Minu 2019. aasta ägedad mehed: “Minu Aasia”, “Minu Tenerife” ja “Minu Tartu”

Sel aastal toimetasin ma kolme meest. Kolme raamatut. Neis on midagi ühist.
Kõik kolm osutusid (enamvähem) bestselleriteks.
Kõik kolm on ägedad mehed, lahedad isiksused, tublid ettevõtjad, ja ka head omanäolised kirjutajad, nii et lubasin endale toimetamise käigus autorisse armunud olla :). See on muidugi ka hea võte, kuidas toimetamistöö korralikult ära teha.
Kõik kolm kirjutasid kohtadest ja kirjutasid lugu, mis mulle isiklikult lähedane on. Mu sees on mu enda “Minu Aasia” ja “Minu Tartu” ja isegi “Minu Tenerife”.
Ja kõiki kolme toimetasin ma hullumaja-puhveti olukorras, kus mu oma maja oli pooleli. Toimetasin vahel lausa salaja, sõna otseses mõttes salaja, saunalae peal arvutiga. Ma lihtsalt ei saanud oma ehituse juures moraali alla lasta, kusagil keset suvist ehitustandrit kirjatööga istuda… Ja näiteks Olavi Tenerife-failist õnnestus selles hullumaja-puhvetis osa ära kaotada, aga õnneks leidsime üles.
Aga alustan algusest, ilmumise järjekorras.
Ma kohtusin Margusega Universaal Universumi poeketi laos 2016. aasta suvel, kui ma oma toonase kivipoe varustamisel otsaga sinna jõudsin, ja Margus võlus mind kohe oma ausate silmade, lihtsa olemise ja käisest kukkuvate lugudega :). Igatahes veetsin koos oma 6-aastase Mariaga tunde seal laopõrandal istudes, asju valides, ja Maria kommenteeris lahkudes: “Me olime justkui uuesti Indias.” Sellest päevast peale saime Margusega sõbraks: eelkõige kirjasõbraks ja klipisõbraks. Leidsime mooduse, kuidas jutustada teineteisele oma elust pikalt audiovormis. Ma sain kiirelt aru, et Margus on loojutustaja andega, kuigi ta ise seda hästi ei uskunud.
Kulus paar kuud, kuni sain aru, mis on tema raamatu pealkirjaks parim… Terve Aasia! Ja siis kulus umbes aasta, kuni sain aru, et ma peaksin ütlema, et las ma ise kirjutan-vormistan selle raamatu, tema ainult jutustagu. Kummaline, ma ei oskagi öelda, kas ma uskusin seda, et ma tõesti ise kirjutan, või oli see lihtsalt autori protsessi meelitamine. Igatahes tegime ära raamatu struktuuri ja Margus jutustas ja jutustas oma lugusid mulle audioklippidena. Aga minul muidugi polnud aega neid ümber kirjutada! Ja nii ta muudkui jutustas ja jutustas. Mulle tekkis isiklik kuuldemängude kogu, kus lisaks Margusele on helitaustaks igasuguseid kentsakaid Aasia hääli… aga raamatut polnud peale sisukorra veel sõnagi kirja saanud. Kuni lõpuks talle omasel vastutustundlikul moel hakkas Margus ikkagi ise neid lugusid otsast kirja ka panema. Abiks sai ka Postimehe reisiportaali kirjutamise diil, mis sujuvalt just sel ajal tekkis.
Ja ma ei mäleta, et me üleüldse oleks pidanud eriliselt pingutama. See raamat sündis kuidagi eriti lihtsalt, seda on ka Margus ise öelnud. Ühtäkki oli fail olemas, ja nii kopsakas, et osa materjali tuli välja visata.
Mis lugu see selline on? Mõnes mõttes juba ammu räägitud lugu, purustatud südamega peategelane läheb laia ilma südant lappima ja uut armastust otsima. Meiegi sarjas on sellise algusega lugusid olnud. Ja siis ta muudkui otsib ja otsib, mägedelt ja saartelt, maalt ja linnast. Kas ta leiab, mida ta otsib?
