Jätkan lapsepõlvehirmude ja segase aja seeriat 😉 Alljärgnevalt minu lugu, mis ilmus mõni aasta tagasi kooli almanahhis, kirjutatud tänapäeva koolilastele.
—
Mismoodi elasid Karksi-Nuia kandi lapsed kakskümmend aastat tagasi?
Oodatud tuumasõda
Olin esimeses klassis, kui meil algasid tsiviilkaitseõppused. See oli aasta 1981. Ma ei tea, kas see oli ülevalt poolt tulnud üldisem korraldus või meie õpetaja isiklik harrastus, aga igatahes näidati meile slaide Hiroshima katastroofist, näiteks inimestest, kellele oli tuumapomi lõhkemise hetkel kleidimuster ihu sisse sulanud… Õppisime aja peale gaasimaski pähe panema ja pidime ka igaüks endale kodus tegema marlist maski, mida kogu aeg endaga kaasas kanda.
Karksi kolhoosi korterelamute keldritesse ehitati narid. Korduvalt tabasid meie argipäevasid õppehäired: kime sireen hakkas vinguma ja pidime alla keldritesse minema. Alati mõtlesin ma, et kas seekord on see nüüd päris?
Vahel öösiti ärkasin ma üles kaugusest kostvate lennukihäälte peale. Kõhtu lõi kramp: kartsin, et sõda algab just praegu. Ma ei uskunud mingit konkreetset jumalat, aga palusin noil hetkedel oma vanaema Aino vaimu, et ta teeks nii, et sõda veel ei algaks.
Mu põhiline sõjahirmu aeg oli umbes 7-9 aasta vanuselt, sel ajal olid Nõukogude Liidu ja USA vahelised suhted tõesti kehvad ja sõja võimalus kahe suurriigi vahel oli – vist – reaalne.
Aga päris üle pole see hirm mul läinud ka tänapäeval. Ka nüüd juhtub vahel, et öiste häälte peale üles ärgates on mul kõhus seesama kramp: tuumasõda algab! Lapsepõlvehirmudest niisama lihtsalt ei vabane.
Kartsin algavat sõda niiväga, et mingis mõttes ma lausa ootasin seda. Mul olid oma fantaasiad selle kohta, kuidas ma saaksin sõjas kangelastegusid teha. Allikaks oli raamat “Kangelaspioneerid”, armastasin seda õhtuti enne magamaminekut lugeda.
Mõistusega sain küll aru, et tulevane sõda on tuumasõda ja seal ei saa ehk päris selliseid partisanisalku ja päris selliseid kangelastegusid olla, nagu nelikümmend aastat tagasi. Aga fantaasia lokkas ikka.
Olen mõelnud takkajärgi: kui palju ma teadsin sellest oma lapsepõlves, et Eesti on Venemaa poolt vägivallaga okupeeritud? Tõtt öelda – ma ei teadnud seda. Kuulusin nende laste hulka, kes elasid õndsas ja rahulikus usus, et Nõukogude Liit on päris õige ja hea asi. Ma ei süüdista oma vanemaid sugugi, et nad mulle kogu ajaloolist tõtt ei rääkinud. See oleks lapse elu kogu selles segases ajas ainult raskemaks teinud.
Isamaa reetmisest
Mu ema töötas raamatukoguhoidjana. Kord tõi ta koju mõned raamatud, mis oli tulnud kiirkorras maha kanda. “Miks need maha on kantud?” küsisin ma. – “Sest see kirjanik reetis kodumaa,” vastas ema.
See tegi asja mu jaoks põnevaks! “Mismoodi ta reetis?” uurisin ma edasi, kujutades juba ette gestaapo-ruume, piinamist ja ülekuulamist…
“Ta põgenes,” ütles ema. Seepeale tulid mul meelde pildid raamatust “Tizza kaldal”, kus spioonid üle piirijõe ujusid. Ei mäleta, kas ema täpsemalt ka rääkis. Ilmselt oli tegemist kirjanikuga, kes lihtsalt otsustas välisreisil mitte tagasi tulla. Kahjuks ma ei mäleta, kellest me rääkisime, igatahes mingi vene nimi oli. Üritasin tookord ta raamatut lugeda, lootsin sealt midagi väga pahelist ja salapärast leida, aga pettusin, igav oli.
Mäletan, kui lauljatar Leila Miller läks Rootsi-reisile ega tulnud enam Eestisse tagasi. Sellest räägiti täiskasvanute seltskonnas; arutati, kas ta saab oma Eestisse jäänud lapse kätte või mitte. Üldiselt valitses rääkijate hulgas veidi põlglik suhtumine. “Kuidas ta võis oma lapsele niimoodi teha, niimoodi riski peale maha jätta?!”
Ema tõi ka Leila Milleri foto (ajakirja “Noorus” tagakaane) väljalõigatult koju, sest see tuli raamatukogust eemaldada. Ma sain juba ise aru, et ka tema on see, kes on kodumaa reetnud, ja peale selle on ta ka oma lapse reetnud… Suhtusin temasse põlgusega.
Samas, see nii-öelda riigireeturi Leila Milleri foto vedeles meil nagu iluasi tükk aega elutoas: küll diivanilaual, küll puhvetkapis klaasi taga. Keegi ilmselt ei raatsinud klantspaberil kena pilti ära visata, aga lõpuks muutus ta vanaks ja visati ära.
Need raamatud, mis raamatukogust mahakandmise tõttu meie koju ümber asusid, olid meil lihtsalt elutoas riiulis, teiste raamatute juures. Peita neid ei tulnud, kuigi tegelikult olid need nüüd ju keelatud või vähemasti äärmiselt ebasoovitavate raamatute nimekirjas.
Mulle oli see iseenesestmõistetav, et mahakantud raamatud (olgu siis “reeturite” omad või lihtsalt kapsaks loetud) tuuakse meile koju. Kui aastaid hiljem võim vaheldus, tõime raamatukogust ära koju nõukogudeaegseid raamatuid. Nii oli meie kodu nagu üks raamatumuuseum või koliladu, sest raamatut ära visata tundus mõeldamatu.
Lenin ja päkapikud
Mäletan ühte halenaljakat juhtumit ajast, kui olin umbes 10aastane. Oli üks tavaline tüdrukunali, või -nääklus. Mu klassiõde koos oma sõbrannaga saatsid minu kodusele aadressile minu nimele lahtise postkaardi, umbes sellise kirjaga: “Kullake, pinguta rohkem, me jälgime sind! Päkapikud ja näärivana.” Tegelikult olid näärid veel kaugel mägede taga ja see oli lihtsalt nali.
Ma tundsin kaardi kirjutaja käekirja järgi ära. Panin oma sõbratariga pead kokku ja kirjutasime vastu postkaardi: “Pinguta ise ka! Jälgime sind kõikjal! Õppida, õppida, õppida! Lenin, Stalin ja päkapikud.”
Saatsime postkaardi ära.
Tolle klassiõe ema oli meie kolhoosi peajurist – ma teadsin seda küll, aga see ei tähenda ju lapsele midagi.
Paar päeva hiljem tuli ema koju, täiesti endast väljas: “Mis supi sa oled kokku keetnud? Mida ma olen valesti teinud? Ütle, kas me oleme kunagi kodus teinud mingeid nalju Lenini ja Stalini kohta? Kuskohast sa sellised naljad oled võtnud?!” Ma ei saanud üldse ta jutust aru. Hakkasin taipama, et emal on tulnud tööl mingi jama sellepärast, et ma selle postkaardi kirjutasin.
Rääkisin talle, et mina ei alustanud seda postkaardimängu, näitasin talle ka teist kaarti. “Kuidas sa aru ei saa?! Lenin ja Stalin pole sama asi, mis päkapikud ja näärivana! Kas sa siis üldse aru ei saa?”
Mingit suuremat jama emale-isale sellest ei tulnud. Aga mina ei saanudki tookord aru, mida ma siis olin valesti teinud.
endine Epp Saluveer,
Karksi-Nuia kooli vilistlane
Mina pole sust palju noorem, aga mingit sojahirmu kull ei maleta et oleks olnud. Gaasimaskide ajapeale pahe panemist maletan, aga see oli nagu utoopia voi lihtsalt mang. Ainuke kord kui suurt hirmu tundsin oli Tsernoboli katastroofi ajal. Olime tadi juures ja raagiti kuidas pilvedega tuleb tahm ja kiirgus, jne.
Minu suurel oel oli sahtlis must-valge Eesti aegne pilt sini-must-valgest lipust (paraad Haapsalu tanavatel). Selle kohta motlesin kull vahel, et kui keegi teada saab siis voib pahandust tulla. Aga samas oli nii ponev, et meil selline keelatud asi oli 🙂
PS. Leninist niipalju, et oma isa ma lapsena palju ei nainud ja siiani on tunne, et isa oli Lenini naoga. Kohe kuidagi kodune tunne tuleb, kui kuskil Lenini pilti naen.
Mina mäletan algkooliajast mõtet, et miks me küll nii igaval ajal elame, ei sõda ega riigipööret ega võimuvahetust ega midagi, mingi igav rahu kogu aeg.
Holger Puki raamatud ja teised “punase sisuga” noorsoojutud olid ikka tõeline ajupesu lastele, raske oli neid mitte tõsiselt võtta. Ja eriti läks hinge selline raamat nagu “Vanem õde” — seal oli juttu tüdrukust, kellele oli suureks traagikaks see, et ta visati välja pioneeriorganisatsioonist, kuna ta oli vastu tulnud uskliku vanaema palvele viia lihavõttepühade ajal kirikusse õnnistamisele pasha. Pioneer ja kirikus — kuhu see kõlbab!
Kodus vihjati “eesti ajale” ja sini-must-valgele ja suhtuti põlglikult “vene värki”, aga koolis teatas igati tore ja kena klassijuhataja surmtõsiselt, et jõulud on kapitalistlik igand, olemas on ainult näärid — mida pidi laps ometi sellest kõigest arvama?
Tegelikult pole vist praeguse aja eesti lastel see aadete ja tõekspidamiste kujunemine sugugi lihtsam, valet ja vassimist on samamoodi palju.
Sedakorda meenub esimesena vale, mida nõukogude ajal mulle ja vennale häda sunnil räägiti, et koolis, algklassis NKpatrioot-pedagoogide uurimuslik-repressiivse küsimise peale “õigeid” vastuseid anda. Nimelt, meil tähistati kodus igal aastal 24 detsembril vanaema-vanaisa pulma-aastapäeva. Igal aastal, ehitud kuusega, sest “pulmade ajal oli nii olnud”. ;).
olen sinust isegi veidi vanem, aga ka mina ei mäleta ei tuumasõja -hirmu, ega ka mitte gaasimaski pähepanemist. isegi marlimaski mitte. äkki ei mäleta lihtsalt?
samas olid meie vanavanemad suhteliselt usklikud inimesed (kõik mu tädide lapsed ja meie vennaga oleme ristitud, sest vanaema muidu keeldus meid hoidmast, kui me väikesed olime 🙂 ). oma lapsepõlvest mäletan nii jõulusid kui ka perega kirikus käikusid. kuusk toodi alati tuppa enne jõululaupäeva (ja seda avalikult, valges ja autokatusel) ja kirikus käidi rahulikult, ilma nägu varjamata. ja mu vanemad olid õpetajad muide! nii et minu jaoks on täiesti võõras kuulda lugusid kuidas kuuski kardinate taha peideti ja jõule kinniste akendega peeti. oli ka minu lemmikraamat “Vanem õde” 😀 ja ma ei seostanud jõulusid ja meie pere kirikuskäimist selle raamatuga.
teine vanaema rääkis hästi palju eesti ajast. olen eluaeg teadnud kuidas öösärkides teatris käidi ja et just venelased tallinna 9. märtsil maha pommitasid. ja keegi kunagi ei maininud meile, et “muide, see on saladus ja ärge sellest kellelegi rääkige”.
äkki tallinnas oli see elu nõuka ajal lihtsam? ikkagi palju inimesi ja kõik ju ikka kõiki ei tunne.
Mina olen samuti sinust veidi vanem ja nagu Sillegi, ei ole ma kunagi tundnud mingit (tuuma)sõja hirmu või muudmoodi ahistamist.
Mina olin Tartu tüdruk. Olin oktoobrilaps, pioneer ja komsomol, kuid need organisatsioonid ei olnud minu ja eakaastaste jaoks midagi muud, kui lihtsalt lahedad noorteorganisatsioonid. Mingit poliitilist värki ei osanud me keegi sealt otsida. Kodus räägiti küll üht juttu ja koolis teist, aga mis siis! Koolis tegime meiegi vati-marli maski ja käisime kooli kõrval garaazides tsiviilkaitseõppustel. Ja see oli vahva, sest õppused toimusid tundide ajal ja mis on veel ägedam kui peale õppusi tund aega kooli poole looberdada ja legaalselt tunnist poppi teha. Sõjanduse tunnid olid meil ka, vene keeles. Õpetajaks oli üks juudi rahvusest major, kes tavaliselt pool tundi rääkis asjast ja ülejäänud pool tundi sellest, mida toredat ta väike vnutska (lapselaps v.k.) vahepeal korda on saatnud. Ja kalasnikovi kokku panekus olin ma klassi parim! Ja siiani tunnen ma puudust nõuka aegsetest lastelauludest. Need olid jube vahvate reibaste viisidega:) Ehh, olid ajad!
Ka mina panen alati imeks, kui räägitakse, et jõule peeti paksude kardinate taga. No pole olnud sellist asja! Võibolla oli niimoodi 60-ndatel?
Aga sinu jutu põhjal tundub mulle, et teie õpetaja võttis asja ikka väga hingega, kui ta teile asju nii detailselt seletas 🙂 Eks selliseid õpetajaid oli kindlasti veel.
eks see sõltuski konkreetsetest inimestest. Meil küll koolis uuriti, et kes peab jõule. Aga eks ta meie ajal (olen Epust 2 aastat vanem) oligi juba rohkem avalik saladus. Peale sõda paaril kümnendil võis see küll olla nö viimane tilk karikas, et inimene kuhu-iganes saata.
Aga siiski oli nõuka aeg väga rõve. Polnud need organisatsioonid midagi nii toredad. Olime ikka ideoloogiliselt jube töödeldud. Juba lasteaias kartsime reaalselt sõda. Ise asi muidugi, et tänapäeva ideoloogiad ja info kontrollimised on tunduvalt peenemad, et neid enesest nii lihtsalt ei püüa. Aga see teine teema.
Siis oli ju üpris selge, mis propaganda, mis mitte. Siiski see kõik mõjutas. Mäletan kuidas kartsime Brezhnevi surma – et siis tuleb sõda Hiinaga. Ja et mis me siis peale hakkame, et hiinlasi nii palju ja ma siis kujutlesin, kuidas nad kohe müürina tulevad üle kogu meie maa. Aga muretsesin ikka Eesti, mitte nõukogude liidu pärast. Need olid nii umbes algkooliaegsed mõtted – eks tagantjärgi saaks vaadata, et miks just Hiina sel ajal. Ameerika tundus mulle ikka meretagune asi. Tuumasõda ma ei ole reaalselt kartnud – ju olid halvad jutlustajad.
Mina ei ole old ei oktoobrilaps ega pioneer ega komsomolis käinud. Ja ajupesu pole ka saanud. Aga samas, mina alles sündisin, kui Epp näiteks esimesse klassi läks. Radiatsioonihirmu ma mäletan seoses Tšernobõli katastroofiga. Karstin et pean pugema tinakirstu sisse ja seal ei saa ju hingata jms. Kergemal kujul klaustrofoobia on mul ka. Õnneks küll nii ei läinud. Üldiselt väga ei kurda, vähemalt lapsepõlve üle küll mitte. Oli päris rahulik teine. 🙂
Kartsin algkooli ajal samuti tuumasõda ja üldse sõda ja iseäranis sõda hiinlastega. Ehkki minu hirmu kõrgpunkt jäi Epu omast kümmekond aastat varasemasse aega, kuna olen umbes niipalju vanem. Mäletan, kuidas suvitasime Käsmus ja kuskil kaugel käis päevade kaupa äikesekõmin. Nagu aegustis sageli. Rukkiäikeseks vist kutsutakse. Mina aga arvasin, et sõda käib, aga meie veel ei tea seda.
Meie koolis (Tallinnas) oli imevähe neid, kes punastest noorteorganisatsioonidest tegelikult hästi oleksid arvanud. Pioneeriks sai veel astutud lapselikus õhinas, raamatute ja filmide mõjul ehk, komsomoli aga eeskätt hirmus muidu mitte keskkooli pääseda. Aga ega see hirm ka teab mis suur polnud, lihtsalt mugavam oli komsomoli astuda kui astumata jätta. See ei tähendanud midagi. Praegu mõtlen imestusega, et mitte kellegi jaoks ei olnud probleem sisuliselt valet vanduda, sest komsomoli astudes tuli ju mingi tõotus ka anda.
Võib-olla on siin midagi sarnast sellega, kui praegu muretsen keskkonna pärast, aga ikka ostan plastmassist asju. Ja sõidan autoga. Ja mõnikord olen poes liiga väsinud, et suu lahti teha ja paluda endale mitte seda järjekordset kilekotti kaasa toppida.
mina olen täpselt sama vana kui epp ja mina mäletan küll sõjahirmu.
ma ei mäelta millal see täpselt oli, aga kogu klass kupatati kooli saali multifilmi “paljasjalgne Ken” vaatama. Film oli Hiroshimast ja tuumapommist. Ken ei saanud kohe surma, aga kui tal hakkasid juuksed ära kukkuma, siis polnud palju enam jäänud. Kui ma kinost koju läksin, viskasid naabripoisid just minu kõrvale veepommi ja te ei kujuta ette kuidas ma ehmatasin. Peale selle kartsin ma veel tükk aega pärast filmi juukseid kammida… kust mina tean, et kuskil pomm pole plahvatanud.
Vanaema juures suvel maal lakas magades, kartsin ma hirmsasti üle maja lendavaid väetise lennukeid. Samamoodi nagu eppgi mõtlesin, et kui nüüd sõda hakkab, et mis ma siis teeks, kuhu põgeneks ja kuidas mind piinataks, sest ma kindlasti teaks mingit salainfot. ja minugi lemmikraamat oli kangelaspioneeridest. Teine lemmik oli Lenini elu :)))).
Kui ma eriti tubli püüdsin olla, siis ma tahtsin ikka Lenini moodi olla.
Eriti hästi ma mäletan seda, kuidas Lenin kooliajal kirjandeid kirjutas. Teritas pliiatseid ja hakkas kohe samal päeval kirjutama kui teema teada sai.
Veel oli maal isa lapsepõlvest pärist laulik, Kus oli palju laule Leninist ja Stalinist. ja meile meeldis neid siis laulda. Sellist mõtet, et seal midagi valesti või halvasti oleks olnud, küll ei olnud. Ikkagi vist laste asi.
Aga kui esimest korda sini-must-valge lipu õpilaspäevikusse joonistasin (teadmata, mida see üldse tähendab) sain küll kodus pahandada. Et kas ma ikka tean, et sellise asja eest võib vangi minna. Minu ainuke õigustus oli, et teised tegid ka ja sinna see jäigi 🙂
Kui Epp lapsepõlve hirmudest rääkis, siis mulle endale tuli just tuumasõjahirm esimesena pähe. Läksin ka 1981. a kooli- mäletan gaasimaske, marlimaske, õppusi, varjendeid, fotosid, pimendamisi jne. Nende pimendamiste käigus veetsime vennaga aega vannitoas- panime küünlad põlema, tegime rätikutest vannipõhja aseme, sõime võileibu ja arutasime, et kuidas siis tuumasõda ikka päriselt oleks. Sellistel hetkedel oli asjal põnevuse mekk küljes. Hirm ja kurbus tuli tavaliselt siis, kui me perega näiteks autoga kusagilt sugulaste juurest kodu poole sõitsime. Tore päev selja taga, ema-isaga nii hea koos olla- ja siis nullis mõte tuumasõjast kogu päeva ära- et mis siis, kui kohe keegi pommi viskabki.
Raamat kangelaspioneeridest oli mingil hetkel raudne lemmik. Ja muidugi “Neljas kõrgus” ka.
Minul oli ka sõjahirm, kuigi meie varjendites ei pidanud istuma ja gaasimaski ma nägin esimest korda vist alles täiskasvanuna.
Hirmu tekitas rohkem see prožektor, millega aegajalt üle taeva lasti ja mis tekitas tuppa valgusjuti, mis aeglaselt ühest seinast teise voolas. Sõjaunenägusid nägin ka, aga need sarnanesid rohkem “Pelle üksinda maailmas” raamatule kui reaalsele sõjale.
Samas oleks ma väga tahtnud kasvõi korra näha seda varjendit, kuhu me minema oleks pidanud kui sõda algab. Sellepärast näha, et mul oli mure, kas seal on kohta kuhu isa peita. Ma olin kuulnud, et varjendites tohivad olla ainult naised ja lapsed, aga ma nii kartsin, et äkki me siis jääme oma isast ilma ja pidasin plaani kuidas ta naiseks riietada või salamisi kuhugi voodi alla toimetada. Kunagi ma isalt ääriveeri uurisin ka, millise plaaniga ta päri oleks ja olin nii pettunud, et ta arvas, et ta jääks ikka välja.
See hirm oligi kõige suurem, et äkki sõda viib isa ära.
Saatuse tahtel olen nüüd kaitseväelasega abielus ja enam sõja ees hirmu ei tunne 🙂
Väga tuttav teema… Veetsime väga suure osa ajast samas keskkonnas ja ühesugustes tingimustes, meid kasvatasid ühed ja samad inimesed, puutusime kokku samade takistuste ja piirangutega. Kõik õpitud ja meelde jäetud kogemused saavad isiksuse osaks, seetõttu peaks meil olema ka sarnane maailmavaade, sarnased hirmud jne (see on Bourdieu’ habituse kontseptsioon ehk nö kaasaskantav minevik, mis jäädvustab end tulevikku). Liiga teoreetiliseks läks vist…
Ka mina kartsin üksi kodus olla, eriti jube oli, kui kuskilt lennuki hääli kostus. Igaks juhuks panin alati raadio kõvasti mängima, kust ma muidu oleks kuulnud õigeaegselt õhuhäire signaali… Keldris oli meil suur tumeroheline punase ristiga seljakott gaasimaski, marlimaskide, respiraatorite ja sidemerullidega (ema kuulus mul vist mingisse sanitaarsalka). Seetõttu sain lisaks koolis tehtud õppustele ka kodus salamisi gaasimaski pähetõmbamist harjutada. See kott vist ripub praegugi keldris, pole ainult ammu vaadanud, kas need asjad seal sees endiselt alles on.
Ma nägin sageli unes sõda (eriti lennukite pealt kukkuvaid pomme ja põgenevaid inimesi) ja millegipärast on need unenäod hästi meelde jäänud. Lennukite häält enam ei karda, aga millegipärast näen ka praegusel ajal unes sageli sõda…
ma olen puhta noor (22 alles) aga söjahirm on lapsest saati ees.
vanaema-vanaisa pärand.
nemad söjast läbi käinud.
ju ma siis elasin nende lugusid eriti sygavalt läbi… kodude mahajätmine ja metsas lahingute eest peitumine.
aga siia maani on samamoodi köhus örn tunne, nagu Epp kirjutas.
kooli läksin muutuste ajal…. ma mäletan pigem segadust köigis öpetajates, et kuidas käitud, kuidas öpetada, mida rääkida, kas rääkida.
