AMEERIKLASTE ESIVANEMATEST

Lisa kommentaar

Kommenteeri külalisena

  1. hästi põnevad on need perekonna minevikus sorimised. meie leidsime internetist Ellis Islandi nimekirjad üles (saar, kuhu saabusid laevadega immigrandid) ja sealt otsisime Arturi emapoolse vanaisa ja vanaema maaletuleku registrid ning printisime need välja…tema austria-ungari esivanemad on suht hiljutised tulijad, alles 3 põlve tagasi. sellepoolse pereliini päritolukoha selgitamine on meil veel pooleli. huvitav, kas see arvutiprogramm aitaks meid edasi?

    see-eest arturi isa perekond kuulub siinse ‘aadli’ hulka – nende perekona liikmed elavad siiani selles connecticuti linnakeses, mille nende esivanemad kunagi ammu rajasid.
    mul on, ausalt öelda, alati veidi kummaline seal käia, sest ma ei saa kuidagi mõista, kuidas minu poja otsesed esivanemad seal juba aastasadu on elanud…..mingi emotsionaalne blokk tekib! :)) et ta ju alles sündis – ja selline nähtav ajalugu taga:))))

    minu enda suguvõsa on ka hirmus põnev, seal on palju võõrast verd ja seiklust ja praegugi on ta mööda maailma laiali (kuidas see oligi, et veri ajab rähnipoja puu otsa!).
    ja kindlasti tahan ma ühel päeval need meie päritolu legendid järele kontrollida….meie pereloos on vähemalt 5 ilusat või hämarat lugu, mida sellesama geenitestiga saaks kindlaks teha.

  2. Nuhkige aga… lõpuks tuleb välja, et ka Justin on mingitpidi eestlane 🙂 Ehkki tõenäolisem on, et hoopis Epu suguvõsas on mõni itaalia-iiri-shoti rändrüütel sees.

  3. no kui Marta abiellub, ongi kõige tähtsam, et ta abiellub, ja kui selleks on armastatud inimene, siis see loeb.

    Vere hääl on kummaliselt suure jõuga. JA Marta kuuenda põlve lapsed võivad seda kuulda.

    Minus on isa poolt Doni kasakate verd. (Mis on omakorda eriline mix, kuna need kasakad röövisid ja vägistasid kõike, mis kahel jalal liikus). Ma pole kunagi Doni ääres käinud, Ukrainas paar korda. Nii et suht savi oli.

    Siis juhtus, et aastal 1985 abiellusime Tiinaga ja läksime Saaremaale pulmareisile. Tiina oli juba koos Maarjaga ja nägi väga pall välja. Ma ei tea miks, meie eesmärk oli Karja kirik, oki toki, seal lähedal elas ka kursaõde, kelle juures öömaja sai ning olime näinud dokki Villem Raamist, kus ta Karja kirikust rääkis.

    Jõuame siis kirikuni, kirik kinni. Hakkame ära tulema. Korraga buss, sealt väljub hunnik rahvast ja keps vanahärra. “Tahate ka kirikusse tulla?” “Ikka tahaks,” “No palun väga.”

    Tuli välja, kepsakas vanahärra oli Timotheus Linna, Linnapoiste isa, terve elu Kuressaare muuseumi direktor old, ja jõuk, kes tal kaasas oli, oli Ukraina koorikapell, kes Saaremaaga tutvus. Vana Tiomtheus kuulus nende väheste giidide hulka, kes jagasid matsu ja oskasid seda edasi anda, neid tüüpe näeb harva, ning kuna ta on ju õigeusu seminaris õppinud, tegi ta ukraunlastele ettepaneku kirikus selle akustika demonstreerimiseks laulda. Lausidki teised.

    Buss vuras edasi Kuressaare poole, meidki võeti peale. Siis see juhtuski. Ukrainlased hakkasid bussis laulma, laulsid oma rahvalaule ja korraga hakkas… puudub parem kirjeldus, hakkas mul veri soontes kihisema nagu shampus. Nad laulsid Ukraina rahvalaule. (Mu isa pole kunagi koos meie perega elanud, visiitabielu).

    Hiljem olen Vaikset Doni lugedes midagi väga enesele iseloomulikku ära tundnud – allumatus lollidele normidele, äkitselt välja lööv temperament, kirglikkus, igatuses avarate maastike järele, äkiline melanhoolia…

    Ema poolt on mu vanaema isaks Keila parun Üksküll, sellestsamast suguvõsast, kus öeldi, et matsid jäävad matsideks (Tallinfilm, Verekivi). Sealt on pärit mu suur nina ja keskmisest kobedam keeleanne.

    Niipalju siis eestluse mäletamisest. World is a melting pot, meil oli vahepeal teooria, et Maarja abiellub tulnukaga, muide.

  4. Kohutavalt huvitav on uurida oma suguvõsa kohta. Mina näiteks tean ainult seda, et minu isapoolses suguvõsas on (oli) keegi venelane. Ja emapoolne suguvõsa peaks olema puhas eestlane, aga nagu teie uurisite, on see ikkagi üpris kahtlane.
    Kas seda programmi saab kasutada ainult Ameerikas? Sellesmõttes, et kas seal on ka näiteks Eesti kohta andmeid.