Mulle tundub, et Margus ei tahagi, et see lugu veel niipea lõppeks. Siinkohal tuleb meelde tuletada, et ega ta ju ainult naist/õnne ei otsi, ikka käsitööd ka!… Kui mina poodi tegin, siis ütles keegi kaubanduse asjatundja mulle kõrvalt kohutava, silmiavava lause: “Ükski pood ei saa mitte kunagi valmis.” Ja Marguse varustatav poekett, Universaal Universum ei saa ka mitte kunagi valmis, kõik laojäägid peavadki ebatäiuslikud olema, midagi ei tohi olla liiga palju ega liiga vähe, ja alati on vaja midagi vana ja midagi uut, ja nii veereb ja veereb ta mööda Aasiat, pidama kusagil pikalt ei jää, kohtab aina uusi kentsakaid tegelasi, uusi ilusaid tüdrukuid, uusi eksootilisi käsitöölisi…
Ja kui ma tavaliselt toimetades-lugedes tunnetan, suudan ennustada, millega antud lugu jätkub näiteks kümne aasta pärast, siis Marguse “Minu Aasia” tulevikku ma ei näe. Päris lõpupeatükis, pärast lugusid kuueteistkümnest riigist, kõlavad pigem nukrad meeleolud. Globaalse ränduri identiteedikriis: Eestisse ta enam päriselt ei kuulu, kuigi suved veedab Eestis ja varustab ju Eestis asuvat poeketti; aga kuhu ta Aasias kuulub? Võibolla liikuvatesse objektidesse ja ootekohtadesse? Ma tean seda tunnet, seda elu. Sellisel koduta elul on oma võlu ja valu.
Aga elu on – kui kirjutama hakkad – üks võluv lugude kogumik, olgugi vahel nukker ja küsimusi tekitav, ja mulle tundub, et üks on kindel, Margus kuulub kirjutajate hulka. Praegu on talv, Margus on hetkel Indoneesias ja kirjutab oma järgmist raamatut! Ka see tundub kokku voolavat sama sujuvalt.
…Järgmisena ilmus Olavi Antonsi “Minu Tenerife”.
Kuidas ma Olaviga tuttavaks sain? Mulle tundub, et see oli nii: umbes viis aastat tagasi identiteedikriisis vaeveldes otsustasid Petroned uurida võimalust kolida Tenerifele, panna lapsed seal inglisekeelsesse kooli ja hakata suvesid veetma Seto talus (selles, kus ma nüüd kogu täiega elan). Ja selle plaaniga seoses oli võimatu mitte Olavi otsa komistada. Olavi oli Tenerifel “Kompassi” reisibüroo pidaja: osavõtlik, kiire vastamisega, heade kalambuuridega, terav pliiats kirjasõber, ja kui me lõpuks kohtusime, juba saarel, siis küsisin endalt paar korda: huvitav, kas see mees on kõigiga nii uskumatult tore või on meile osaks saamas mingi erikohtlemine?
Ma arvan nüüdseks, et ta on kõigiga nii tore, sest adun, kui palju fänne ja sõpru on Olavil üle Eesti, millise hooga ta raamatut vajati ja kuidas esitlustele kohale vajuti.
Igatahes ei kolinud me Tenerifele, aga kontakt jäi ja togisin ikka aegajalt Olavit, et ta oma raamatu teeks, eriti kui nägin, kui geniaalselt ta oma kodulehel lugusid jutustab. Aga Olavil polnud aega (ilmselt ikka sellepärast, et kõigile temaga kokku puutunuile saab osaks erikohtlemine ja teame ju seda tüüpi inimesi küll, kes on ühtaegu rahvalemmikud ja andekad kirjatsurad… aga korraga kõike ei saa. Vähemasti saab elada huvitavat elu ja loota, et kunagi sa siiski kirjutad juhtunud lood raamatuks.) Vahepeal ilmus nagu välk ja pauk Mart Normeti “Minu Tenerife”, kuuekuise Tenerife-staazhiga noore pensionäri pihtimus, mida samuti mina toimetasin ja kus Olavi kanda oli kõiketeadva ja sellest hoolimata seiklushimulise kõrvaltegelase roll.
Edasi, kuigi Mardi Tenerife oli ilmunud, lootsin ma ikkagi, et kunagi kirjutab Olavi ikka ise ka meile midagi. Mardi raamat oli lahedas stiilis, aga ikkagi. Igaühes meis on oma lugu.
Ja aina enam juhtus seda, et me kirjastuses komistasime probleemi otsa, et aeg tiksub ja maakera on ümmargune… ehk et ring planeedile hakkas peale saama ja mõned raamatud olid oma aja ära elanud, autorid ei soovinud neist uusi lisatrükke, aga lugejad soovisid uusi raamatuid. Mina olin juba ammu seda meelt, et me peaks asuma pealkirju taaskasutama! Aga oli vaja veel kolleegidega arutada. Õnneks olin ma oma esimese raamatu, “Minu Ameerika”, varustanud ka alapealkirjaga, alustanud stiili, tänu millele pealkirjad siiski ei kattu! Ja saidki meil vaidlused vaieldud ja taaskasutusotsus vastu võetud… Kui Mardi Tenerife kannab nime “Noor pensionär”, siis Olavi oma on “Kompassiga kliimapagulane”.
