Justin istub arvutis ja nohistab minu blogi kallal. “Mida sa siin kirjutad – Hiroshimast midagi?” “Jah… Oma tuumasõjahirmust.” “Oo, kas teile kah õpetati koolis, mis teha, kui sõda hakkab?”
Jätkan lapsepõlvehirmude ja segase aja seeriat 😉 Alljärgnevalt minu lugu, mis ilmus mõni aasta tagasi kooli almanahhis, kirjutatud tänapäeva koolilastele.
Marta jäi meil eile öösel väga haigeks. Ta vappus ja värises meie vahel, silmad poolkinni, põsed punased. Kraadiklaas näitas 38,5, seega keskmiselt kõrget palavikku. Justin oli nii endast väljas, et ei suutnud külmkapist mahlagi üles leida ja tahtis kiirabi kutsuda…
Kas teie mäletate oma esimest hirmu? Ma suudan justnagu seda puudutada… siis, kui ma olen higiste linade vahel palavikus ja poolunes. Võibolla on see kõik väljamõeldis ja ma ei puuduta mitte midagi.
Uue kodu otsimine on nagu uue partneri otsimine. Kõigepealt näed säravaid lubadusi, unistad tulevikust… Valid kümnete seast välja ühe, sest see tekitab sus “õige tunde”. Kõik on nii uudne, nii erutav, aga samas on selles lõhnas midagi väga vana ja …