Mälestuste teatepulk läheb edasi kunstnik Kudrun Vungi kätte.
164.
Alustasin Petrone Prindile “Minu-sarja” reisiraamatute jaoks maakaartide joonistamist 2011. aastal, kõige esimene raamat, millele kaardi joonistasin, oli Justin Petrone “Minu Eesti 2”. Kuna mul polnud toona erilist kujundusprogrammide kasutamise oskust, siis alustasin kaartide joonistamist käsitsi. See tähendas, et ma joonistasin kaardi paberile, lisasin tekstid ja pildid ning skännisin selle arvutisse. Alles siis hakkasin Photoshopis üht-teist sättima. Kui seejärel autorile ja toimetajale saatsin ja midagi parandada tuli, siis oli palju kustutamist ja lõikamist-kleepimist. Kaarti kommenteerivad tekstid olid ka käsitsi kirjutatud ja veidi nagu varesejalad. Millegipärast arvatakse, et kui sa joonistada oskad, siis sul on ilus kalligraafiline käekiri. Minu puhul küll see paika ei pea!Aastad on läinud nii kiirelt, peaaegu iga kuu on tulnud teha uuele raamatule uus kaas. Nüüdseks on neid kaarte nii paras ports tehtud, et võiks lausa “Minu…” sarja kaartide atlase kokku panna.
Pilt: Kudruni esimene “Minu…” kaart, raamatust “Minu Eesti 2”.
165.
Minu koostöö autoritega on olnud väga erinev. Iga kaart on täiesti personaalne ja räägib midagi selle inimese kohta: kuidas just tema seda paika näeb. Mõnel on kaart otsast otsani meeletult muljeid täis, nii et raske on valida nende vahel. Päris tihti tekib mul suur soov neid kohti ise külastada, sest autor oskab luua nii põneva maailma oma kogemusest. Mäletan, et näiteks Vahur Afanasjevi “Minu Brüssel” tekitas tungi seda kohta kaeda, uuematest raamatutest tekitas selle soovi Olavi Antonsi “Minu Tenerife”.
Aga tegelikult saab iga raamat ja maa/linn omaks, kui ma talle kaardi joonistan!
Ahjaa, praeguseks teen kogu kaardi ikka digitaalselt. Joonistan arvutisse pliiatsiga. Päris paberile joonistamist ja skännimist ma enam ei kasuta, aeg on edasi läinud.
Pilt: Kudruni värskeim looming, septembris ilmuva uue “Minu Islandi” kaart.