Meenutustekangasse pistab oma värvika lõimelõnga „Minu Tenerife“ ja „Minu Saaremaa“ autor Olavi Antons.
153.
Inimesel, kes hakkab kirjutama oma esimest raamatut, on üks suur eelis: ta ei tea veel, millesse ta ennast mässib.
Ja olgu öeldud, et ma hakkasin suhtuma iseendasse teisiti peale seda, kui Epule lubasin, et kirjutan veel teise raamatu ehk „Minu Saaremaa“ ka. Seda on raske sõnadesse panna, aga ütleme nii, et see tunne oli kaastundega segatud ettevaatlikus. Ole selle tüübiga ettevaatlik kes sulle peeglist vastu vaatab, sest päris korras tal kupli all kõik ei ole – kuidagi nii.
„Minu Tenerife“ raamatut kirjutama asudes oli mul küll ebamäärane ettekujutus olemas, millest kirjutada, sest ma olin elanud igavese kevade saarel selleks hetkeks kümme aastat, luusinud saare risti-põiki läbi nii turistidega kui ilma, sattunud piisavalt veidratesse olukordadesse ja kohanud piisavalt palju erinevaid inimesi, seega tundsin, et millestki peaks ju kirjutada olema. Tuleb lihtsalt istuda arvuti taha ja panna see kõik kirja. Liiati olin ma peale neid kümmet ilma sügise ja talveta aastat otsustanud veeta ühe talve Saaremaal ja mida on mul seal muud teha hangede keskel kui ahju kütta ja raamatut kirjutada. Siis toimetajad natuke toimetavad ja võib raamatu trükikotta saata. Mis seal keerulist saab olla?
Lisaks hirmule igavusest lolliks minna oma Saaremaa rehetares oli mul ka üks teine paganama hea põhjus veel oma Tenerife lugu algusest lõpuni kirja panna. Nende aastate jooksul olin ma Tenerife Kompassi ekskursioonipuhvetis kokku puutunud sõna kõige otsesemas mõttes kümnete tuhandete turistidega ja võin kogemuslikult kinnitada, et väga suurt osa Eestist tulnud turiste erutab Tenerife ajaloost ja tänapäevast palju rohkem see, et kuidas ikkagi nii läks, et üks põhjamaa poiss Aafrika külje alla kolis. Taipasin, et kui ma selle kõik kirja panen, siis edaspidi saan öelda, et lugege raamatust.
Niisiis asusin ma kirjutama. Kirjutasin ja kirjutasin. Kustutasin ja kirjutasin uuesti. Mul on nimelt selline puue, et ma ei suuda enda kirjutatud tekste lugeda, need osutuvad uskumatuks saastaks (ilmselt teen ma endale liiga, aga paska on kindlasti palju ja peamine probleem on selles, et ekraanil ja minu peas on need lood erinevad, kirja pannes enamasti kõik kuidagi lamendub – sulg on nõder kogu selle jama kirjeldamiseks, on vist paslik nii öelda).
Aga tähemärgid, ahjaa, tähemärgid!
Kuna mul oli õnnestunud oma elu selle hetkeni nii ära elada, et ma ei pidanud tähemärkidele mitte kunagi mõtlema – selle sõna tähendust ma muidugi teadsin, aga ma ei lugenud neid kunagi, sest näiteks kodulehele kirjutades sa küll jälgid, et lugu liiga pikaks ei läheks, aga samas saaks kõik öeldud, kasutad selleks rütmi-, takti ja mõõdututunnet. Aga raamatut kirjutades kerkis see tähemärkide teema siiski päevakorrale. Inimese ja lugeja jaoks on olemas leheküljed. Keegi ei ütle, et ma lugesin täna 10 000 tähemärki. Aga selleks, et aru saada, kui kaugel ma olen oma kirjutamisega raamatu tervikliku mahu mõttes, otsisin ma ühel hetkel üles Petrone Prindiga sõlmitud lepingu, sest minu mäletamist mööda oli seal kirjas, kui mitu tähemärki (koos tühikutega) see oopus olema peab.
See oligi seal kirjas.
Ja minu suureks üllatuseks oli mul pool sellest mahust juba arvutisse toksitud. Mis oli tegelikult probleem, sest saagat kirja pannes olin ma parajasti oma kassidega Tenerifele saabunud (ja ühe neist olid kanaaridest lennujaamatöötajad jõudnud korraks ära kaotada). Teisisõnu, olin oma jutujärjega Tenerife elu väga alguses. Ma käisin seepeale kirjutatu üle ja rehitsesin kergendusega sealt lõviosa välja ning lubasin endale olla edaspidi konspektiivsem ning mitte nii palju heietada…
…Aga nagu selgus, ei ole ma mitteheietamises üldse tugev. Ühel hetkel otsustasin, et aitab enese piinamisest, kõiki asju ma nüüd ka kolme lausega ära öelda ei oska, kirjutan ikka nii, nagu mina oskan. Ja nagu öeldud: küll toimetajad hiljem toimetavad.
