Eile käisin hambaarsti juures. Oli uus arst. Keskealine naine äratuntavalt vene aktsendiga. Küll härdus, kui kuulis, et ma olen Eestist. Ta olla vanasti käinud meil suvelaagris! Ta olla “sealtsamast, Sankt Peterburist!”
Ma ei mäletagi oma esimesest koolipäeva… Vanemad panid mind kooli, kui olin 6aastane, vist kunagi oktoobris, eksperimentaalsesse “null-klassi”, kus peale minu oli veel üks õpilane!
See oli suvi, kui ma olin poliitiliselt aktiivne. Ma pole kunagi ei enne ega pärast poliitiliselt nii aktiivne olnud, nõnda et jalad täis suuri ville ja lausa kõndimisega on raskusi.
Ma olin siis 11aastane. See oli ühel hallil koolipäeva hommikul, kui üks klassivend garderoobis teatas: “Ukrainas oli suur plahvatus! Tuumaelektrijaama avarii. Sellest oli Soome uudistes räägitud, mu isa kuulis sugulastelt.”
Tegin äsja oma hommikukohvist ringkäiku mööda netti ja lugesin Rohelisest Väravast lugu selle kohta, kuidas ühte vanade eestlaste püha metsa ehk hiit tahetakse muuta spordibaasiks. Ja hakkasin mõtlema puudele. Juba ammu tahtsin enda jaoks kirja panna oma puud.
Justin istub arvutis ja nohistab minu blogi kallal. “Mida sa siin kirjutad – Hiroshimast midagi?” “Jah… Oma tuumasõjahirmust.” “Oo, kas teile kah õpetati koolis, mis teha, kui sõda hakkab?”
Jätkan lapsepõlvehirmude ja segase aja seeriat 😉 Alljärgnevalt minu lugu, mis ilmus mõni aasta tagasi kooli almanahhis, kirjutatud tänapäeva koolilastele.
