Minu aasta kokkuvõte, 2019

KOLITUD… kogu oma elu siia Setomaa tallu.

EHITATUD… uus majaosa ja pool teist korrust, soojustatud maja vundament, laut, magamisait, lebola ja värkstuba, tõstetud saun, ehitatud karjaköök, puurkaev ja -kaevuputka. Aga kasvuhoone ja sahver jäid pooleli. Ja maksan võlgasid. Aitäh neile, kes mind usaldasid ja aitasid.

AVALDATUD… minu sulest tuli kaks lasteraamatut: “Tere, meie Eesti” kevadel ja “Elas kord…” sügisel. Aitäh kunstnikele, Piiale ja Kristile!

“Peres ja Kodus” avaldasin terve aasta lastelugu Jessest. Ja sügisel hakkasin “Eesti Päevalehte” kord kuus kolumni tegema.

TOIMETATUD. “Minu Aasia”, “Minu Tenerife” ja “Minu Tartu”. Äge toimetamiskogemus oli, kirjutan siin.

POLIITIKA. Kandideerisin sõltumatuna Eesti 200 nimekirjas Riigikokku ja toetasin roheliste nimekirjas kandideerivat Evelin Ilvest Europarlamenti. Ei osutunud kumbki valituks. Aga mingid teemad said tänu sellele palju selgemaks.

AVASTATUD. Kui hull teema on kiirgusfoon linnades. Sellest tuleneb ka mu aasta olulisim otsus (vt nimekirja algus: kolida maale). Võib kuulata ka mu podcastisaateid: näiteks seda ja seda.

MUUDATUS ELUSTIILIS. Elan maal ilma wifita. Päeval on mul enamiku ajast telefoni netiandmeside väljas, teen tekste off-line ja siis laadin kiirelt üles, öösel magamise ajal on telefon lennurezhiimil. Ei taha võtta riske tervisele, ega taha ka ekraanisõltuvusi.

FILMID JA RAAMATUD. Eelmainitud põhjusel nägin vähe filme ja lugesin palju raamatuid. Eriti külmal ajal. Ilukirjandusliku soone peal on hea turvaline olla.

HARITUD END JUURDE. Kanakasvatus. Aiandus. Ehitus. Kuhjaga praktilist infot, eriti suvel. Kevadel oli ports keskkonna- ja muidu poliitikateemasid, mis seoses kandideerimisega tuli enese sees läbi mõelda, neist saab ülevaate näiteks siin.

ASUTATUD. Epp Petrone podcast aasta algul. Laste podcaste (Hommikujuttu ja Unejuttu) tegime Mariaga ka edasi, aga kevadel läks see kolimise ja majaehituse intensiivsusest tingitud pausile, ja üle pole see paus siiani veel läinud.

KÜLAS KÄIDUD. Palju oli sel aastal koolide ja raamatukogude külastusi. Imelik ja imeline on see, et mulle tundub, et ma räägin iga kord uut juttu ja avastan enda seest midagi uut. See võib muidugi ka mälunõrgenemine olla…

TERVIS. Mälu ehk on tõesti muutunud? Ja emotsioonid ka. Olen helgelt melanhoolne märkan end meeleoludes, mida varem ei tundnud. Mõtlen sellele, et kurbust ja rõõmu ei saa ühe ühise sõnaga nimetada, aga ometi on ju selline emotsioon olemas, käib mul siin kraapimas nagu siilike.
Ja kael ragises hullult üksvahe, käisin kusagil moodsas kapslis uuringul ja teisel moodsal uuringul aeti mingi sond musklitesse, sain oma aasta kiirgus- ja keemiaportsu, et  lõpuks tunnistada tulemust: mul olla kaelal vana trauma, mida muuta ei saa. Ise ma ei tea, et mul elus oleks väiksematki kaelatraumat olnud. Müstika valdkonda see tulemus jääb.

MÜSTIKA. Juhtus lugusid, mida kunagi ehk jutustada.

MEHED JA NAISED. Huvitavaid tutvusi. On, kelle üle tänulik olla. Aga ei kedagi sellist, keda siin praegu ümber jutustada.

LOOMAD JA LINNUD. Oijah, see oli loomade ja lindude aasta mu elus. Koer, kaks kassi, kaks kalkunit, hani, sada kana ja tosin kukke.

PETTUMISI. Seotud loomade ja lindude kohta avalikult nõu küsimisega ja tekkinud kulutule jälgimisega. Kirjutasin netikiusamisest kolumni, seda näeb siin.
Ka majaehitus tekitas raskeid olukordi, usalduskriise. Ma pole kellegi peale pahane, ei teiste, ei enda. Aasta suurim ime minu jaoks oli see, et ma sain ju läbi segaduste selle maja ja lauda ikkagi talvevalmis.

EHITUSMEHED. Ühelgi aastal pole neid mu elus nii palju järjest olnud!

ERAKLIKKUS. Kui nad lõpuks kõik siit läinud olid, küll ma rõõmustasin selle üle, et sain olla üksi. Millise januga ma seda omaette olemist nautinud olen.

REISID. Ma arvan, et mu elu suured reisid on reisitud. Käisin mõne korra Tallinnas. Ahjaa, vaatasin märkmikusse ja tuli meelde: kevadel ju ka Itaalias, Bologna lasteraamatute messil.

USK. Enese sees, ja metsa sees, ja maa sees. Rohkem kui eales varem on olnud “käed mullas” religioosseid tunded. Aga institutsioonidest on see aasta kaugel olnud.

LILLED. Lilleaasa rajasin. Ja metsiku lilleaia ka oma varem niisama metsikusse aeda.

PUUD. Kevadel istutasime pajuonni. Ja siis umbes kakskümmend viljapuud. Pihlakate kärntõvega tutvusin ja võitlesin. Üks kadakas ja üks noor pihlakas tuli maha võtta. Üldse sain selgemaks tõe, et aianduses peab vahepeal olema Šiva, hävitusjumal. Seda õpetas…

TULI. Enne lilleaasa elasime üle tulekahju, kevadlõke läks põllule roomama, aga saime metsa veerel pidama. Suur tänu naabritele, külarahvale, sootskale Hõrna Aarele ja pritsumeestele. Alepõllule see lilleaas tuligi.

LAPSED. Suvel olime koos. Enamasti toimetan koos Mariaga, vahel tunnen kahjutunnet, et mul pole rohkem aega ainult talle pühenduda, aga siis annan aru, et kõik on hästi. Ma arvan, et tal on eriline elukeskkond, kõvasti üle keskmise, ilma ekraanideta, lauda ja metsaga.
Teised tüdrukud ka on aastaga üllatanud heas mõttes. Ja me kasvame ja kasvame… ja järsku on tekkinud tunne, et me oleme ju kõik peaaegu suured. Suhted on läinud huvitavamaks ja mahedamaks. Ka nende isaga.

TUNNETUS. Mingi uutmoodi tunnetus. Arusaam, et jõudsin lõpp-peatusesse. Ja aegruum on kokkulepe, selline tunne on ka, aga kokkulepetest tuleb kinni pidada, meie vastutus on see planeet, see elu siin.

…Ja olemegi 2020ndas sees. Nüüd saame elada 20ndates: kõik, kes sellest unistasid, saavad seda nüüd teha. Loodetavasti ka 30ndates, ja nii edasi. Ja 40ndad tulevad lihtsamad kui need eelmised 40ndad.

Head uut aastat, selgust, helgust ja valgust! Ja et suurt sõda ega muud suurt jama ei tuleks!