Just, Krista, noor Lenin kirjutas kirjandeid alati hästi ära teritatud hariliku pliiatsiga, mulle on ka see detail meelde jäänud. Ja mäletan ta õdede-vendade nimesid ja vanuse järjekorda. Vanema venna lugu oli väga traagiline …
Mäletan lapsepõlvest luupainajalikke unenägusid sellest, kuidas fašistid mind taga ajavad ja kuidas ma end mingites tühjades majades püüan ära peita, aga nad on kogu aeg kannul. (Nad võiksid ikka “Seitseteist kevadist hetke” DVD peale panna, väga tahaks uuesti vaadata). Samas, vanaema rääkis ikka sellest, kui toredad olid olnud saksa sõdurid, kellega ta sõja ajal oli kohtunud, alati nii sõbralikud, alati näitasid oma pereliikmete pilte jne. Venelased, kes pärast sõda tulid, olid olnud väga julmad oma hobuste vastu.
Kodus olid meil vanas puust mänguasjadekastis “sõjatagavarad”, nagu ema neid nimetas — väike varu tikke, soola, küünlaid, suhkrut, ei mäleta, mida veel. Aeg-ajalt, kui oli meelest läinud poest juurde tuua, siis ema võttis sealt sõjatagavaradest ja pärast pani asemele. Samas, mina ei võtnud seda sõja väljavaadet eriti tõsiselt, see tundus olevat väga teoreetiline võimalus. Ma vist olen eluaeg naiivsevõitu olnud …
Olen ka Epuga umbes sama vana, kooli läksin 1980-ndal ja samuti mäletan tohutut tuumasõjahirmu. Mäletan pahade Ameeriklaste teemalist ajupesu, ööhäireid, marlimaske ja gaasimaskide aja peale pähepanemist. Lisaks kartsin ma pikka aega tohutult igasuguseid lennukeid, eriti neid, mis tugevama mürinaga üle lendasid. Mäletan, kuidas ma siis alati kartsin, et see lennuk viskab pommi. Võib olla on vahe ka selles, kus koolis on keegi käinud. Mõnes koolis võtsid õpetajad kõike seda värki ise ka väga tõsiselt ja tekitasid laste seas kabuhirmu.
Ja võib olla tõesti maakohtades ja -koolides oli ajupesu suurem kui linnas. Mina käisin ka pisikestes maakoolides.
Poiste elu on ikka lihtsam. Hirme vähem.
Uudishimu ajab tagant ja riskimine sisaldab naudingut.
Kokkupuuted erinevate sugulaste, suhtumiste ja saatustega jätavad ju kirju mustri, kus hirmu pesa- teadmatus, end kitsalt tunneb ?
Valimatu lugemine on abikski ?
Rumalused olid “vene värk”, vastandudes eestiaegsete vanatädide ja nooremate, kohanejate, suhtumiste keerulise ja põneva seguga.
Kuusk prooviti enne 23 tuppa tuua ja käis näärivana.
Tegevused (ka rumaluste õppimine) meenuvad kui haarav elu uurimine ja võistlus, väikese inimese töö. “Sõjakangelase” käitumist korrigeeris keegi tasane, vanem naine, valgustades, et sõda ei ole kangelaslik.
Hirmudest mäletan öist surnuaeda ja keeldu võõraste (gruusia)meestega kaasa minna. Need olid asjad, mida vanemad ei suutnud vist piisavalt (loogiliselt ?) seletada ja selgusetus oli hirmus
Näe, Peeter huvitava asja välja toonud – sõjahirm on naiste/tüdrukute hirm. Meeste jaoks on sõda pigem põnev mäng, ja miks peaks mängu kartma? Tuleb lihtsalt hästi mängida!!!
Tsiiviilkaitse oli meile (lõpetasin 1988) pigem tüütu kui hirmutav, aga me saime seda piisavalt vähe. Elusat vati-marli maski ma küll ei mäleta. Sõjanduse enda tunnid olid ka tüütud, kuna pidi kaustikut punaste viisnurkadega kujundama ja rivis marssima, aga see oli keskkoolis ja selleks ajaks olime me juba ammu piisavalt küünilised ja irvitasime kogu teema üle. Lõpuks jäi õpetaja, ukraina rahvusest range lennuväemajor, joomisega vahele – Gorba aeg ju – ja kogu teema vajus lihtsalt ära.
Sigrid, mis on ööhäire? Öösel on ju inimesed kodus, mitte koolis? Pioneerilaagris olid küll ööhäired, et kusagil metsas on diversant ja tuleb kinni püüda, a see oli jällegi – põnev mäng.
Sarnane asi on autojuhtimise-hirm. Kipun siin üldistusi tegema, aga: Naisterahva jaoks on “mida tasem, seda parem”. Miks peaks kiiresti sõitma ja riskima? Miks peaks enda ja teiste elu ohtu seadma? Autosõit on niigi ohtlik ja vastik, miks seda veel hullemaks tegema? Mehe jaoks on kiirus ja kerge riski piiril olemine nauding, teiste peale mõtlemine kasutu ajaraisk – miks EI peaks autoga sõitmist siis enda jaoks huvitavaks tegema ja veidi gaasi andma? Mulle näiteks hirmsasti meeldib praegune lumi-libe Tallinn, sest sõites on kogu aeg kerge pinge sees, et kas hakkab pepu kurvis libisema või ei. Või kas jään parkides kinni või ei.
