Hommikune hetk. Leelo Tungal ja Heljo Mänd ja mälestused

Lisa kommentaar

Kommenteeri külalisena

  1. Kavatsen ka neid raamatuid lugeda, kui rohkem aega tekib(suvel ehk siis). Mõlemad on nii armsad inimesed ja kirjanikud.Leelo kavatseb oma mälestusi jätkata.
    Mõnes mõtes ma usun seda kulunud väidet, et igaüks võiks oma elust raamatu kirjutada. Mõni võib-olla isegi mitu.

  2. Hundi ulg – kus oli hingesugulus? Millele vihjad?

    Helle – kui sa ülikooliajal Leeloga suhtlesid, kas sel ajal oli teada lähedastele tuttavatele ta taust (ema vangilaagris, vanaema Siberis)? See oli siis vist 1960ndail.
    Tegin Fred Jüssiga intervjuud hiljuti selle tema kõneluste (mälestuste, mõtiskluste) raamatu jaoks ja siis ta rääkis, kuidas tema ülikooliajal, 1940ndate lõpus, 1950ndate alguses suhtlesid tudengid väga ettevaatlikult omavahel. Sisuliselt ei räägitud üksteisele oma taustast üldse, ei usaldatud kaaslasi, kõik olid omavahel valged lehed.

  3. Üks mõte tuli veel.
    Leelo raamatu aeg on väga selge – see on kevadel (ema keetis vahtramahlast siirupit, kui mustad mehed tulid), kaks aastat on möödas vanaema Siberisse viimisest (ehk 1949. aastast) – niisiis on 1951 kevad.

    Seega on tegu TÄPSELT sama ajaga kui Viivi Luige “Seitsmes rahukevad”? Sest esimene rahukevad oli 1945… Igaks juhuks arvutasin näppudel ka üle ;)… 1951 kevad oli seitsmes.

    Selle peale võiks Viivi Luige raamatu ka üle lugeda, ma pole seda ammu lugenud.

  4. T!

    Ilon Wikland on samuti illustreerinud ühe väga armsa raamatu oma lapsepõlvest, sõjast ja põgenemisest Rootsi, pealkiri on “Minu vanaema majas”, autoriks Barbro Lindgren.

    Terv,

    M

  5. Aitäh raamatusoovituste eest!
    See, et Viivi Luige ja Leelo Tungali raamatud täpselt ühest ajast räägivad, see on küll hea leid.

    Ise kasutan juhust ja soovitan siin Jaan Kaplinski “Seesama jõgi”, mõnes mõttes samuti sobib siia ritta.

  6. Vastus Epu küsimusele
    Ei mäleta, et sellest oleks räägitud, aga üldiselt on Leelo väga hea huumorisoonega – ja oma vahvatest tädidest rääkis ta küll. Võib-olla hakkas ta alles hiljem mõtestama oma minevikku nagu me kõik.
    Kui ollakse noor, siis on olevik palju tähtsam…
    “Seitsmes rahukevad” on tõepoolest v. hea. On jah sama aeg ehk siis 1950-51. Peategelane tüdruk oli 5aastane.

  7. Tungla raamatu puhul on sihtrühm väga küsitav – on see lastele? Või ei ole? Tegelikult – mis seal vahet. Paljud head raamatud ongi korraga kõigile.)

    Rootsis on osadel raamatutel nö “kaubamärk” . “en bok för alla” – raamat köigile.

  8. kas sa lapsena ei lugenud raamatut heljo männi “väikesed võililled?” see oli üks mu lemmikraamatutest. see on tegelikult see sama roheline hääl, aga lühikesed, lastele kirjutatud jutud ja väga väga muljetavaldavad. ostisin nüüd ka suure õhinaga rohelise hääle ja no tõesti. ei mingit toimetamist, lihtsalt vanem inimene pajatab järjest, isegi taandridasid pole. aga tore on see, et fotod on vahel ja saab neid “väikeste võilillede” tegelasi oma silmaga näha.

  9. Epp, AITÄH! Ma proovisin midagi maha tõmmata, aga see raamat läks lihtsalt vildakaks, see ei olnud enam see. Sellisena, nagu ta oli, tundus ta olevat tervik. Aitäh!

  10. Maris, Mänd ütles Meie saates, et Võililled tuleb uuesti välja. Aga Elu roheline hääl ongi maagiline realism Eesti moodi – unenäoline, vaba teadvuse voog. Täiskasvanustele võibki ju teisiti kirjutada ja minu meelest on Männil ainulaadne stiil.

  11. Jah, see oli mul ka lemmik! Ja ma lugesin seda just üle ca kaks aastat tagasi ja imetlesin.. Kui kuulsin Meie saates (vaatasin ka seda, spetsiaalselt ronisin teleka ette ;), et tuleb uuesti välja ja mingi 40 varem välja tsenseeritud jutuga, siis tundsin natuke kadedust, kirjastajana. Hea mõte!

  12. Leelo Tungal on naine, kelle kohta ma isegi ei saa öelda, et ta oleks minu lemmikkirjanik, tunduks lamedana. Olen nautinud juba aastaid mitte ainult tema lastejutte vaid ka tema võrratuid luuletusi täiskasvanutele ning imetlenud temast kiirgavat naiselikkust. Soovitan kõigile, et eriti kui hing hell sirvida tema luulekogusid. “Seltsimees laps”-e
    lõpetas just minu 11 aastane (on lugenud raamatu juba kaks korda läbi) ning ehk nüüd jõuab lugemisjärg ka minuni

Arhiiv

Viimased kommentaarid

  • helle on “Maal mamma juures”Mari on suur lugeja ja terane, sai ikka aru. Vahel me arutame temaga igasuguseid lendsõnade, vanasõnade ja kõnekäändude tähendusi. Ta mõnikord ise küs…
  • Epp Petrone on “Maal mamma juures”Siin kirjutatakse, kuidas lapsele oli see murdekeel meeldinud :). http://blogistaja.wordpress.chttps//bloom/2020/12/22/epp-petrone-maal-mamma-juures/
  • Epp Petrone on “Maal mamma juures”Jaa, ta rääkis kirjakeelt ("tüti" ütles ta küll, aga see polegi vist murre, nagu selgus). Ega see polegi 100% meie mamma. Ja tundus hea võimalus propa…
  • helle on “Maal mamma juures”Kinkisin Marile jõuluks selle raamatu ja ise ka lugesin. Tore ja väga hääd pildid! Aga mul tuli üks mõtteke, üldse mitte paha pärast: sa paned mamma s…
  • Mirjam Burget on Lugu naabritest ja minust, 1Kuidagi tuttavad on selles loos mõned kohad. Miks Eestis naabrid küll üksteise peale kurjad on? Minu unistus on ka head naabrid, aga kahjuks, püüa pal…

Sliding Sidebar