vahel mind üllatab, kuidas mõned vähem kogenud raamatulugejad teavad oma meelest rohkem kui mina. Kui hakkasin oma “Minu Hollandit” kirjutama, siis mitu tuttavat väitis, et see raamat on juba ju ilmunud! Mõnel lausa riiuliski olemas! Kui ma siis kõiki asitõendeid välja tuues tõestasin, et ilmunud on vaid Margot Roose “Minu Amsterdam” ja seegi aastal 2011, siis enamik jäi mind uskuma. Aga kõik mitte…
Või juhtub, et mõni väidab täie kindlusega, et “Minu Malaga” oli väga hea raamat, ega usu mind, kui vastu vaidlen ja väidan: sellist raamatut ei olegi olemas…
Jah, Marju Gellerti “Minu Hispaanias” on palju juttu Malagast, eks sealt see segadus tuligi.
139.
Raamatuesitlused on üks mu lemmikteema kirjastamise juures! Jah, sinna läheb palju tööd, palju närve, palju sebimist. Aga nad on toredad! Enda “Minu Hollandi” esitlusest on eredalt meeles fakt, kuidas mu eestlasest eksabikaasa tuli üllatuslikult ka kohale ja mina pidin parasjagu ette lugema katkendi, kuidas käib Hollandis abiellumine. Sain kahel korral “terviseid eksabikaasale saata”, kes “praegu näete SEAL nurgas istub!” Vaadake kõik sinna, kuhu ma sõrmega ebaviisakalt näitan! No ise ta tuli ju sinna, eks siis pidi ka arvestama võimalike tagajärgedega! Elas üle ja naeris kaasa.
“Minu Belgia” ja uue “Minu Brüsseli” ühisesitlusele (siis juba tööülesandena) magasin aga peaaegu sisse (uus telefon äratas veidi teisiti kui vana telefon). Olin spetsiaalselt selle ürituse jaoks Eestisse kohale tulnud ja õnneks läks siiski kõik hästi. Hommikusööki ei jõudnudki süüa, mugisin kiirelt rongis kohukesi. Hambaid pesin ja meiki tegin Viru keskuse WC-s. Edasi tuiskasin kohale, kallistasin hoo pealt kiirelt raamatute toimetajat Lille Roometsa, keda polnud pärast ühiseid Belfasti-päevi näinud, ja saigi üritus alata. Hiljem ostsin sama kleidi, mis oli seljas “Minu Brüsseli” autoril Inga Höglundil. Tahtsin sama ilus ja elegantne olla!
Meenub ka üks lugu, kuidas üks “Minu…” sarja raamat tõi mulle juhuslikult uue sõbra. Nimelt paar aastat tagasi oli järjekordne kuningapäev Hollandis (kus ma põhikohaga elan) ja terve riik oli mattunud oranži värvi võimusesse. Mulle meeldivad küll värvid, aga oranž? Andke andeks, ei! See on ainus värv, mida mul kodus sisuliselt ei olegi (kui välja arvata kauss mandariinidega).
Nii ma lugesingi õues päikese käes oranži kaanevärviga Triin Pehki “Minu Sydney” raamatut ja tunnistasin, et ainus aktsepteeritud oranž ese minu kodus on raamat, mis räägib elust maakera kuklapoolel. Selleteemaline Instagrami story läks teele.
Järgmisel päeval kirjutas mulle autor Triin ja tänas, et ta raamatut loen. Kuidas ta minu postitust nägi, ma ju ei tääginud teda? Selgus, et aeg-ajalt ta ikka Petrone Prindi sotsiaalmeediat jälgib ja just minu postitus talle ka silma jäi. Jutustasime veidi tühjast tähjast, mina rääkisin, et poole aasta pärast lähen Austraaliasse sõpradele külla. Tema rääkis vastu, et paari kuu pärast tuleb ta korra Amsterdami. Leppisime kokku, et Amsterdamis kohtume. Põgus kohtumine ja autogrammi küsimine muutus lõpuks päeva pikkuseks ühiseks ringi hängimiseks ja taipamiseks: täitsa minu inimene! Ka Sydneys kohtusime, hommikul kell 7 juba jalutasime mööda imelisi radu (sest mu lennuk maandus kell 6 hommikul) ja vahepeal salvestasime murul istudes ja kalkun-rihukanade keskel ka kirjastuse podcasti uue saate. Minu senine “Austraalia on meh…” arvamus muutus, “vau, Sydney on äge!”, ja see muutus toimus paljuski tänu Triinule. Seega üleskutse: lugege “Minu…” sarja raamatuid ja olge avatud, öelge välja oma head sõnad, nii võib häid sõpru leida!
Ja lõppu lugemiseks ka eelmised meenutused: