Laudalõhnast ja majanduskriisist

Lisa kommentaar

Kommenteeri külalisena

  1. Nii ongi. Pole enam piimapukke ja lehmapidajaid. Mõnel mammil veel on kiusupärast lehm, aga neid jääb aina vähemaks. Piimatööstused võtavad piima ainult suurematelt tegijatelt kellel kõik euronõuded täidetud.

  2. Ka minul, linnalapsel, on erinevaid “laudamälestusi”. Näiteks see, et minu vanaemal olid kunagi kanad, kellest igaühel oli oma nimi. Kanadel oli kanakuur, mille tagumises otsas oli “salatuba” – koht, kus ma lapsena mõõduka kanahaisu sees mängida sain. Kui munadest koorusid tibud, siis mõnikord olid need vanaema maja koridori aknalaua peal puuris. Kollased ja siutsuvad olid nad. Ning vanaemal olid veel küülikud ka. Neid toitsin mina võilillelehtedega. 🙂

  3. Maailma l6ppu oleks ikka p2ris kuskilt mugavast kohast pealt vaadata. Tegelikult me juba vaatamegi ju. Igal pool praegult p6leb, plahvatab, v2riseb, kisab, karjub, tapab, n2lgib, sureb, ahastab, vihkab, raevutseb ja piinleb tohutult palju inim-biomassi. Ja kogu see meeletus ja viimnep2ev yha ligineb meile, …. valgetele inimestele.

  4. See aeg, mil maailm oleks taas “suurem”, võiks mõnes mõttes vist üpris põnev olla. Näiteks inimene ei lähe Tallinnast Madridi, vaid läbi nende maade, mis sinna vahele jäävad. Tõenäoliselt mõjub silmaringi avardamisele omajagu paremini kui otsetee. Kui lihtsalt otse lennata, siis jääb muidugi soovi korral vahepeal aega nende vahepealsete maade-rahvaste kohta lugemiseks, kuid mulle tundub, et oma silm on ikkagi kuningas. Räägitagu raamatute lõpust ja elektroonilise meedia võidukäigust mida tahes. Oops, kui kõik on omadega totaalselt pahuksis ja kriisis, siis kust tulekski elekter, et e-raamatut lugeda…

  5. Maakodu kõlab äärmiselt vahvalt. Olen ka ise maamaja renoveerimisega (küll linnainimeste maakoduks) ametis ja seetõttu loen mõnuga teiste analoogsetest toimetamistest. Ons teil seal ikka mingi mingi elumaja ka? või ongi ainult laut ja küün. ja kuhu kanti end sisse seate?

  6. “Äkki on võimalik, et meie kõikeraiskav tsivilatsioon kihutab samamoodi edasi ja mingi kummalise loogika põhjal on see endiselt võimalik ja niiöelda jätkusuutlik.”

    John A. Bargh : „Kui jutt on meie käitumisest, siis on alati küsimus: mida teha järgmisena? Oleme avastanud, et meil on ebateadlikud juhtimissüsteemid, mis pidevalt saadavad meile soovitusi, mida järgmisena ette võtta. Aju võtab soovitused vastu, kaalub neid ning sageli ka tegutseb nende järgi – ja kõike seda ilma, et inimene sellest protsessist teadlik oleks. Vahel on need soovitused meie teadlike kavatsustega kooskõlas – vahel aga mitte.”

  7. Minu vanaemad käisid “loomi kamandamas” või “loomi talitamas”. See esimene on eriti naljakas tänapäeval, aga tollal ma üldse ei mõelnud selle sõna teisele tähendusele, käsutamise mõistes 🙂

  8. “talitamine” on õige küll. mulle meenus just see lõhn, kui ema tuli naabrinaise juurest lehmi talitamast, kui toda ennast kodus polnud ja see lõhn oli sõnuseletamatu – lakast alla aetud hein ja natuke külma värsket õhku ja veidi sõnnikut ning kübeke lambavilla hõngu, sest õiges laudas on lambad ikka ka.
    piimapukid on küll kadunud, aga kadunud on ka lehmad. need vähesed, kes 1-2 lehma peavad, on küla peal kõrges hinnas, neilt ostetakse piim koduõuest ära. vähemalt minu mehe kodukohas käib see nii. õhtuti on “piimaralli” 🙂

  9. talitama ja toimetama olid meiegi kõnepruugis. jah, eestimaal on väikeste põllumajandusmajapidamiste aeg ammu ümber. suurtootmine on võtmesõna kogu arenenud maailmas. need, kes käsitsi lehmalüpsmist, laudalõhna ja heinategu mäletavad, surevad koos meiega.

  10. kunagi oli postimehes artikkel TÛ tudengitest, kes tegid mingi uurimis- vôi diplomitöö piimapukkidest. kui mu mälu mind ei peta, siis nad olid rahvaluule tudengid.

Arhiiv

Viimased kommentaarid

Sliding Sidebar