Meenutustelõime võtab üle meie autor ja toimetaja Pille Gerhold.
141.
Epp üllatas mind hiljuti väitega, et mina olevat „Minu…“ sarja üks inspireerija. Ma ei tea sellest midagi või siis ei mäleta. Tõsi, kui meenutama hakata, siis midagi siiski… Võis see juhtuda umbes aastal 2000, kui olin paras maailmarändur? Võis see olla Šveitsi või Saksamaa üksildane ühikatuba, kus lugesin kuskilt meediakanalist tolleaegse ajakirjaniku Epp Väljaotsa üleskutset: Eesti maailmarändurid, ühinegem! Milles ühinemine pidi seisnema või mida ma Epule kirjutasin, ei mäleta. Midagi aga kirjutasin. Ja ta kasutas mu elulugu ühes oma artiklis. Aga et selsamal hetkel tema peas „Minu…“ sarja mõte idanema hakkas, sellest sain alles nüüd teada.
Järgmine mälupilt on sellest, kuidas olen Tallinnas USA saatkonna kõrval asuvas korteris Epul külas. Ta tegi magistritööd ja intervjueeris inimesi teemal: kuidas loetakse ajakirju.
Kolmas kord suhtlesime juba siis, kui Epp arvas, et võiksin kirjutada raamatu oma seiklustest Brasiilia vihmametsas.
142.
Ma natuke põdesin, kui „Minu Brasiiliat“ kirjutama hakkasin. Arvasin, et mul on palju trükimusta mitte kannatavat juttu. Kujutasin ette, kuidas puhkeb rahvusvaheline skandaal, kuidas teaduskonverentside kuluaarides minestatakse selle peale, kes kellega käis, kes projekti auto katki sõitis või hullemat tegi. Kuidas projekti rahastanud fond nõuab raha tagasi, kuidas mult võetakse doktorikraad ära… Kirjutamise isu oli aga väga suur!
Arutasin asja Epu ja toimetaja Helen Külvikuga. Nad ütlesid, et raamatut pole plaanis vähemalt esialgu teistesse keeltesse tõlkida ja et hoidku ma madalat profiili. Muutsin raamatu tegelaste nimesid. Jätan praegugi veel enda teada, keda kutsusime isekeskis Nõia-Ellaks, kes kellega magas, kellest lahku läks või milline auto puruks sõideti.
Aastad läksid. Ühtäkki jõudis mu laps vanusesse, kui Eesti koolides muutus kohustuslikuks mõni „Minu…“ sarja raamat läbi lugeda. Laps valis „Minu Brasiilia“ ja küsis pärast läbilugemist: „Emme, kas see kõik on tõesti tõsi?“ Pidin vastama, et jah, aga kui päris aus olla, siis juhtus veel asju. Sellele järgnes igavikuline arutelu selle üle, kas kogu tõe mitte rääkimine on valetamine või ei.
143.
Tegelik „Minu Brasiilia“ ehk see etapp mu elus ei lõppenud kõige paremini. Raamatu ühe peategelase, mu juhendaja Jensi ja minu suhted olid sassis mis sassis. Ma ei tea siiani täpselt, millest tüli õieti alguse sai, aga Jens ei soovinud mulle doktorikraadi kaitsmise puhul õnnegi. Teda võis häirida mu eestlaslik isepäisus, tegin asju omapäi ja omamoodi, samas kui tema oli ometigi juhendaja. Mind jälle ajas närvi tema saksalik perfektsionism. Algul meie pikaleveninud vimm mind ei seganud, aga nii umbes kümne aasta pärast hakkas kahju, et inimesega, kellega sai jagatud kolm olulist aastat mu noorest elust ja läbi tehtud palju eksootilisi seiklusi, puudub igasugune side.
Mõeldud-tehtud. Kui „Minu Brasiilia“ valmis sai, saatsin raamatu paberkujul Saksamaale ja tegin sisust pika saksakeelse kokkuvõtte. Sellest ajast peale on minu ja Jensi vahel kõik jälle korras. Jens kirjutas vastu südamliku kirja, kus ütles, et nüüd ta mõistab, kuidas meie ühised Brasiilia lood minu vaatenurgast välja nägid.
144.
„Minu Brasiilia“ esitlust ei toimunud kunagi. Päev enne sattusin haiglasse raseduse katkemise ohuga, sest ronisin esitlust ette valmistades Tartu botaanikaaia palmimajas mööda treppe, 2-aastane laps süles. Kirjastaja Kairit Lillepärg keelas kategooriliselt esitluse peale mõtlemast, öeldes, et pere on kõige olulisem. Sellest on möödunud 14 aastat. Rasedus ei katkenud, mul on kaks teismelist last ja sakslasest abikaasa, keda kohtasin Brasiiliast ära tulles Saksamaal. Raamatuesitluse ära jäämisest oli natuke kahju, kuid ka see haavake paranes… täpselt kümme aastat hiljem.
2024. aastal sain prestiižika teadusstipendiumi elamaks-töötamaks Hawaiil, võtsin pere kaasa ja minek. Veel Tallinna lennujaamas enne reisi kirjutasin Epule, et ega mõnda uut minu-raamatut vaja pole, näiteks „Minu Hawaiid“. Epp vastas, et hiljaks oled jäänud, Hawaii käsikiri olevat just trükki saadetud.
Ma arvan, et Epp unustas selle põgusa lennujaama kirjavahetuse ära, sest kui ma poole aasta pärast Hawaiilt tagasi tulin, otsis ta tikutulega Eesti pealt inimest, kes oleks hiljuti Hawaiil käinud – olevat vaja „Minu Hawaii“ esitlusele autorile Silverile vestlusparterit. Nii sain minagi lõpuks raamatuesitlusele, küll mitte „Minu Brasiilia“, aga see-eest teise vahepeal südame külge kasvanud paiga, Silveri „Minu Hawaii“ tutvustusele.
145.
Nüüd olen „Minu…“ sarja süsteemis toimetaja. Olen toimetanud trükivalmis mitu raamatut: Andre „Minu Brasiilia“, Anne „Minu Goa“, Madle „Minu Filipiinid“, peatselt ilmub Ulvi „Minu Island“ ja ootejärjekorras on veel nii mõndagi.
Toimetajatöö on vaat et põnevamgi kui ise kirjutamine. See on nagu elu ise. Toimetamise köögipool on see, et nii nagu doktorandi ja juhendaja vahel, ei klapi koostöö mitte iga autori ja toimetaja vahel sama hästi. Enamasti on töö küll meelakkumine, tuleb ette aga ka vägikaikavedu. Kuid surmkindlalt tekib iga toimetatud raamatu valmimisel hardusemoment ja loo tegevuspaigad on end märkamatult toimetaja reisinimekirja sisse seadnud. Paikade hulka, kus vaja tingimata ära käia, et neid oma silmaga näha.
/Pildil: Pille Hawaiil./
Ja lõppu lugemiseks ka eelmised meenutused: