Kuidas me olime üle küla sandid

Kopeerin siia ka oma memuaari, et propageerida õiget mardisantlust ;).

Mille üle ma praegu väga uhke olen ja meie ema tagantjärgi kiidan – et ta innustas meid ikka tõelisteks eesti rahva santideks. Andis meile kätte Eesti rahvalaulude raamatud (neid oli mitu köidet) ja valisime sealt, mida pähe õppida.

“Sindermarti, sandermarti,
Eile marti oodati,
täna marti külla tulnud,
Mart on tulnud kauge-elta, kauge-elta, kõrge-elta,
üle soo, üle rabade,
üle jõe, üle järvede…”

“Vaatlupsadi, luusangadi,
kõtt kõpsadi, kuldkingadi,
siidsiiradi, läbiviiradi,
naknaeladi, pakpaeladi,
puupuusadi. pummaadera,
viuvipsadi, villaadera…” – On ikka ilus see eesti keel!

“Ette tuppa eide õnne,
tagatuppa taadi õnne,
kesk-aga-põranda kõikide õnne…”

jne. Loomulikult “Kaera-Jaani” kõik salmid (koos tantsuga)!

Esimesel korral õppisime hoolega. Järgmistel aastatel lihtsalt täiustasime repertuaari.
Ja üks õhtu enne õiget õhtut tegime siis emale etenduse. Ma ei tea, kas seda just igal aastal tegime või ainult esimesel korral? Kui tuli läbida ratifitseerimiskomisjon ;).

Santima läksime muidugi vanade riietega, need olid muidu kamorkas ja esikukappides. Marti joostes pidid olema tumedad riided ja kaks nädalat hiljem katri joostes (“Kaa-aadri-koo” jm, mõned laulud olid ka samad mis mardisandis) – siis olid heledad riided.

Käisime peamiselt kortermajades uste taga. Mäletan, et vahel ei lastud esimese laulu peale sisse ja laulsime natuke mõne ebatavalisema laulu algust ka, seepeale paotus rohkem uksi…
Aga kui uks ikka kuidagi lahti ei läinud, siis olime õppinud Eesti rahvalaulude raamatust selgeks ka sajatussõnad (ei ole meeles, kas me seda ka emale ütlesime?):

“Saagu, saagu, ma sajatan, mingu sul perse kärna!” See oli modifikatsioon. Tegelikult oli raamatus midagi lammaste kärna ja vilja hukka minemise kohta.

…Kui kotid täis ja Karksil ring peal, siis vaarusime koju. Kuna olime küla parimad sandid, siis oli saak alati ülihea. Valasime kotid suure toa vaipa peale ühte suurde hunnikusse ja hakkasime jagama. Kõigepealt moodustusid väiksemad hunnikud: šokolaadikommid ühte, karamellid teise jne. Siis hakkasime neid jagama laiali – et ikka kõik osalised võrdselt saaks. Järgmine nädala oli magusanädal.

PS. Aga sel ajal, kui meie küla peal, näitas ema üles loomingulist lähenemist. Minu meelest juhtus see kaks korda, et ta andis meie Massa pojad ära santidele. “Kes tahab kassipoega?” – “Mina-mina!” No eks küla peal kõik teadsid kõiki nagunii, ma usun, et ta ikka teadis, kellele andis. Ja ütles vist, et kui ema kuidagi ei luba, siis tooge tagasi?

Vist on üks mälupilt ka, kuidas olime ise sandiriietega õues ja nägime õhinal teisi sante meie koridorist välja tulemas, ühel või kahel olid kassipojad käes ja ütlesid: “Me peame nüüd koju minema, me saime kassipoja!”