Söögist ja inimestest ja mälestustest

Mõtlesin ennist – iga kord, kui Justin ära komandeeringusse läheb, teen ma neid eesti toite, mille peale tal nina vingu läheb.

Ja iga kord teen piima-klimbisuppi ja alati tuleb meelde, kuidas taat (mu isapoolne vanaisa) tuli meile kord külla: tal oli vaja Abjas mingeid asju ajada ja hiljem astus ta meie poolt läbi.

Ma just tegin piimasuppi lõunasöögiks endale ja teistele, olin siis võibolla 13aastane.

Taat vaatas mu vaaritamist ja ütles: “Soola ja suhkrut pane alati täpselt ühepalju. Tee sa misiganes piimasuppi või putru, alati täpselt ühepalju. See on meie pere vana nipp.”

Küll on hea, et ta tookord sattus tulema meie poole ja mulle seda nippi õpetas. Võibolla ma muidu ei teakski, sest taadiga (erinevalt papast, emapoolsest vanaisast) mul nii palju ühiseid asju ajada polnud. Tema oli ikka see kauge ja kõrge… Ta oli kooli õppealajuhataja ja kuulus “suurte inimeste maailma”. Kui mina suureks sain, kuulus ta kahjuks juba “haigete inimeste maailma” ega saanud insuldijärgselt palju rääkida ega ise hästi süüa teha.

Aga taadi köögi-pärandus on meie suguvõsas tegelikult päris suur. Temalt on näiteks pärit see, et meie mehed teevad hästi süüa. Mul on lugematu hulk lapsepõlvemälestusi isast köögis toimetamas (ja taadist, ja onu Tiidust ja Toomasest) ja naissugu köögis mäletan ma palju vähem.

Olid – ja on – ka erilised retseptid, mis on pärit taadi käest. Näiteks vänge hapukapsasupp, mida süüakse, mahe kartulipudru saareke taldriku keskel, mmm… Ma pole veel kohanud Eestis peret, kes samamoodi teeks. Või näiteks taadi õunakook. Ega seal muud erilist nippi vist olnudki, kui et kaneeli pidi olema niipalju, et mustab.

Oli muidugi ka asju, mida taat meile edasi ei suutnud pärandada. Näiteks… nonii, nüüd on mul väliseestlase keele-mäluauk… see toit, mille jaoks tuleb kaerahelbepuder hapuks ajada. Kaerakile? Seda me sõime vahel pika hambaga ja ma ei tea kedagi, kes suguvõsast seda teha viitsiks, pärast seda kui taat ja tädi Kuste siitilmast lahkusid. Nemad kahekesti viitsisid oma kaerakilet teha, koos süüa ja kiita (taadi õde elas oma vanadusepäevad koos taadiga).

—

Teine asi, mida tavaliselt teen, kui Justinit pole – ostan heeringat! Korraliku purgitäie marineeritud heeringat ja pistan selle pintslisse, kas hapukoorega, kodujuustuga , kartulitega või ka niisama. Ma tean, et igal kujul pälviks sellise asja pealt nägemine mu abikaasas okserefleksi. “See on ju toores kala! Ja issand, kuidas see haiseb!”

Nii et ma söön seda… mitte otse salaja, aga tema silma alt ära olles.

Lapsena ei söönud ma ise ka heeringat ega suutnud köökigi minna, kui heeringalõhn seal oli. Ka mitte ühtegi muud kala ma ei söönud.

See muutus ühel kevadisel õhtupoolikul, kui olin esmaskursuslane, istusin parajasti lehetoimetuses ja nägin, kuidas üks sümpaatne meesterahvas tuli tööle, istus meie sööginurka ja avas suure helesinise pangetäie heeringaid. Pani leiva peale ja sõi. Ja sõi ja sõi! Kuni pangeke oli tühi.

Ja pangest tuli lõhn, seesama soolakas heeingalõhn, mis mind järsku justkui ära tegi…

Sel õhtul koju minnes oli mu isu aina suurenenud. Ostsingi endale poest samasuguse pange ja sõin selle ära sealsamas oma pisikeses köögis, ahnelt nagu loom. Elasin sel ajal üksinda ja võisin olla oma menüü valikus nii boheemlik, kui tahtsin. Ja nõnda ostsin ma helesiniste pangede kaupa heeringaid nädal, kaks.. kolm? Ma ahnitsesin vist kõik oma lapsepõlves söömata jäänud kalaportsu ühekorraga sisse.

—

Hiljem tekkis mul elukaaslane, kes mind kalale kaasa võttis. Kõige maitsvam toit maailmas on värskelt püütud ja pisikeses järveäärses saunas puupliidil praetud haug!

Ja ma saan aru sellest mõttest, mida keegi tarkpea mulle Indias ütles. Inimene võib süüa seda looma, keda ta ise tappa julgeks. Mina suudan kala püüda ja ma võin kala süüa rahuliku südamega. Kõik muu on juba eskapism. Nagu enamik meie, heaolu-ühiskonna liikmeid, olen mina ka “eituses elav lihasööja”. Söön küll, aga ei taha mõelda, mis see liha tegelikult on.

—

Lihasöömisest.

See oli üks suvi, kui ma hakkasin vist natuke segi keerama. Ületöötamine korraga kahe töökoha peal ja isikliku elu jamad. Elu mõtte küsimus… Ja kõige selle krooniks ei suutnud ma tol suvel enam süüa liha. See lihtsalt hakkas vastu. Surnud looma käntsakas.

Sügisel läksin ma Indiasse ja seal õppisin mõtet: “Lihasöömine teeb maiseks ja taimetoit teeb vaimseks”.

Kui näiteks pead hakkama maja ostma, siis söö liha. Kui tahad luua surematut kunstiteost, siis ära söö.

See oli huvitav mõttekäik. Ja ma pean tunnistama, et minu puhul on see kehtinud.

Üldiselt söön ma vähe liha. Nii intuitiivselt kui teadlikult. Ma tahan olla pigem pea pilvedes kui jalad maas.

—

Tegelikult võiks veel nii paljust kirjutada.

Näiteks meie mamma kombest toidujääke ära kasutada – stiilis “eilehommikusest piima-nuudlispupist saab täna pannkooke”. Kui muidu kuidagi ei saanud, siis läks toit muidugi sigadele. Ja minul on siiamaani seesama komme. Ma kombineerin eilsest ahjuroast tänase supipõhja, mille jäägi segan homme kartulipannkookide taigna hulka… See võib vahel täitsa naeruväärseks muutuda, aga samas on see loominguline.

Ja ma vihkan toidu ära viskamist. Sigu meil ei ole, aga vahel viin süüa kajakatele.

—-

Või siis see, kuidas erinevad reisid ja maad on jätnud minusse erinevaid jälgi. Itaalia köögist võiks vahel eraldi kirjutada (kuidas ma üldse sain kunagi elada ilma pesto ja basiilikuta!). Indiast võtsin kaasa kombe asendada sool igasuguste muude maitseainetega. Inglismaalt võtsin kaasa piimaga tee joomise kombe. Ja nii edasi…

La bella vita 😉