Meenutusi iseseisvumise suvest

Lisa kommentaar

Kommenteeri külalisena

  1. http://www.maaleht.ee/?old_rubriik=4902&old_num=766

    Ralfi kirjutatud lugu sellestsamast matkast, teised artiklid sellest eelajaloolisest ajast pole kahjuks netis… Ma ise kirjutasin sellest “Noorusesse”.
    Meid pole Ralf siin nimepidi maininud, ainult seal lõigus oleme nähtamatutena sees, kus ta räägib, et noorematel soovitati mingil hetkel üritus pooleli jätta.
    Artikli kohta veel niipalju… Ralf oli jah Pauliuse kõrval ainuke, kes algusest lõpuni kõik jala läbi käis. Meie ühinesime pärast Tallinnat ja vahepeal käisime koolis eksamit tegemas, et siis rutata tagasi vabadusmatkale 😉
    Salme käis korra Eestis bussiga oma aiamaal nokitsemas, ja Petras Grazhulis, teine tore leedukas, käis vahepeal Vilniuses parlamenditööl… Väga sürr ja ilus aeg oli see.

  2. Ahjaa, meie klassiõed Marika ja Aile kõndisid kah -Häädemeestest kuni Ainazhini; Panevezhysest Vilniuseni kõndis Inga. Ning ühepäevaseid kõndijaid oli väga palju.

  3. “Kas olukord on tõesti nii hull, et naised endale sapöörilabidaid ostavad?” küsisid väikese maapoe ees keskpäevast õlut joovad külamehed meie käest, kui sõbrannaga poest välja tulime, kaasas terava otsaga aialabidad.
    Oli 1991. aasta augustiputši aeg. Mõned meie küla mehed käisid Tallinnas teletorni kaitsmas ning tagasi tulles kiitlesid, kui hästi Kaitseliidu naised neile seal süüa andsid. Viinereid ja puha. Ja hirmu neil nagu polnudki. Või ei näidanud nad seda välja.
    Mäletan, et kui kuulsin raadiost Savisaare väga tõsist häält, mis teatas tankide tulemisest, siis sel hetkel tuli minule küll hirm peale.

  4. meenub ka esimesena just savisaare üleskutse raadiost. see tekitas tõeliselt jubeda tunde, et nüüd peab midagi väga halvasti olema. minul olid siis lapsed alles väikesed. üks just aastaseks saanud, teine kahene. põhiline hirm oli laste pärast. magasime ka nii, et ööselgi raadio mängis. aga rohkem ma nagu ei mäletagi. elasime tollal maal ja kuna tegu oli ikka päris maakohaga, siis oli veidi turvaline tunne ka, et ega nad siia pärapõrgusse ikka tule. hirm oli vanemate ja venna pärast, kes elasid tallinnas. isa käis toompead kaitsmas 🙂

  5. Savisaar kutsus raadio kaudu ülesse jah. “Meid rünnatakse” või midagi. Või oli see mõnel teisel korral koguni. (vahemärkusena olgu öeldud, et see üleskutse annab nüüd savisaarele õiguse öelda, nagu oleks tema kogu “iseseisvusvõitluse” juht olnud. Ja paljud võtavadki seda tähistamist savisaare pühana, kas siis heas või halvas mõttes)

    Mina olin kogu selle ärkamise aja jooksul tavaliselt passiivne. Maainimese asi. Neilgi päevil tegelesin millegi ülimalt tavalisega, soolasin kurke või tegin mahla. Oli küll päris ärev, kui tankid tellinna poole sõitsid (läksid nii lähedalt mööda, et kuulda oli), aga ju ma nii noor olin, et peale põnevuse suurt ei mäleta. Vend ja õde käisid Tallinnas koolis, õde vist juba töötas. Aga tema oli nii tähtsal ametikoha, et peaks tegelikult küsima, mis tema sel ajal tegi ja kuidas ennast tundis. Vend vist liikus ringi ka seal teletorni juures.

    Millegipärast mäletan hoopis paremini Riigikogu valimisi, mis järgmisel sügisel olid. Ei tea, miks, ei olnud valimisealinegi veel. Aga ju oli ühiskondlik mõtlemine juba arenenud 🙂

    Näh, ei maksa viriseda, et noori ei huvita see ja too ja üleüldse. Üleüldse olid ise samasugune.

  6. Tere tulemast tagasi suvepuhkuselt! Mina olin siis veel piisavalt noor, et midagi väga täpselt mäletada, ja ega mu mälestuseraasud on niivõrd udused nagunii. Aga seda ma mäletan, et Meri valiti minu sünnipäeval presidendiks…Oli vist 20. september 1992?
    Ja kuna Epp on nüüd tagasi, siis äkki juhtub kunagi tulema juttu sellest teemast, mis mind huvitas, ja millest ma Epule ka kunagi kirja saatsin 🙂
    Ilusat iseseisvuse taastamise päeva teile homseks.

  7. Väeosa nr. 65643233

    Tuhvlite lohisedes vedasin ennast punanurka. Televiisori kallal oli ametis grupp nooremaid seltsimehi. “No kurat, peab ju tulema!” Kirus üks neist.

    “Noh, mis jamate seal?” küsisin tegutsejatelt “Pange Teenin Nõukogude Liitu! Ja kiiresti!” Lisasin viimast sadat päeva teeniva sõduri autoriteediga, ise kiilast kukalt sügades.

    “No proovime ju!” Kiunatas turkmeenlasest noorsõdur vastu. “Muud ei tule, kui ainult mingi kuradi vanamees möliseb midagi ja vahepeale lastakse tantsimist.”

    “Lähen käin sital ära ja tagasi tulles olgu saade olemas, muidu saate tappa.” Ütlesin ähvardavalt ja lahkusin, hädist lalinat eirates kemmergusse.

    Õhtusöögiks oli olnud hirsipudru.

  8. Savisaar kutsus rahvast raadio teel appi 15. mai 1991. Siis kui interrinne riigikogu ära tahtis vallutada.
    Augustiputshi kohta aga seda, et sattusin käima suvel Anne saunas, kus ikka igasugu vene muzhikke käis. No ja siis üks näitas käega kalendri peale – kus järgmine kuu august juba ette keeratud oli ja ütles, et vaata, siis te saate iseseisvaks. Tegu võis olla mingi ekstrasensiga… vqi siis oli tegemist ammu planeeritud üritusega, sest Augustiputshi käigus selgus – kes on kes. Ilmselt niimoodi oli võimalik lahti saada jalus olevatest vanameelsetest partei ja sqjaväekomadöridest.
    Kolm päeva anarhiat, hukkunuid vähem kui liiklusõnnetuses ja viidi läbi protsess, mida muidu oleks ehk sajandeid läbi viidud.

  9. Mina olin maal vanatädi juures. Olin tollal 14 aastat vana ja mäletan küll jubedat hirmu oma lähedaste pärast, kes olid Tallinnas. Kartsin ikka kõige hullemat.

  10. Mulle jääb alatiseks meelde minu elu esimene välisreis Rootsi Taani Saksamaale, mis sai pikalt ette planeeritud ning selle tarvis varakult muretsetud laevapiletid ROOTSI sõidukuupäevaga 19.08.1991. Sõitsime ära pungis täis laevaga , inimesed lamasid vahekäikudes põrandal. Mäletan ilusat tähti täis taevast ning reisiseltskonna arutelu (olime 5 meest ja viis naist nii kolleegid kui ka sõbrad)ning otsust mille tegime seal laeva peal. mehed jäävad Rootsi, aga naised vaatamata kõigele tulevad Eestisse tagasi. (mul jäi Eestisse 2 aastane tütar ning tundus võimatuna, et jätan ta sinna olgu oluD millised tahes)
    P.S. MÕTLESIN JUST TÄNA ET TEGELIKULT ME veel ei tea kellele tuleks aitäh öelda võimaluse eest elada EESTI Vabariigis ning kas me seda üldse teada saame.

  11. Väga huvitav lugu Sul, Epp. Kuulen sellisest asjast nagu protestimarss Baltikumis esimest korda.
    Ise olin 1991. aastal 10aastane. Kogu sellest poliitilisest värgist ei saanud ma tollal midagi aru. Meil oli siis parajasti ilus päikseline lapsepõlv käsil. Mu parimal sõbrannal oli 19. augustil sünnipäev. Pingelisel päeval oli meil laulal tort ja morss. Sõbranna juurde minnes manitses tema tööle suunduv ema, et ärge Vallimäele (elasin Rakveres) täna minge, sest tankid tulevad. Kui ma seda keeldu oma emale mainisin, siis ta ainult kergelt muigas selle peale. Minu vanemad ei võtnud sõjaohtu üldse tõsiselt, olgugi, et mu isa käis ka töökohast suunatuna teletorni kaitsmas.
    Jah, vabadus tuli meie lapsepõlve nii loomulikul moel, et mingit pöördelist hüpet ei mäletagi.
    Praegu mõtlen, et see on ikka tõeline ime ja kingitus küll, et Eesti nii veretult vabaks sai.

  12. mina olin põhikooliealine (ei tea täpselt kui vana, mingi 13-14). Suurt ei mäleta sellest ajast, ainult vanemate närvilisust, raadiot mida kuulati ja minu küsimust kas tuleb sõda.

  13. Elasin Tartus viadukti kõrval. Ärakasin öösel imeliku mürina peale üles, läksin akna peale vaatama – soomukid sõitsid üle viadukti. Jubedusevärinad jooksid üle palja selja – siinsamas, meie akna taga, ritsikasirisevas magusas öös lõgistavad kümned sõjamasinad pealinna suunas. Minu põlvkond- 30nendates, kasvas ju ikka sõjahirmus üles, veteranid käisid koolides esinemas, koolis seinalehe peal olid võikad pildid, kuidas ameerika sõdurid vietnami lapsi tapavad, tehti gaasimaskiõppuseid jne. Kui olin algklassis kuskil, küsisin vanaisalt: kas sina sured enne ära, kui aatomipomm tuleb? Vastik mõeldagi!
    Jumal tänatud, et tookord hästi läks.

  14. Minul oli ülikool just selja taha saanud ja kuna olin Trivimi Velliste muinsuskaitseseltsi liige, teadsin väga hästi, misasi käärib. Elu sisu oli siiski armastus, ja seda nii põhjalikult, et ega mul silmi muu jaoks eriti ei jagunud. Riigipöörde ajal tegime kalliga üürikorteris remonti. Telekat polnud, viimase raha eest ostsime värvi ja nii me siis kõlkusime lae all, raadio keset põrandat huugamas, kust uudiseid tuli. Vahepeal käisime raadiomaja juures, kus talumehed piima ja saia pakkusid. Need olid ka meie ainsad eined neil päevil, aga nälga polnud ollagi, oli rõõm ja rahulolu. Tanke ma ei kartnud, need nägid välja nagu butafooria, neid ei saanud ju ometi tõsiselt võtta. Kui raadios hõisati, et me oleme VABAD, kiljusime kut pöörased. Täiesti uskumatu tundus see siis ja tundub praegu.

  15. Mina olin augustis 1991 kuue aastane. Kahe nädala pärast läksin esimesse klassi ja umbes kuu aja pärast pidasin seitsmendat sünnipäeva. Iseseisvumise päevast ei mäleta ma mitte kui midagi. Palju paremini on mul meeles, kuidas ma kaks aastat varem isa ja vanaisaga Balti Ketist osa võtsin. Olin siis neljane. Mäletan, et seisin pikas reas, ühel pool oli isa ja teisel pool vanaisa. Ühel hetkel üks onu, kes meist veits paremal seisis, otsustas, et kuna seal pool on inimesi veits hõredamalt, tuleks rida sinna poole sikutada. Mul oli tunne, nagu mul tuleks kohe käed otsast ära. Natuke seisime seal, aga kuna mina ei viitsinud seal kauem olla, läksime peagi koju tagasi.

  16. 91se suvel olin Rootsis talupraktikal. Samal ajal võõrustas vennas Eestis Uppsala ülikooli tudengeid. Vene tankide külaskäik juhtus nende elamusterohke reisi viimasele päevale, kui sõideti Tartust Tallinnasse. Tankidest mööda sõites olnud lääne tudengid nii hirmul, et ei julgenud fotokatki välja võtta.
    Rootsi suunduv laev olnud noort rahvast pungil täis (aga eks ta oli seda kogu aeg enne põhja minekut). Tallinna tagasiminevale laevale pileteid aga osta ei õnnestunud – broneerimiskeskuse telefonineiu pidas mind lihtsalt segaseks ja pani toru ära. Ju see laev ikka väljus. Järgmisel päeval oli kõik möödas ning enne praktika lõppu koju tulla polnud enam põhjust.

