Meenutustelõime võtab üle Petrone Prindi autor ja toimetaja Mae Lender ehk Reelika Kasemägi, kes on sarja kirjutanud kolm raamatut ja toimetanud “umbes paarkümmend”.
121.
Minu kirjutama sattumine on kindlasti Anna-Maria Penu „Minu Hispaania” teene. Just see oli esimene „Minu…“ sarja raamat, mis mu teele jäi. Ilmselt kõnetas piisavalt, et ise ka puhas Wordi-fail ekraanil lahti lüüa.
Mäletan, et mu esimene versioon „Minu Taani“ raamatust oli pigem ilukirjanduslik ja kindlasti mitte sarja formaadile vastav. Kui olin kirjastaja Epule kirjutanud ja katkendi saatnud, tuli jah-sõna kiiresti, ent ühtlasi ka korraldus tekst ikka formaadile vastavaks kirjutada; põhiline oli, et kõik raamatus kirjeldatud olgu tõesti sündinud.
„Minu Taani” kirjutamine oli valdavalt väga lihtne, sest…
122.
…Jah, 2010. aasta hakul ilmunud „Minu Taani“ on tegelikult minu ema lugu. Olin niiöelda variautor ja jutustasin mõnuga seda lugu.
Tervelt kaheksa aastat ei tekitanud ei Mae Lenderi nimi, vanus ega perekonnaseis küsimusi. Kui 2018. aastal ilmus „Minu Hiiumaa”, muutusid tähelepanelikumad sarja lugejad murelikuks – kuskil on sisse lipsanud mingi viga, vanus ei klapi, vahi aga Maed, valetab häbitult end nooremaks! Sellest ajast alates on pidanud nii Epp kui ka ma ise raamatukogudes esinedes vastama Mae personaalküsimust puudutavatele arupärimistele.
Kirjastusele oli see skeem („dokumentaalne ja isegi natuke illegaalne lugu variautori kaudu“) 2010. aastal veel täiesti uus olukord ja kuna paremat ideed ei tulnud sel hetkel pähe, siis läkski käiku nipsust mõeldud pseudonüüm.
Hiljem on sarnased olukorrad lahendatud teisiti. Näiteks „Minu Albaania” autoriks on märgitud küll Helmi Vela, kuid on mainitud, et loo on kirja pannud Katrin Buchanan (tänane Lust), samamoodi on „Minu New Yorgi“ Diana Lotuse taustajõud-kirjutaja tema ema Dagmar Raudam. Ja nii mõnigi kord on sündinud raamat olnud hoopis abikaasade ühistöö, kuigi avalikult rambivalgusesse astub üks. Ärge küsige nimesid, ma ei ütle.
Muide, kirjastusetüdrukutest ei ole mind vist keegi kunagi Reelikaks kutsunud. Ma olen neile Mae!
„Minu Hiiumaa” sündis tänu Epu ootamatule ettepanekule, et… ma võiks mõneks kuuks minna Vao pagulaskeskusesse vabatahtlikku tööd tegema ja kirjutada raamatu „Minu Vao”. Tuletan meelde, aasta oli 2015 ja üle päeva kuulsime uudiseid sealsete elanike imelistest tegudest. Ma tegin kolm sügavat hingetõmmet, kaalutledes, kas ma talle üldse vastan. Õnneks siiski vastasin. Andsin lühidalt teada, et olen niigi hädas logistikaga trajektooril Viljandi-Tallinn-Hiiumaa, ja adrenaliiniküllane Vao pagulaskeskus sinna kohe kuidagi ei mahu.
Aga Epp ei oleks Epp, kui ta ei oleks seepeale rõõmsalt hüüatanud: „Väga hea, kirjuta siis Hiiumaast!”
Ma hingasin taas korda kolm sügavalt sisse ja teatasin, et ma olen alles nii umbes viis korda käinud saarekese peal, et peaks nüüd väheke ikka hoogu.
Ise muidugi avasin märkmiku ja kukkusin mõtteid paberile kribima, et „ähk läheb tarvis“… Millest, nagu terasem lugeja teab, sai ka raamatu alapealkiri.
