Oma mälukilde jagab nüüd Laura-Grit Lootus, kes oli kirjastustiimi liige aastail 2021-2024.
160.
Minu jaoks olid kõige põnevamad ajad alati need, kui otsisime sarjale uusi autoreid. Kõik algas sobivate sihtkohtade väljamõtlemisest, seejärel võtsime ühendust potentsiaalsete autoritega (või kuulutasime välja kampaania) ning 
lugesime nende proovitöid. Mõnikord laekus ühe sihtkoha kohta ligi kümme kandidaati, teinekord ei leidunud aga kedagi, kellele proovitöö kirjutamist pakkuda. Eredalt on meeles kirjastuse koosolekud, kus arutasime kandidaatide üle, hääletasime ja põhjendasime oma valikuid. Vahel ei jõudnud me ka pärast pikki arutelusid üksmeelele ning palusime sõelale jäänud autoritel veel kirjutada.
Kaks proovitööd on mulle siiani eredalt meeles ning mul on hea meel, et otsustasime nende autoritega edasi minna, sest tänaseks on ilmunud need kaks minu lemmikut: nii uus „Minu Hiina“ kui ka uus „Minu Prantsusmaa“.
Just inimestega suhtlemine ning õige, omanäolise autori leidmine on olnud selle töö üks inspireerivamaid osasid.
161.
Kui ilmus uus „Minu…“ sarja raamat ja esitlus oli seljataga, tekkis alati elevus ja soov jälgida, kuidas raamatul poodide edetabelites läheb. Kui teos jõudis kiiresti kolme enimmüüdud raamatu hulka ja suutis seal ka püsida, oli tunne, et olime turunduses teinud õiged valikud. Need olid väikesed võidud, mis tegid palju heameelt.
Sama oluline on olnud koostöö autoritega, kes on olnud avatud ja ideedega kaasa tulnud. Näiteks “Minu Aasia”, “Minu Aasia saarte” ja “Minu Aasia kokaraamatu” autor Margus Kalam oli alati valmis uusi mõtteid proovima, iga ideega kaasa tulema ning tegi kõike väikese vimkaga, seda kõige paremas mõttes.
162.
Mul on olnud võimalus toimetada ka kahte raamatut – „Minu Lasnamäe“ ja „Minu Holland“. Selle töö kõige põnevam osa oli võimalus astuda autori maailma, vaadata seda tema pilgu läbi ning samal ajal teda delikaatselt suunata. See on töö, kus tuleb korraga olla nii tähelepanelik lugeja, hea kuulaja kui ka usaldusväärne kaasamõtleja. Kuigi tegin neid projekte oma tavapärase töö kõrvalt, on just toimetamine jäänud mulle südamelähedaseks.
163.
Aga mina kui lugeja…? Kohe meenub “Minu Florida”: raamat, mis sai läbi loetud ühe hingetõmbega. Võtsin selle ühel õhtul korraks kätte ega saanud seda enne käest, kui see täiesti läbi oli. Uskumatu, kuidas kolm hulljulget noort naist hakkama said Ameerikas, mis on hoopis teistsugune võrreldes sellega, millega turistid harjunud on. Nii mõnelgi hetkel kihistasin omaette naerda, näiteks kuidas eestlannad oma Ida-Euroopa aktsendiga veensid politseid mitte trahvi tegema.
Autor on kirjutanud väga voolavalt ja humoorikalt ning silme ette tekkisid värvikad pildid. Aitäh!