  5. No on ju kirjas, et “with the help of the U.S. Records Collection, Naturalization Records, Immigration Records, and the Ancestry.com search engine …”. Ei usu, et Eesti kirikuraamatuid USA immigratsiooni-andmebaasides oleks. Aga võib muidugi KMA käest küsida; või siis Eesti Genealoogia Seltsist, http://www.genealoogia.ee/.

  6. Tegelikult on küll osa Eesti andmeid ka, ma leidsin oma vanavanaema ema neiupõlvenime näiteks (Pärnumaalt).
    Sest mormoonid (Utah osariigis) on sajandeid kogunud kirikuandmeid Euroopast ja sealhulgas on ka Eestist pärit kirikuraamatuid.

  7. me oleme ka mormoonide andmeid vaadanud ja minu väga eestlastest esivanemad on seal küll sees. Nad on siis eestis ka ikka päris suure osa kirikuraamatutest ära mikrofilminud. See on tegelikult internetis saadaval (pole praegu aega aadressi otsida). Ja eesti kirikuraamatud on ka internetti skännitud (ajaloo arhiivi kodulehelt andmebaas saaga). Sel moel on see aga suur-suur töö. Mistõttu tundub see arvuti programm küll huvitav.
    Minu vanaisa oli väga tõmmu ja järeltulijad on kindlasti keskmiselt temperamentsemad. Samas pole legende ega andmeid võõrast verest. Aga vaevalt, et sel juhul ka see programm aitab. Igal juhul hea teada sellisest asjast :).

  8. Ieska kohe pelgab selliseid asju, sest ainuüksi kolme viimase põlvkonna hulgas on nii palju vallaslapsi, lapsendamisi ja laste äraandmisi, et jube hakkab.

  9. Moonikale – jah, saad otsida ka oma vanema nime. Aga mõttekam on otsida vanavanema või vaarvanema nime järgi. Ja sealt saad jäljed võibolla põlvkond kaugemale ja saad uue nime järgi otsida, ja veel põlvkond kaugemale…
    Sellist programmi ilmselt pole olemas, et lööd ühe nime sisse ja saad kohe kõik teada. Kogu see protsess nõuab siiski inimese poolt kaasamõtlemist ja siinseal valikuotsuste tegemist. Masin ei saaks kõike ära teha.

  10. Ema poolt on suguvõsa hästi igav ja dokumenteeritud. Prekonna piiblis on esimene sissekanne aastast 1760. Kõik sündinud samas kohas, Saaremaal. Sama talukoht on siiamaani meie perekonna suvekodu. Tegelikult on hästi tore vahel vanu asju vaadata, et näe vaar-vaarisa Jürri võrgukäbad aastast 1847. Peremärkide ja aastaarvudega varustatud asju on vahel vahva silmitseda ja oma juuri tajuda. Isa poolt on segadust rohkem, vanaisa oli näiteks valgekaartlik ohvitser Koltšaki armees ja salapiirituse Soome vedaja. 🙂 Sealtpoolt paistab rohkem seiklejaverd. Ilmselt vene ja saksa verest mul pääsu ei olnud.

  11. Meie pere peaks ka kord ühe suurema juurteuuringu korraldama, sest meie pere päritolu on küll segane, eriti minu kui pere noorima liikme puhul. Isa on mul täisvereline venelane (ainult veidikene eestlasliku mõttelaadiga, justnii me ütlemegi), nii et geneetiliselt on minus 50% vene verd. Ema poolega on asi aga segasem, sest ema ise on ainult poolenisti eestlane, isa poolt. Loogiliselt võttes on siis veerand minust eestlane. AGA, minu emapoolse vanaisa perekonnanimi, Türkei, ei ole just väga eestilik. Saksa keeles tähendab see Türgit, nii et ehk on üks mu vanaisadest osaliselt sakslane? Ei tea.
    Emapoolse vanaemaga on lood sama segased. Ema ema oli minu teadmiste järgi Ingeri-soomlane, paraku tulevad tema liini pidi sisse juudi nimed.
    Ja nüüd veidikene mõeldes, siis vanaema õde on veidikene kitsamate silmadega kui enamus venelasi ning juuksed on (või olid) tal süsimustad, vanaema juustega oli nooruses sama värk. Põsesarnad on ka vanaema õel kõrgemal kui… tavaliselt?

    Lühidalt öeldes, mina olen olen täielik etniline kompott. Aga olen selle üle uhke, sest minu arust on see kuidagi omapärane ja nagu teeks minust mitte ainult eestlase (mis geneetiliselt moodustab minust vist vähem kui veerandi), vaid korraga ka maailmainimese. Kas see on ka põhjus, miks keeled mulle kergesti külge jäävad? Ju vist!

Arhiiv

Viimased kommentaarid

Sliding Sidebar