Millest Olavi lugu räägib? Kassidest ja kassidest ja kassidest (liialdan! ega ta ikka nii palju ka kassidest räägi) ja vene kübaramooridest ja hispaania ametnikest… ja eelkõige inimese jonnist, vaistust, töökusest, loomingulisusest. Tagakaanel on Olavi pilt, ta on pealtnäha ise nagu üks laisk kass, mugavalt end päikese käes välja sirutanud. Aga see on petlik. Tegelikult on ta enne sellele pildile jõudmist pidanud igasuguste lollustega tegelema ja väga palju tööd rabanud, häda ja viletsust näinud… aga lõunamaa päikest ikka ka!
Mulle meeldib, et Olavi varem oma raamatut ei kirjutanud. Kliimapagulase lugu lõppeb (või jätkub) sellega, kuidas ta hakkas pärast oma reisifirma ülesehitamist, pärast pikki paradiisisaare-aastaid tasapisi igatsema sügisepori ja talvelund ja kuidas ta ostis omale Eestis talu… See annab kogu loole täiesti uue (võibolla isegi sadomasohallika) varjundi! Nüüd on Olavi olukorras, kus ta peab lõunamaale minema, aga süda tõmbab Eesti talusse. Seilasime, teame :).
…Kolmas sel aastal minu toimetamise abiga ilmunud raamat on Lauri Räpi “Minu Tartu”.
Ah, see Tartu. Murelaps. Sellest peale, kui otsustasime teha sarjas eestlaste lugusid Eestimaa kohtadest, otsisime sellest linnast õiget autorit. Kes keeldus kohe, kes pärast mõnusaid teejoominguid, kes lahkus üldse elavate seast… Hakkasin juba hoogu võtma, et pean vist ise selle raamatu kirjutama, mina ju ka armastan Tartut ja oman südames “Minu Tartut”, aga see ei tundunud päris õige.
Lauri peale ei tulnud ma varem ilmselt ühel konkreetsel põhjusel. Mulle tundus, et ta on oma “Minu Tartu” juba ära kirjutanud! “Linn on minu. Tartu tahavaatepeeglis” tema sulest rääkis ju Tartust ja isegi lausa “Minu Tartu” raamatu pealkiri oli sinna pikema pealkirja sisse kavalalt ära peidetud.
Ja nii ma ikka tasapisi otsisin seda õiget Tartu-kirjutajat, ise märkamata, et olin tegelikult juba muude kogemuste käigus selgeks saanud reegli: kes on kirjanik, see kirjutab, ja ta sees on palju samalaadseid raamatuid. Näiteks Hvostov kirjutas meile pärast “Sillamäe passiooni” “Kirjad Maarale” ja hea kirjaniku omadus ongi end natukene korrata, kogu aeg sama raamatut kirjutada, aga samas värskena mõjudes.
…kui ma järsku avastasin end hoopis ühes teises kontekstis Lauriga jutlemas, siis toimus mul sisemine plahvatus: siin ta on! Inimene, kes on justkui “Minu Tartu” ära kirjutanud, tema ongi “Minu Tartu” autor! Edasi läks kõik kiirelt. Lauri ütles jaa, saatis proovikatkendi, meie lugesime läbi ja ütlesime jaa, tegime lepingu, siis selgus, et Rahva Raamat loodab raamatut saada juba enne aasta lõppu, oma menukite nimekirja, ja nii me tegimegi kiirkorras, algselt oli plaan avaldada raamat 2020. aasta Prima Vista festivali ajal…
Aga kuigi kiirelt kirjutatud, on see samas raamat, mis on aja peatanud. Lauri on selle raamatu autorina justkui ajarändur, saja aasta taguse viisakusega ja saja-aastase inimese nostalgilise ilmavaatega. Juba sissejuhatus annab võtme: sa kõnnid mööda agulit, kusagilt avatud aknast kostub üks fraas, mis on “väljast väike, seest suur”, ja viib sind tagasi su lapsepõlve.
Ma tundsin end toimetades vahel ära, ja mitte lihtsalt ennast Tartus, vaid ennast ajas. See on mu meelest hea raamatu tunnus, kui sa märkamatult leiad end rändamas iseenda sees, oma sisemaastike unustatud radadel. Jah, loomulikult on siin Tartu-raamatus olemas kõik kohustuslikud Tartu-elemendid meie aegruumis, me ei ole unustanud Vaimu või Emajõge või Anne turgu või Maneeži või Toidutaret, aga mis teeb selle raamatu eriliseks, see on Lauri omadus kohati end kusagile täiesti eeterlikesse sfääridesse kirjutada: sinna, kus suvel on kirju laperdav kleit seljas või kus proosatekstist saab järsku haiku või luuletus. Just neis kohtades leian ma end kusagil iseenda sees, ammu unustatud aladel.
Head lugemist!
Ja ma olen täiesti kindel, et kõigilt kolmelt autorilt tuleb midagi veel, nii et: head juurdekirjutamist!
-
Pingback-viide: Minu aasta kokkuvõte, 2019 | Epp Petrone