Märkmete üles kribamine oli väga õige tegu. Sest täna ma seda raamatut enam ei kirjutaks. Kuigi sarjas on autoreid, kes on oma sihtkohapaigas elanud väga kaua ja kirjutanud ometigi põneva loo (näiteks meenub kohe Mätta Mare „Minu Kihnu”), siis enamasti mulle endale sümpatiseerivad enim lood, kus on uustulnuka värske pilk ja kerge kultuurikonflikt. Mul kadus see värske pilk Hiiumaal väga ruttu, seega ka tagantjärele tarkusena leian, et oli väga õige samm kolm aastat pärast praamilt maha astumist raamat valmis kirjutada. Ühtlasi tänan siinkohal ka oma abikaasat, kelle paarikümne aasta pikkune kogemustepagas muidugi kaasa aitas mu kultuurikonfliktidele tausta andmisel.
Ilmselt oli Hiiumaa-raamatu idee ikka Epul peas kinni, sest vahepeal oli ta jõudnud teha kihutustööd ka Ave Alavainule. Ma ei leia enam kogu selle loo üksikasju oma mälusopist, aga mäletan, et kord ei tahtnud Ave seda proovitööd kirjutada, kord muretses, et tema „Minu Hiiumaa” saaks väga Kärdla-keskne ja kolmandaks ei olnud mingil hetkel enam ta tervis suuremaks kirjatööks piisavalt hea.
Ühel hetkel tegi kirjastus otsuse anda kiirem käik minu Hiiumaa-raamatu sünnile ja oi ma mäletan põdemist, et kuidas seda nüüd Avele öelda… Sest võis väga vabalt juhtuda, et Avel oleks olnud oma nägemus hoopis mõnest teisest kandidaadist sellele kohale. Kivi langes laia kaarega südamelt, kui ta eufooriliselt hoopis hüüatas, et kõige õigem valik ja tal on kohe kergem olla, et see pauk nüüd temast lõplikult mööda on läinud!
125
„Minu Hiiumaa” esitlus toimus otse sündmuspaigal ehk Soonlepas, kodukohvikute päeval 2018. aasta suvel. Kui muidu tilgub rahvas taolise päeva jooksul hõredalt käia, siis nüüd oli esitluse ajaks õuele ootama-vaatama kogunenud mitusada inimest… kes ei olnud just kõige rõõmsamas meeleolus, sest veerandtunnike enne ürituse algust olid värsked raamatud kõik otsas, letil nukrutsesid vaid kaks „Minu Muhumaad”, mille kirjastus oli igaks juhuks kaasa pannud. Mina, nõukaaega vähe näinud inimene, nägin elus esimest korda, et raamatuleti juures vonkleb pikk saba ja nii mõnigi ostab viis-kuus raamatut korraga, et no teisest saare otsast tuldud ja naabrid tellisid ka… Kõik käis nii kähku, takkajärgi sain aru, et oleks pidanud vist kehtestama mingi limiidi, kaks raamatut pere peale näiteks, nagu need asjad nõuka ajal käisid.
126.
Sarja juurde sisutoimetajaks sattusin umbes 2015. aasta paiku, kui Epp ilmselt vaatas, et on üks raamatublogija, kes kogu aeg targutab loetud „Minu…”sarja raamatute üle; astugu siis parem juba raamatu valmimise ajal paati ja rääkigu kohe suu puhtaks. Mu esimene töö oli Jaana Albri „Minu Kreeta” ja mis seal salata, Vahemere ümbrus ongi jäänud mu suureks lemmikuks.
See töö on paradiis (muide, mulle tundub, et üks sagedamini soovitud sõnu alapealkirjaks, kujutage nüüd ette, kui paarisajast raamatust veerand kannaks kaanel midagi seoses paradiisiga) ja põrgu käsikäes (ka põrgut pakuvad autorid alapealkirjaks, aga siiski palju vähem!).
Ühest küljest: väga palju toredaid inimesi, keda saad lähedalt, lausa intiimselt tundma. On paljut, mis kaante vahele ei jõua, aga mida on tarvis töö käigus teada. Lisaks saabuvad mu maailma uued ja põnevad paigad, autorite ametid, hobid, tegemised… iga raamatuga avaneb suur ja rikas maailm. On joodud koos veini, on riputud tundide kaupa telefoni otsas, on saadetud tundidepikkuseid häälsõnumeid. Kusjuures on ka autoreid, keda ma ei ole kordagi silmast silma näinud, aga sõbraks oleme ikkagi saanud.