Epp & Sigrid, mida teie poiss-klassikaaslased pommihirmust mäletavad?
muh, ma ka omaarust naine, aga sõjahirmu ei mäleta.
tsiviilõppusi, marlimaske ja selliseid maske, millel tuli silmade ette kasutatud (foto-)filmist lapakud õmmelda mäletan küll. need said peamiselt tehtud “peab-tegema-mõttetusi” tundega (eriti relva kokku-lahti lappimine, täpsuslaskmine ja nö häired)
küllap ma olen siis lihtsalt “tuim tükk”, või hoopis pisut mehelik, sest lumine Tallinn ja vähene nähtavus muudeski oludes (nt paduvihm) on minu lemmik-sõiduilm;)
aga jõulude ajal oli meie kooli ajalooõps esirinnas kirikus. mitte jumala sõna kuulamas, vaid kooliõpilasi üle vaatamas. need, kes kirikus olid, said kehvema käitumishinde!
varasemast (alg)koolieast mäletan, kuidas räägiti usklikest kui inimvihkajatest Nelipühi kogudusest teati rääkida, et kui laps pahandust teeb, siis antakse talle vitsa ja pärast pistetakse soolatünni…
jälle keskkooli ajast (aasta siis võis olla 89-90) meenub mulle, kuidas klassi-ekskursiooni ajal arutlesid paar õpetajat täiesti avalikult, et ajalugu on seotud hetkel võimul oleva valitsusega – kust tuul puhub, sealt poolt tuleb ka ajalugu õpetada.
Peale iseseisvust tiris ka minu isa oma isa paberite vahelt Pätsu pildi välja ning seletas, mida vanaisa oma vana raadioga tegelikult kuulas…
Ja veel tuleb meelde üks soe lapsepõlvemälestus: igal õhtul tuli vanaisa raadiost kerge ragina saatel tuttav tunnusmeloodia ja siis: “You are listening to the Voice of America. The following program comes in Estonian” (sellise armsa lainetav-laulva intonatsiooniga). See oli samasugune turvaline korduv motiiv nagu “Mina ei taha veel magama jääda, taevas ei maga ka veel …”
Mul tuleb nüüd ka meelde, et vist teises või kolmandas klassis u 79 aastal oli meil ka tsiviilkaitse asi. Harjutasime gaasimaski pähe panekut, näidati ilmatuma suuri plakateid diversantidest, aatompommi kukkumisest ja räägiti et nii kui me valvsuse kaotame tuleb ameeriklane pommiga. Õhus oli tunda sõda. Igatahes oli mul hirm magada öösiti, sest aegajalt lendasid meie kandis öösiti mingid koleda häälega transpordi või sõjalennukid – no ühesõnaga need millest võis kindlalt pommi karta. Jube aeglaselt lendasid, nii et kui vaikselt hakkas mürin kostuma – jõudis kohale – ja vaibus, oli möödunud oma mitu-mitu minutit. Pimedas tundus see aeg tundidena. Aga vedas muidugi, et pommi ei visatud. Asjale lisasid vürtsi ka üleriigilised tsiviilkaitse õppuspäevad, kui siis kogu maa kuskil varjendites istus ja aeg-ajalt ponud ema isa seetõttu kodus. Imelik on praegu seda mõelda, et väiksena, vaatamata vanemate jutule, et see on üks lollimäng ei saanud ma ikka kunagi aru, et kas hetkel on päris sõda või mitte. Hiljem, vast viiendas klassis, meisterdasime endale ka vatimarli sidemed, need olid siis klassis hoiul. Muidu väideti, et ka gaasimaskid on kõikide jaoks olemas, aga Haapsalus, et kui päris sõjaks läheb, siis saab need sealt kätte. Ise elasime Haapsalust 15 km eemal ja palusime saatusel olla armuline, et kui pomm vistakse siis bussigraafikutega kooskõlastatult, et jõuaks gaasimaskil järel käia.
Kui Brezhnev suri siis koolis osad õpetajad nutsid (NO LOOMULIKULT NEED, KES HILJEM SINIMUSTVALGEGA LEHVITASID) kodus oldi rõõmsad ja visati nalja. Mitte küll niivõrd surnu üle kuivõrd inimeste üle, kes käisid ringi ja ahastasid, et mis nüüd küll saab, et ilmselt tulevad ameeriklased meile kallale. Ma tookord ei mõistnud et mida nad põevad – koolist anti ju kolm vaba päeva, keda see pomm kotib?
Meestele.
