Õnnelikud on need, kes oskavad prioriteete panna

Milline ilm! Umbes kakskümmend kraadi sooja… ja naabrite kirisipuu läks eile uuesti õitsema. See nüüd on vist see päris vananaistesuvi, mis siia järsku kohale on jõudnud.

Käisin eile südamearsti juures. Kolmest testist kaks olid täiesti korras ja üks (see, kui kandsin ööpäev läbi endaga aparaati kaasas) näitas kerget südame arütmiat. Rohtusid mulle ei kirjutatud, seda enam, et ma ise kinnitasin: pärast kohvi mahajätmist on südamepisted palju vähemaks jäänud.

Nüüd on juba ju kolmas nädal ilma kohvita. Mul on tunne, et see on mingisugune eksperiment mu kehaga… kuhu ma välja jõuan? Mis on siis, kui pole näiteks kolm kuud kohvi joonud?

Tunne on selline… kõikuv. Vahel käib peal unisus. Millest kasvab välja mõnu: umbes selline tunne, nagu massööri käte all vahetult enne magama vajumist, kui mõtled “Oo, kaunis hetk, sa viibi veel”.

Ja siinsamas on ka probleem. Vähem asju saab valmis kui kohviga! loomulikult.

Ma mõtlen vahel, et mul on vähemalt üks vaimne häire: nimelt see, et ma tahan liiga palju asju teha. Või on see kõigiga niimoodi? On see meie ühine vaimne häire (mis teebki meid inimesteks)? Või on see ainult protestantliku kultuuri probleem? Kui ma ka keha mõjul korra mõnulen, siis pärast on ikkagi süütunne. Oleks võinud ju parem selle ja tolle asja valmis teha. Siesta pidamine pole mul veres, isegi kui kofeiin verest välja on saadud. 

Juba põhikooli ajal joonistasin graafikuid järgmisteks nädalateks, et kõike valmis jõuda. Ma ei oska põhjendada, miks mulle kõike seda vaja oli. Lugeda sõnaraamatu abil “National geographicuid” või pidada mitukümmet kirjasõpra või õppida leedu keelt. Ma ei oska öelda, kas ma nautisin seda protsessi. Või nautsidin ma lihtsalt pingutamist, veri kurgus? Et ma sain päeva lõpus paberi peal maha tõmmata ülesande, mis sinna eile kirjutanud olin?

Ja samamoodi olen ma rabelnud kogu aeg, mõningaste time out-idega, et siis tagasi reele hüpata. Omaette probleem on see, et ma süttin liiga lihtsalt. On rida asju, mille ma ise enda jaoks põlema puhul (No mis pagana pärast ma endale eelmisel kevadel kõik need jaapani keele õpikud ostsin? Õnneks selgus, et hoopis vend Aap on nüüd jaapani keelde haigestunud ja saatsin oma õpikud talle edasi). Pea ees jooksen mingit uut huvitavat asja tegema… Pooleli jätmise protsent on alati olnud väga kõrge. Sellepärast ma ka lastehoiu tegemise peale praegu enam ei taha aktiivselt mõelda… Kas see mõte elab laagerdumise perioodi üle?

Ja siis need teiste poolt pakutavad projektid. Häda on nimelt veel selles, et mul on liiga vohav fantaasia ja ma suudan ette kujutada end tegemas niivõrd mitmeid asju. Kust lõppeb “ilus mõttemäng” ja kust algab “see sobib mulle tegelikult”?

Ma praegu sellest siin täpsemalt ei räägi – oleks vist etiketivastane – , aga jah, Eestist tööturult pakutavaid tulevikke on liiga palju ja ma ei suuda neid selgelt vaadelda. Tähendab, ma suudan analüüsida ja soovitada, et mida selle või teise projektiga võiks peale hakata. Ja ma näen ära, kus kuluksid minu oskused, kogemused ja anded ära ja kus oleks minu nõrgad kohad… Aga seda analüüsides kaotan ma ennast ära. Vaatan asja peale hoopis oma võimaliku tööandja seisukohalt.

Pärast kõnnin õues ja mõtlen: mis ma ise tahan? Kuidas panna prioriteete ja elada elu nii, et jõuaks kunagi sinna, kuhu ma ise jõuda tahan?

Sest tegelikult ma tean seda küll. See on üks unenäoline pilt, võibolla ongi see mu iganädalaselt korduv unenägu, või nägin ma seda unes kord, näiteks 5aastaselt. Ma ei suuda seda tuvastada, aga ma tean selle pildi lõhna, maitset ja värvi. See on üks aas ja ma kõnnin seal ja mul on taskus märkmik, siis ma istun ja panen kirja oma mõtteid. Ma kirjutan raamatut. Siis tõusen põsti ja kõnnin edasi, või tagasi, vahet ei ole, sest ma tunnen seda aasa ja see ongi minu töökoht. Ma tulen siia jalutama iga päev ja siis lähen ma koju, mis on aasa kõrval.

Nojah, aga kas hakata siis kohe seda aasa otsima? Reaalsus on kahe otsaga asi: üks on rahateenimine (ja kuipalju mul seda vaja, selgub Justini stipitaolutluste vastustest) ja teine asi on see lihtlabane turvalisuse ja kuulumise tunne. On ju lihtsam kuuluda mõnda organisatsiooni ja astuda sisse mõna valmis kootud indetiteeti. Kui et lihtsalt hakata oma aasal kõndima.

Lennupilet Eestisse on ostetud, jaanuari lõpuks. Oma identiteedikriisi võngetes sain niipalju otsustatud, et ma pean midagi prioritiseerima, kui ma tahan need kolm kuud elada rahulikult, aga tulemuslikult.

Niisiis, Eesti romaanivõistluse jaoks jääb romaan lõpetamata. Nukralt vaatasin kalendrit: tähtaeg on detsembris. See pole enam tähtis, sest ma nagunii ei jõuaks. Võibolla ongi see õige, et seesama lugu veel mu sees kasvaks ja hingaks. (Ainult et mulle meeldib ju tõmmata maha täidetud ülesandeid!)

Nüüd ma ei suuda otsustada, milline neist kahest võiks olla prioriteet. Kas New Yorgi reisiraamat või roheliste mõtiskluste raamat. Mõlemal oleks kirjastajad ja toetajad olemas, kes pehmelt öeldes ootavad. Ja mõlema projekti jaoks on hea olla New Yorgis: ühe raamatu jaoks veel ringi kooserdada ja kohalikke eestlasi küsitleda; teise jaoks aga – kilode kaupa keskkonnateemalist materjale kohalikus raamatukoguvõrgus. Kas saab olla korraga kaks prioriteeti?

Ehh, mõte jooksis ummikusse. Ja nüüd panen ma selle jutu siin kinni ja kirjutan hoopis lastejutukese, mis on peas mõlkunud… pärast seda, kui Martal õhupall pilvedesse lendas. Võibolla on hoopis see siin päris prioriteet, mida ma sõnastada ei oska.

—

Väga enesekeskne jutt tuli. Tahtsin veel öelda, et küll on heameel, et rohelised partei algatamiseks nimekirja täis said (ka mina saatsin avalduse). Ja küll on vastik sellepärast, et Sakala keskus võidakse maha lüüa. Ma ei usu, et see tõeks saab. Kirjutan sellest tingivas kõneviisis.

 Üks kurb moment seisab mul kolme kuu pärast ees, kui Tallinnas uuele Tartu maantee ristmikule jõuan. Kõik need mälestused ja see meie vana ilus maja, mis liiklusele ette jäid.