LOODUS ja LAPSED ja KOOL ja TERVIS ja TOIT ja ARMASTUS ja KOGUKOND ja meie koht MAAILMAS ja PIIR naabriga. Ja KULTUUR, selle osana TAASKASUTUS ja IDEED. Ja USK ja RAHA, et unistusi ellu viia. Võtmeküsimus: ENERGEETIKA. Valuküsimused: PLAST ja E-AINED.
See kõik on mulle tähtis. Nii võtsingi 2019. aasta hakul vastu “EESTI 200” käe ja osalesin protsessis nimega “VALIMISED”.
…Mis on üldse KULTUUR, seda võib defineerima jäädagi.
Panen jutuhakuks siia oma vastuse LõunaLehe debatis, kus küsiti, millise kultuurinähtuse eest ma seisan.
Vastasin nii:
“Minu plaan on tekitada nii infoteenus kui rahatugi selleks, et tekkiks juurde elujõulisi seltsimaju. Kui seisab tühjalt vana külakool või mõni muu “tondiloss”, siis rahval olgu võimalus see korda teha. Riigipoolset tuge saab anda mitmeti, oleks vaja KredEx-tüüpi laenugarantiisid külaseltsidele ja vallale kohustust võtta enda kanda osa riske, aga oluline on ka abifondide olemasolu kohta teavitustöö tegemine. Tulemuseks oleksid pärandkultuuriga seotud keskused, täis elu hommikust õhtuni ja nädalavahetustel: lastehoid, pikapäevarühm, hobiharidus nii lastele kui täiskasvanutele, võibolla väike külakool (mille asutamise soovin teha lihtsamaks).
Mulle oluline teema on ka roheline haridus – seda on meil vaja igale vanusele, ja seda saaks seostatada tugevamalt pärandkultuuriga. Minu ettepanek on, et Eesti Kultuurkapitalile lisanduks sihtkapital, kust saaks taotleda raha just taaskasutusega seotud kultuuri arendamiseks.
Olenemata sellest, kas mulle usaldatakse mandaat Riigikogusse, on mul igal juhul plaan Obinitsa külakeskusesse rohkem elu saada, tegutsen sealses algatusrühmas, olen käinud uurimas teemat Moostes, Sännas ja Urvastes.
Suvisel ajal näen sellistes keskustes võimalust õpetada pärandkultuuri laagrite vormis, nii omadele kui ka väliseestlastele ja linnalastele. Lisaks tegelen suvise talutöö-laagri ideestikuga. Meie endi talus tuleb selline laager pilootprojektina, aga mu lootus on tekitada talulaagrite võrk, kus tutvustatakse pärandkultuuri – ja seda võimalikult isemajandavas vormis, töökasvatusena, nagu see oli endisaegses talus.”
See on niisiis üks võimalik arusaam kultuurist: läbi laste, juurte, igapäevategevuse. Siinkohal on paslik kuulata Mooste retsepti heast (pärand)kultuuririkkast elust.
…Ja just sellisest Mooste-laadsest pinnast võrsub järgmises etapis kõrgkultuur. Siin klipis arutleme juba selle üle: kust leida kõrgkultuurile toetust, rahaabi?
Aga mis on “Minu”-sari? Kõrgkultuut või rohujuurestik või miskit vajepealset? Mul ei meeldiks sel teemaöl üldse arutadda. Üks, mis kindel: see sari on kindlasti oluline kiht Eesti kultuuriloost 2000ndate hakul. Mulle meeldivad lähenemisviisid, kus “Minu”-sarja analüüsitakse mitte kui kirjanduslikku, vaid (ka) kui etnograafikist ja antropolooglist nähtust.
Raamatute kirjutamine toob meid aga keskkonna ja ka internetikeskkonna juurde. Sest olgem ausad, miski siin elus pole mustvalge. Liiga palju kultuuritootmist pole keskkonnasõbralik, ja liiga palju internetipaastu ei ole kultuurisõbralik… Kõik, mis me loodame ja toome, ei pea olema paberil. Aga kus siis? Arutleme selle üle koos rohehing ja loomehing Contraga.