Matusepäeva hommik möödub muidugi jälle Petrone stiilis, kus papa John jookseb mööda maja ringi “Damned! Kus on mu mantel! Ma ei ole seda ju kusagile maha unustanud! Kes nägi viimati mu mantlit?”
“Mul on siin olemas kõik kangad, mida Marta toas kasutada, tule aita mul auto tühjaks tassida!” Pisike külmavärin läbib mind, kui õue auto juurde kohmerdan. Kas tal on tõesti juba kangad olemas; ma nõustusin ju ainult sellega, et ta annab …
Justini ema lubas täna hommikul kella poole üheteiskümneks meie poole sõita – et aidata last hoida (mida tervitan kahel käel), anda mulle tubade dekoreerimise asjus nõu (mhm…kahtlane) ja rääkida uuesti läbi see matustele mineku asi (seda ma lausa pelgan).
Et kuidas meil siis täna puurimise ja kruvimisega on? Ehee. Lükkasime enamuse tööst homse varna (see esmaspäev on ameeriklastel vaba päev, sest on Presidendipäev) – meile tulid täna külla Justini vana sõber ja keskkoolikaaslane Dave ja ta kihlatu Alli.
Minu mehel on suured käed ja paksud sõrmed. Muul ajal võivad need tunduda ehk liiga suured ja kohmakad, aga kaks asja tulevad tal hästi väja: kitarri mängimine ja arvutiklaviatuuril trükimine. Ta sõrmed liiguvad vilkalt ja eneseteadlikult, seda on mõnus jägida.
Hoiatus: tegu on sügavalt subjektiivse, et mitte öelda hellitatud lapse lähenemisega. Annan endale aru, et ma polnud piisavalt tänulik kinnimakstud veini ja koristatud köögi eest. Kolimisepäeva hommikul olen oma mehevanemate peale päris kuri, kuigi üritan seda mitte välja näidata.
