MATUSED JA SUGUVÕSA LOOD

Lisa kommentaar

Kommenteeri külalisena

  1. Sõna “kaksainsus” liigutas mind väga.
    Mu kõige lemmikum kreeka müütide seast on, kuidas Zeus läheb külla vanapaarile, kes hoolimata oma kehvast elamisest teda lahkelt kostitab. Ja Zeus näeb, et nad on küll vanad, kuid armastavad üksteist väga.
    Saabub päev, mail vanapaari elu lõpeb. Nad surevad samal päeval, maetalse lõrvuti ja nende hauale kasvab kaks puud, mis üheks põimuvad.

    Aga tuhastamisega meenub mulle, mul on kaks sõpra hääd, naine on tantsija ning lavastaja, mees ajab tuulemaste püsti, ja istusime autos, sõitsime Tallinna poole. Sattus jutuks matus, kuidas Rakveres korrastati tuhastamine.
    “Noh, hüvastijätt oli siin, eks ole, siis pandi kadunuke auto peale, sõidutati Tartu krematooriumisse. Leinajad tegid lehvi-lehvi ning istusid peielauda,” pajatan mina. “Ja siis, kujutafe ette, tagasi tuuakse kadunuke Cargo-bussiga.”
    Mühistasime naerda, kui Mari (tantsija) ütles kõva ja kergelt orgastilise häälega oma mehele:” Kallis, luba mulle, luba mulle, mina ka, kui ma ära suren, et mina ka, ma saan peale surma Cargo bussiga sõita. Ma pole kunagi Cargo bussiga sõitnud.”

    Nii palju siis elust pärast surma.

  2. Ma ei salli üldse matuseid tegelikult. Kõige õudsem hetk on ikkagi see, kui tseremoonia on läbi ja astud kabelist välja. Et pole tagasiteed.
    Ah et ameerikamaa matustel siis ei laulda ega midagi? Nii palju kui mina olen käinud Eestis matustel, siis “Mu isamaa on minu arm” on ikka lauldud, seda viimast salmi. Ja filmidest nähtud surnuaiad, kas need ongi sellised,e t kivi kivi kõrval ja ongi kõik. Eesti omad tunduvad inimlikumad, kodusemad…

  3. Eks ole, suht võõra ja kõrvalseisjana on matus oluliselt kergem üle elada, kui iseenda lähikondlase igavikku saatmine. Segus, et tegu oli hoopis suguvõsa kokkutulekuga.

  4. Kui mu vanaema suri päev enne tänupüha oli mu teise vanaema soovitus mu emale, kes tegeles matuste korraldamisega, et peaasi, et kirikuõpetaja liigselt hinge ei poeks oma jutlusega. Hea soovitus oli.
    Pildistamisega seoses meenuvad vanad fotod matustelt. Minu jaoks väga kummaline asi. Miks peaks keegi tahtma poseerida kirstu kõrval ja siis veel hiljem selliseid pilte albumis hoida???

  5. Tänapäeval tehakse Eestis ka matustel pilte. Ma ka ei saa sellest aru, miks seda just kirstu kõrval vaja teha on. Lahkunud inimese käest ei saa ju enam küsida, kas ta tahab üldse niimoodi pildil olla.
    Samas ma usun, et kui satuksin siin USA-s olles kellegi matusele, siis mul võib tekkida kiusatus pildistada mingeid erilisi detaile – näiteks matusemaja ja lilli, kui siin on teistmoodi, kui Eestis (matusemajad on siin soliidsed ja väljast tagasihoidlikud, seest pole ma neid näinud).
    Mu vanaema albumis olid ka mõned vanaaegsed matusepildid, võtsin neist USA-sse kaasa (skaneerituna oma arvuti kõvakettale) ainult ühe – eelmise sajandi algul pildistatud kirstuvedamise hobuvankrist, mis oli väga uhkelt kaunistatud.
    New Yorgi mõned surnuaiad (mida ma näinud olen) on küll sellised, et kivi kivis kinni ning sekka skulptuure ja kivist majakesi, siin pole ju suurte puude jaoks maad ja ruumi. Aga ma usun, et kindlasti on kuskil maapiirkondades ka mõni selline pargi moodi vana surnuaed, nagu Eestis. Mõnes külas, kus on palju eurooplaste järeltulijaid.
    Aga Artie naisest on tõesti kahju – kas ta õpib nüüd üksi kõndima? Ja naabrimehest, kes peab edasi elama sellise koormaga… On ikka mõnel inimesel saatus.

  6. mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama… (muidu nii paanilised pühakirja austajad, ameeriklased siis seda sõna-sõnalt ei võtagi?)
    Merilile… Siiamaani on mul albumi vahel pildid oma vanaema-vanaisa matustest (toimusid ca aastase vahega ja ise olin siis 10-11 aastane) ikka terve suguvõsa oli hoovi kokku aetud (ärasaatmine kodust) ja ümber kirstu, pirnipuu all üles rivistatud. Ikka vahel vaatan ja meenutan seda tädi ja toda onu…
    ennevanasti (siis tol ajal) ei olnud pildistamine ju nii tavapärane kui tänapäeval – ikka tähtsündmuste jaoks kutsuti fotograaf kohale ja tehti pilte. nii ongi mul vanaemast vaid mõned pildid – üks vanemate pulmast, mõni üksik, tänu isa fotograafiahuvile, argielust ning viimane juba kirstus…
    sealtmaalt ongi vist eestlaste traditsioon kirstu ümber kogunedes pilti teha – ikkagi mälestus, hiljem koht kust üle lugeda – kes käisid ja meenutada mis memm sel ajal veel elus oli ja kes kellega käis jne…

Arhiiv

Viimased kommentaarid

  • helle on “Maal mamma juures”Mari on suur lugeja ja terane, sai ikka aru. Vahel me arutame temaga igasuguseid lendsõnade, vanasõnade ja kõnekäändude tähendusi. Ta mõnikord ise küs…
  • Epp Petrone on “Maal mamma juures”Siin kirjutatakse, kuidas lapsele oli see murdekeel meeldinud :). http://blogistaja.wordpress.chttps//bloom/2020/12/22/epp-petrone-maal-mamma-juures/
  • Epp Petrone on “Maal mamma juures”Jaa, ta rääkis kirjakeelt ("tüti" ütles ta küll, aga see polegi vist murre, nagu selgus). Ega see polegi 100% meie mamma. Ja tundus hea võimalus propa…
  • helle on “Maal mamma juures”Kinkisin Marile jõuluks selle raamatu ja ise ka lugesin. Tore ja väga hääd pildid! Aga mul tuli üks mõtteke, üldse mitte paha pärast: sa paned mamma s…
  • Mirjam Burget on Lugu naabritest ja minust, 1Kuidagi tuttavad on selles loos mõned kohad. Miks Eestis naabrid küll üksteise peale kurjad on? Minu unistus on ka head naabrid, aga kahjuks, püüa pal…

Sliding Sidebar