Söögist ja inimestest ja mälestustest

Lisa kommentaar

Kommenteeri külalisena

  1. sa oled juba teine inimene, kelle lehelt ma täna loen, et ta võttis inglismaalt kaasa kombe juua piimaga teed. ja ma ei loe teps mitte päev mitte inimeste blooge, eks.

    kas justin sushit sööb?

  2. Minu vanaema kodus söödi alati hapukapsa suppi kartulipudruga. Ma niiiiiiii tahaks seda praegu. Ma arvan, et ma pole seda vähemalt 10 aastat söönud.
    Põhjuseks on see, et kartulipuder saab lihtsalt enne otsa. Ja hapukapsasuppi.. ma polegi ise kodus teinud. Peab sõbranna külla kutsuma suppi keetma 🙂

  3. Ma õpetasin Tommi tatraputru sööma! Tatart toon Brooklynist vene poest, kilone kott on 99 senti.
    Kartuleid pole ma eluaeg eriti armastanud.
    Kapsasuppi sööks küll, a vat ei oska ise keeta.
    Aga kaladest rääkides on meie pere kõige suurem kulinaarne lahkheli antshooviste teemal. Ma lähen kodust ära, kui Tom karbi avab!

  4. armas Kaur, ma ka joon piimaga teed, jõin juba enne Iirimaal käimist.

    Aga see abikaasa kodunt väljas, nüüd söön seda ja teist, meenutab mulle vana head Viplalat. Kui härra Blom koeraks tinistati, siis proua Blom sai rahus kana süüa ja televiisorit vaadata. Meil ka, kui kedagi kodus pole, ma keedan endale piima-riisisuppi ja kusen lahtise vetsuuksega nagu Homer Simpson.

    Aga see toidujääkidest uute söökide tegemine on üks väheseid asju, mis mulle meie protsestantlikus talupojakultuuris jäägitult istub. Kui ma Rootsis elasin, siis keetsin parimad road kokku külmkappi jäänud toidujääkidest. Keerasin need kuidagi loomulikku vahekorda ja kui mu käest päriti, mis toit see on, ütlin, et “belgia munkade ühepajatoi” või prantsuse talupoegade supp ja sedasorti improsöögid on mul alati kõige paremini välja tulnud.

  5. Viplala raamatu fännina väike parandus – koeraks tinistati härra Peters, nii et kana sõi ja telekat vahtis proua Peters (kui nimede osas nüüd mälu alt ei vea)…

  6. Minu vanaema sõi ka hapukapsasuppi kartulipudruga, pidavat tummisem olema.
    Eestlastel on vist üldse kombeks kõik söögijäägid alati ära kasutada. Meie oleme teinud näiteks ülejääkidest kartulivormi, samuti võib pitsa peale panna ülejääke… Söögitegemine on väga loominguline töö 🙂

  7. Ma ei suuda kunagi sööki järgi jätta! See tundub õudselt ebaviisakas – kasvatuse asi. Lapsena ju kästi taldrik tühjaks süüa. Eks seda ma nüüd teinekord mõtlen, et kaalujälgijalikult oleks ehk targem mitte kõike ära süüa… Aga sitta kah, mingu punktid üle, järgmine päev jäävad ehk alla normi, eksju:)

    Mina ei kannata piimasuppe. Aga toorest kala söön nagu mühiseb. Kõige parem on kuivatatud lest! Peaks toidust eraldi sissekande tegema…

  8. meie pere lemmiksöök on samuti “külmkapi ülevaade”. SEda õpetas mulle mu mees, aga nüüd olen mina selles vist juba natuke meistrim. Igatahes kui ma teatan, et täna on meil menüüs külmkapi ülevaade, siis ta õhkab rahuloevalt, et nämm, siis on hirmus head rooga oodata…
    Mina ka sööki ära ei viska. Peeaegu mitte kunagi. Sest järgijäänud söök on ju külmkapi ülevate põhikomponent 🙂

  9. Sa ei söönud kala, Epp, ja hiljem hakkasid ilma igasuguse välise surveta sööma? Siis on veel lootust. Mu laps ka nimelt ei söö, lihtsalt ei maitse, ja mul on kahju, et ta jääb paljudest kasulikest ainetest (kala pidi ju teatavasti ka targaks tegema ;)) ja huvitavatest maitseelamustest ilma.
    Hapukapsasuppi polegi ammu saanud, peaks tegema.
    Toidu äraviskamist püüan minagi vältida, aga alati see ei õnnestu. Väga tänuväärne on tampida mingi köögiviljatoidu pera pudruks ja teha sellest köögiviljakotlette. Putrudega sama, lisada tuleb vaid veidi jahu ja muna. Riisipudrust tulevad nii imehead riisikoogid. Kuivanud saia ja leiva saab hakkliha(või kala-)kotletitaina sisse panna. Ja kui on vaja teha kotlette ilma õlis praadimata (kaalujälgimise eesmärgil), saab need panna ahju küpsetuspaberile.
    Epp, see sinu toidujääkide uuestikasutamine meenutab leivategu. Minu meelest leivataina puhul tuleb ka alati võtta tükk eelmisest tainast ja panna see järgmisesse tainasse juuretiseks, nii ma olen vähemalt aru saanud.
    Minu ja mu mehe toidutegu erineb selle poolest, et kui tema süüa teeb, siis on tal kindel plaan teha kindlatest komponentidest kindlat toitu ja selleks kulub kindel hulk aega (ta ei saa seda muu asja kõrvalt teha). Tulemus on enamasti väga hea. Aga kui on vaja ruttu midagi lauale kombineerida, millest inimesed kõhu täis saavad, parasjagu olemasolevatest komponentidest midagi kokku improviseerida, siis seda suudan pigem mina, mitte tema. C’est la vie.

  10. mina küll viskan toitu ära ja seda seepärast, et asjad ununevad külmkapinurka ja lähevad pahaks. seda juba pitsa peale või pannkoogi sisse ei pane. alati on nii kahju aga… ma ei oska parasjagu asju varuda.

  11. I came across your blog when secaihrng for aga baked ham which I’m going to do at Christmas I hope it works. Have never tried baking it, only simmering it, then glazing and roasting for the last half hour. Nice recipes!

Arhiiv

Viimased kommentaarid

Sliding Sidebar