  17. Kõige kummalisem oli see, et hoolimata riigipöödest ja täielikust määramatusest käis igapäevane normaalne elu edasi. Osakonnas tehti tööd ikka, kuigi oli kuidagi ärev ja närviline tunne. Ühistransport sõitis, poed ja asutused olid avatud jne.
    Muidugi käisin ka 20. augusti miitingul. 21. augusti 2-tunnise üldsteigi ajal vaatasin oma sugulaste korteris Soome TV-d ja kuulasin välisraadiot.
    Kui 19. augusti hommikul raadiost riigipöörde kohta kuulsin, siis ehmatasin ära küll. Istusin diivaniserval ja vaatasin üllatusega, kuidas mul käed värisesid. Aga juba õhtupoolikul sain aru, et see võimuhaaramine ei edene.
    Tegelikult oli 1991. a. jaanuar palju hullem aeg.

  18. Minu mälestused: http://kaja.ekstreem.ee/?ID=1484&s=com Teen ka copy-paste:

    Mis ma ikka tegin – olin tillukese Katiga maal. Oli hilisõhtu, oli pilkane pime. Ritsikad siristasid hullunult akna taga. Kati magas nohinal. Raadio, see Eesti Raadio, mängis vaikselt mu kõrval, paisates järjest meie vaikellu ärevaid sõnumeid. Olin päev otsa kuulnud, kuidas Tallinna poole rühivad dessantüksuse kolonn, soomusmasinad ja OMON. Savisaar oli jälle kutsunud kaitsma teletorni. Tänavaid blokeeriti traktorite ja raskeveokitega.

    Mul oli hirm, ütlen ausalt. Ja läbi hirmu oli hea meel, et olin oma titaga, selle maailmaarmsa ja üleni minust sõltuvaga, Tallinnast ja Tartustki ära. Ainus mure oli küla lähedalt mööda tuikav Leningradi (nüüd siis Peterburi) maantee. Seni olid vaenujõud kulgenud küll mööda Tartu maanteed, kuid kartsin ka Leningradi poolt võibolla-tulema-hakkavaid abivägesid. Meie maja maanteele ei paista, kuid tuld ei julgenud ma põlema panna ning iga kumedam urin kauge maantee poolt pani ärevalt kõrvu teritama.

    “Peaks vist toiduaineid peitma,” oli Teist maailmasõda kogenud vanaema päeval õli tulle valanud, vaadates ühtlasi üle kõik tiku- ja soolavarud. “Nüüd tuleb sõda, ei venelane seda nii jäta.”

    Veidi enne südaööd kuulutati Toompeal välja Eesti Vabariik. Ma ei tea, miks, kuid ma seisin püsti, käkras T-särgi saba kramplikult pihus, ja nutsin. Raadiost tuli ühel hetkel mingi isamaaline laul, võibolla hümn, võibolla midagi muud, ei mäleta enam – ja millegipärast püüdsin seda abitult, läbi nuuksete, kaasa laulda.

    Ja olin kindlam kui enne, et sõda tõepoolest tuleb. Aga hirmu trotsis nüüd mingi ähmane uhkusesegane tunne, et noh… me vähemalt proovisime. Saagu või sitem, aga me proovisime.

    Ilmselt oli see 21-aastase minu moodus olla patrioot.

Arhiiv

Viimased kommentaarid

  • helle on “Maal mamma juures”Mari on suur lugeja ja terane, sai ikka aru. Vahel me arutame temaga igasuguseid lendsõnade, vanasõnade ja kõnekäändude tähendusi. Ta mõnikord ise küs…
  • Epp Petrone on “Maal mamma juures”Siin kirjutatakse, kuidas lapsele oli see murdekeel meeldinud :). http://blogistaja.wordpress.chttps//bloom/2020/12/22/epp-petrone-maal-mamma-juures/
  • Epp Petrone on “Maal mamma juures”Jaa, ta rääkis kirjakeelt ("tüti" ütles ta küll, aga see polegi vist murre, nagu selgus). Ega see polegi 100% meie mamma. Ja tundus hea võimalus propa…
  • helle on “Maal mamma juures”Kinkisin Marile jõuluks selle raamatu ja ise ka lugesin. Tore ja väga hääd pildid! Aga mul tuli üks mõtteke, üldse mitte paha pärast: sa paned mamma s…
  • Mirjam Burget on Lugu naabritest ja minust, 1Kuidagi tuttavad on selles loos mõned kohad. Miks Eestis naabrid küll üksteise peale kurjad on? Minu unistus on ka head naabrid, aga kahjuks, püüa pal…

Sliding Sidebar