Teisest küljest on toimetaja keerulises kohas. Kui mitu korda on mul töö käigus tulnud kirjastajale õrnalt märku anda, et siit tuleb nüüd natuke nii- või naasugune käsikiri, murrab küll sarja raamidest välja, aga ärme autorit ennast siiski murra. Või tuleb mul võidelda sõnade ja väljendite pärast, mõlemal suunal. Mõne puhul tean kindlalt, et see ei ole kooskõlas reeglitega, teise puhul tean, et see ei pääse konkreetse keeletoimetaja „punasest pliiatsist” läbi (jah, keeletoimetamine ei ole kivisse raiutud: mille üks laseb läbi, selle teine tõmbab maha), kolmanda fraasi või mõtte puhul aiman, et seda ei luba kirjastaja. Sisutoimetaja on väga sageli justkui vahemees autori ja keeletoimetaja või autori ja kirjastaja vahel, ja see võib olla, ühesõnaga, põrgu.
Mäletan, et mu raamatu „Minu lõunamaa” ilmudes keeletoimetajale tehtud meelehead sisaldavale kotile kirjutasin ka kõik tema väljaroogitud ühel kindlal teemal väljendid. See oli õnneks siiski huumorivõtmes mõeldud ja eks minagi tean, et uus aeg on mõned sõnad meie sõnavarast eemaldanud.
127.
„Minu lõunamaa“ raamat sündis aga nii, et mind natuke tüütasid ära need ülinunnud kõige-kõigemad fotod, mida lennupileteid või reisipaketti valides sihtkoha tutvustuseks sulle kodulehel näidatakse. Need on nii päikeselised, klanitud, värvilised ja puhtad. Kohalikud inimesed piltidel oleks nagu maha astunud jehoovakate ajakirjast. Mul hakkas lihtsalt kahju inimestest, kes lähevad oma elu esimesele lõunamaa-reisile ja saavad valusa obaduse vastu vahtimist juba enne lennujaamast välja astumist.
Ma muidugi toonitan, et ei kahetse ühtegi oma reisi, on palju ilusaid paiku ja väga armsaid inimesi, ent on ka see teine külg…
128.
„Minu…”sarja kohta ehk kõige vähem teada fakt on, et see on äärmiselt efektiivne unerohi. Hetkel teadaolevate andmete kohaselt olin esimene, kes selle avastas. Nimelt kui öösel kell kolm uni ei taha tulla, siis hakkan mõttes kõiki ilmunud raamatuid üles loetlema ja loendama. Kui nüüd meelde tuletada, et tänaseks on ilmunud sarjas 200 raamatut, siis on see õige kenake mäluharjutus. Lisaks on riikide hulgas ka pealinnu, lihtsalt linnu, teatud piirkondi, aga ka üldistusi (maailm, lõunamaa, maailmameri). Mõni riik on läinud ka teisele ringile, mõni suisa kolmandalegi. Ülesandele võib läheneda mitut moodi, ka alfabeetiliselt, ent ise lähenen geograafiliselt, maailmajagude kaupa. Kui unetus kiusab mitmel ööl järjest, siis tõstan stardijoonel suunaviida ringi (kas liikuda Eestist läände või itta).
Kas ma saan mõnikord esimese ringiga arvu klappima? Ei, mitte kunagi. Alati jääb 5 kuni 10 puudu, millest pisukese mõtlemisele järel (nii umbes kella neljaks varahommikul) meenuvad veel mõned. Ennevanasti, kui raamatuid oli veel vähem ilmunud, siis püüdsin ikka autorite nimed ka paika saada, aga sellest olen ammu loobunud.
129.
Kõige sagedamini küsitakse minult, et kui palju ma ise selles sarjas ilmunud raamatuid lugenud olen. Tavaliselt on vastuseks koguarv miinus 1,5. Näppu ei ole juhtunud „Minu Neenetsimaa” ja pooleli olen ka jätnud vaid ühe – „Minu Bangkoki”. Kõik teised loen kohe ilmudes, kui ma neid juhtumisi juba varem toimetanud pole. Nagu ma ikka ütlen, ajakirju ja sealseid persoonilugusid ma suurt ei loe, minu kuukiri ongi „Minu…” sari. Iga kuu uus autor, keda ennast, kelle lugu ja kelle kodupaika tundma õppida. Mulle sobib.
Palju õnne, Petrone Print!
Ja lõppu lugemiseks ka eelmised meenutused: