Vaatasime Justiniga eile öösel programmi Rooma impeeriumist ja täna vahtisime filmi Iisraeli kuue päeva sõjast. Ja kogu see aeg tiksus mul kukla taga: miks? miks mulle meeldib selliseid asju vaadata?
Justin istub arvutis ja nohistab minu blogi kallal. “Mida sa siin kirjutad – Hiroshimast midagi?” “Jah… Oma tuumasõjahirmust.” “Oo, kas teile kah õpetati koolis, mis teha, kui sõda hakkab?”
Jätkan lapsepõlvehirmude ja segase aja seeriat 😉 Alljärgnevalt minu lugu, mis ilmus mõni aasta tagasi kooli almanahhis, kirjutatud tänapäeva koolilastele.
Marta jäi meil eile öösel väga haigeks. Ta vappus ja värises meie vahel, silmad poolkinni, põsed punased. Kraadiklaas näitas 38,5, seega keskmiselt kõrget palavikku. Justin oli nii endast väljas, et ei suutnud külmkapist mahlagi üles leida ja tahtis kiirabi kutsuda…
Andry saatis mulle kirja, ma ei saanudki aru, kas see oli tema isiklik uudis/teadmishimu või tahab ta seda kasutada oma blogijate artikliseerias, mis Virumaa Teatajas ilmuma hakkab.
Kas teie mäletate oma esimest hirmu? Ma suudan justnagu seda puudutada… siis, kui ma olen higiste linade vahel palavikus ja poolunes. Võibolla on see kõik väljamõeldis ja ma ei puuduta mitte midagi.
Matusepäeva hommik möödub muidugi jälle Petrone stiilis, kus papa John jookseb mööda maja ringi “Damned! Kus on mu mantel! Ma ei ole seda ju kusagile maha unustanud! Kes nägi viimati mu mantlit?”
