Mul on meeles, kuidas üks tark mees kunagi ütles “On asju, mida ei saa seletada ega kirjeldada, neid saab ainult kogeda.” Nojah, ja ma natuke ikkagi seletaks ja kirjeldaks seda kogemust. Kui teistmoodi on olla ilma kohvita.
Kord… see oli vist aastal 2002… kui elasin mõnda aega Londonis, oli mul raha otsakorral ja otsustasin minna katsejäneseks ravimifirmasse. Ma olin just kohtunud mitmete sealsete eestlastega, kes just sedasi endale lisaraha teenisid.
Mul on vist jah südamelihasepõletik tagasi, seesama haigus, mis mul oli kunagi 90ndatel. Lisaks neile teada-tuntud sümptomitele nagu valu vasakul rinnas tunnen ära ka selle vana mõtlemise.
Täna ei ole mul oma päevaraamatusse kah erilisi rõõmusõnumeid kirjutada (välja arvatud see, et Martale uues lasteaias väga meeldib, sellest hiljem tema blogis). Täna tuleb jälle ving ja hala.
Vahel mõtled, et sa tead, mida elu toob. Aga elu on selline raamat, kus pöörad ainult ühe lehekülje korraga ja… vahel oledki õigesti aimanud, aga vahel on pöördel ootamas üllatus.