Sest mul oli niigi keeruline. Elu ei koosne ju ainult nendest hetkedest, millele hiljem saab rasvase pealkirja panna. Tavaliselt saad alles tagantjärele aru, et mingi täiesti tavaline päev oli tegelikult just see koht, kus kõik hakkas teises suunas minema. Aga katsu see nii ka kirja panna. Ja kui sõnastus on kuidagi leitud, tuli kohe järgmine häda: aga miks sellest kõigest üldse rääkida? Kas raamatus peab olema aus? Loomulikult peab. Aga kui aus? Enda kohta võib inimene põhimõtteliselt kirjutada, mida tahab, sest see on tema enda asi, kui lolliks ta ennast teeb. Teiste inimestega on keerulisem. Kõige selle kohal hõljub aga kogu aeg küsimus, mida ükski “Minu…” sarja raamatu kirjutaja ilmselt vältida ei saa: miks peaks kedagi teist minu elu üldse huvitama? Endale tunduvad oma lood tähtsad väga lihtsal põhjusel – mina olin kohal.
Seda kõike ma raamatut kirjutama hakates ei osanud isegi aimata, et tühjadest kohtadest kerkib nii massiliselt probleeme, aga lõpuks sai viimasele lausele punkt pandud ja koguni lepingus etteantud tähtajaks.
Toimetajad toimetavad, aga üks on loll, teine on laisk ja mina pean üksi rabama. Ja kolmas võib olla rase.
Kes neid mälukilde siin lugenud on, see on kursis, et Petrone Print teeb üldjuhul plaanid aastaks ette: mis kuus milline raamat, kes toimetab, kes keeletoimetab, mis kuupäevaks miski peab üle antud olema. Võimalik, et planeerimisel arvestatakse ka vangerdustega, mis on paratamatud, kui toimetuse liikmed on fertiilses eas, aga mulle jäi mulje, et õigel ajal käsikirja kirjastusele üle andmine käivitas sündmuste ahela, mille tulemusel hakkas “Minu Tenerifet” toimetama Epp ise. Mis ei tulnud aga tema jaoks sugugi sobival ajal, sest tal oli parajasti käsil talupidamise üles ehitamise faas ning lisaks lastele ja kanadele ning muudele võimalikele koduloomadele pidi ta silma peal hoidma kas joodikutest või nisanäppudest töömeestel (ei mäleta neid detaile täpselt) ja käsikirjaga sai ta tegeleda kuskil lakas korstna taga, kui lapsed magama pandud ja kanadel nokad kinni teibitud. Umbes nii. Igatahes oli tal tuli rummus kogu aeg.
Ma olin Epule seletanud, et ma olin mingil hetkel loobunud ise süvitsi redigeerimast ja eks te ise otsustage, mis sünnib raamatusse raiuda ja mis mitte. Aga et kui ta midagi välja viskab, siis näidaku ikka mulle ka. Muidugi oli Epul hulganisti tähelepanekuid ja täpsustusi ja nii see toimetamine käibki (nagu ma nüüdseks tean), igatahes sain ma aru, et raamatu käsikirja valmis kirjutamine on titepiss selle toimetamise kõrval, sest kõigi toimetajate ühine puudus on see, et nad ei näe autori pea sisse ja nad eelistavad, et tekst oleks selge. Sama puue on muide lugejatel ka.
Aga kuidagi saime me selle toimetamisega enam-vähem ühele poole, erinevad failid tõsteti kokku ja seda faili siis veel loksutati edasi-tagasi, kuni peale pikemat pausi saabus Epult fail, mille nimi oli umbes: Minu_Tenerife_2.3_viimane_ports_Epult_Olavile_yle_vaatamiseks. Juurde oli ta kirjutanud, et kärbetega peaks olema nüüd ühel pool ja loodetavasti kõik sobib.
Nagu faili pealkiri käskis, vaatasin ma faili üle ja kirjutasin Epule, et mul on väga kahju, aga sellist raamatut ma küll oma nime all välja anda ei taha.
Kui ma ei eksi, siis Epp esimese ehmatusega koguni helistas. Keset ööd ja ikka korstna kõrvalt, sest levi tal seal talupidamises vist ka eriti ei olnud või olen ma selle lisaikalduse talle hiljem juurde mõelnud. Igatahes seda ma mäletan küll, et meil läks hulka aega ja seletamist, enne kui Epp taipas selle faili üle vaadata, mille ta mulle oli saatnud.
…Ja avastada, et mingite copy-paste errorite tõttu oli dokumendist julgelt pool raamatut lihtsalt välja jäänud.
/Lõppu pilt Tenerifelt mõni aeg pärast raamatu ilmumist…/
PS. Eelmised meenutused: