Eelmisel nädalal Viljandimaal

…käisime siis lugejatega kohtumas. Mitte ainult Viljandimaal (Karksi-Nuias, Abja-Paluojas, Viljandis, Suure-Jaanis), aga ka Valgamaal Tõrvas.

Viis kohtumist kolme päeva jooksul oli liiga palju mu häälele (pealegi oli haigusevimmakest sees, nii et hääl läks ära lõpuks). Aga niiöelda energeetilises mõttes oli see väga tore kogemus. Ja ka kunagiste mälestuste puudutamise mõttes. Näiteks Abja kultuurimaja lõhn. Või Karksi-Nuia õpetajad.

Lilli saime kingituseks, õunu saime, kommi saime, riidekoti saime, ja isegi kuuseistiku saime!

Sain huviga kuulata Justinit, mõni tema lugudest oli minulegi üllatus (näiteks et ta õppis fraasi “Mina arvan” kunagi Edgar Savisaare teleintervjuust, või et 1940. aasta juunikommunistid on tema jaoks nagu hipid, kellele võim sülle kukkus).

Ja ise rääkides saab ka mõne asja selgemaks. Näiteks sain aru, et mul on kahju, et ma lasteraamatuid rohkem avaldada pole saanud (neid on sahtlis pooleli veel palju, aga nad ei “tasu ära”), ja sain ka selle nn “minu”-sarja olemuse selgemaks: see peaks olema kohtade, inimtüüpide ja maailmale lähenemise viiside paljusus. Nii, et neid raamatuid ei saaks panna ühe lihtsa nimetaja alla ega saakski tegelikult võrrelda.

Huvitav oli see, et iga esinemine kukkus välja erinev. Ei ma ise ega Justin viitsi sama asja mitu korda sama struktuuriga rääkida. Ja alati on inimeste energia erinev. Küsitakse vahele erinevaid asju.

Abjas näiteks istus esireas abielupaar, kes oli kõik minu-sarja raamatud läbi lugenud ja kui Justin rääkis versivprstist, küsis see mees järsku vahele: “Noh, viktoriiniküsimus, aga millises Minu-sarja raamatus toimub verivorsti tegemine?” Ma muidugi teadsin vastust 🙂

Viljandis näiteks istus esireas üks nelja-aastane laps ema süles ja kuulas kogu see aeg. Ja vahepeal isegi naeris! Näiteks kui ma ütlesin, et “Minu Ameerika” raamatud on selliste kaantega, et neid ei sobi meestel hästi lugeda või kui ma rääkisin, et Marta on väga uhke oma “Marta varbad” raamatu üle ja kui raamatupoodi läheme, kutsub inimesi seda vaatama.

Justin hakkas näiteks Suure-Jaanis kokutama, kui üks lahe mehemürakas talle ligi astus ja ütles: “Tere, ma olen sinu fänn!” (Mis selle peale vastama peaks, küsis ta hiljem minult. Ma arvasin, et õige vastus on muidugi tere 🙂

Tõrvas oli meil ainuke keset päeva sündmus, muud olid õhtul, aga see oli kell 14. Raamatukogujuhataja alguses vabandas, et rahvast ilmselt ei tule, ja pärast vabandas, et toole ei jätkunud, pool rahvast pidi püsti seisma.

Ja igas kohas oli mõni isiklik kontakt minevikuga. “Kommipoes töötav tädi Helve” näiteks, mu ema kunagine pinginaaber ja minu lapsepõlvelugude tähtis inimene (mõelge ise, kommipoes tööl!). Kui tagasi sõitsime, siis tegin märkmeid enda kunagise lapsepülvelugude raamatu jaoks.

—

Nüüd siis hakkamegi vahetevahel tuuritama, kui kutsutakse – näeb Eestimaad uue nurga alt.

Sel kevadel oleme veel kahes kohas: 15. mai Kärdla raamatupäeval ja 21. mai Rakvere raamatukogus.