Miks naised kardavad rohkem? Sest see mis meeste jaoks tundub põneva mänguna tähendab naistele hävitatud kodu, surnud pereliikmeid ( lapsed ) ja vägivalda. Suurimad kannatajad on lapsed, kellelt meeste sõjamängud võtavad turvalise ja helge lapsepõlve. Kannatavad naised, kes pikka aega on olnud nö “ohvritalled” ootamas tapale minekut, täielikus sõltuvuses meeste sõjaedust omamata ise oskusi ning teadmisi enda ja oma kodu kaitsmiseks. Sõjas on naised objektid, millega saab vaenlast solvata ja haavata. Mina vägistan sinu naise ära, seejärel lähed sina kättemaksuks vaenlase naisi vägistama. Selline sõjastrateegia on olnud kasutusel sajandeid ja seda kasutatakse ka tänapäeva sõdades. Ja lõpuks kannatavad ka põnevat mängu mängivad mehed, kes kaotavad oma kodu, pere, tervise ja meelerahu.
Kui küsida sõjast läbi käinud mehelt, kas eelistad lahinguid või igavat rahu, siis olen üsna kindel, et seda mängu ei taha nad teist korda mängida.
Täitsa nõus Tuustiga.
AGA samas on minus endas täiesti segi see naiselik hirm ja mehelik erutus sõja ees. Olen näiteks meie uues kodus väga rahul uue kaabelTV paketiga, sest siin näed History Channelit – just vaatasin saatekavast, et ohoo, täna on dokfilm Iisraeli Kuue Päeva Sõjast! Mõnus! (sorry)
Ma arvan, et ega enamus mehi ka ei taha sõda, loomulikult mitte. Aga sõjad on huvitavad – strateegiad, taktikad, muutunud olukorrad, ümber mängitud rahvad… Makrotasandilt vaadates on see ju huvitav mäng, loodetavasti pole meil vaja mikrotasandiga tegemist teha.
Mikrotasandil on asi veelgi huvitavam – inimene muutub ja oi veel kuidas. Ega sõdiv sõdur ju ei mõtle – mõtlev sõdur on surnud sõdur.
Sõdur ei mõtle kummal õigus on, vaid et kumb pigem siga on. “Tuld neile sigadele” mõtleb sõdur.
Samas sõdurid muidugi sõdivad alati õiglase asja eest, ükskõik keda nad hetkel ka ei tapa. Aga kui küsida sõdurilt, kas läheksid sõtta sama asja eest kui viimati kui vaja või eelistaksid rahu siis ilmselt läeks sõdur ikka sõtta.
Kui sõtta lähed siis sa pole veel sõdur ega miskit, aga kui pärast esimest lahingut elus oled siis oled juba sõdur mis sõdur ja siis põlgad tsiviliste. Sõjas käind mehed on alati pisut teistsuguste arusaamadega elust ja olust.
Aga võibolla on need asjad ka hoopis kuidagi teistmoodi.
loen siin teie lugusid silm ümmargune peas. kus on minu sellised mälestused??? kas meie koolis tõesti ei korraldatud mingeid häireid -õppusi? tegu tallinna 46 kk. või on mu lapsemälu need mälestused ära blokkinud??
hiljem gümnaasiumis sõjalise tunde (kool oli siis teine) andis meile vanem vene meesterahvas, meie kutsusime teda filipiks, see aga tähendas kord kuus kalaśnikovi kokku-lahti tegemist ja kooli lasketiirus kõhuli õhupüssist tulistamist, samuti kord-paar kuus. ülejäänud aja luges tema laua taga ajalehti ja meie võisime lobiseda klassis niisama. need püssi kokkupanekud ja lasketiirus käimine aga olid mingid toredad vaheldused, mitte mingid hirmu tekitavad asjad.
ja tore mälestus on ka raudmehe valvamisest tõnismäel. väga palju nalja sai ja koolist vaba nädala. ja sai oma silmaga näha inimeste suhtumist raudmehesse – ja see ei olnud just lugupidav, see suhtumine. 😀
P.S võibolla see nõukaaegne süsteem, kus sõjaveteran oli eri-eriline-ülim-olend oli isegi mingitpidi ühiskonda tasakaalustav asi – muidu oleks kuradid sõtta pööranud.
Jah, sõda on nii mikro-kui makrotasandil väga inspireeriv… Kuidas inimesed erilistes olukordades käituvad.
MIKS osad nõuka-aegsetel lastel on ühed, teistel teised mälestsued? Ma arvan, et kui konkreetne täiskasvanud vastutaja (direkotor nt) tegelikult kartis, siis süstis ta selle ka oma ümbritsevatesse, eelkõige lastesse. Ja võeti asju tõemeeli.
MIDA praeguse aja lapsed mõtlevad, kardavad? KUI tõsiselt võtavad nemad nt linnugripihirmu? Ma usun, et samamoodi oleneb kõik ümbritsevast kontekstist.
Linnugripiblogi pidaja Sue lapsed kindlasti saavad kunagi meenutada, kuidas nad linnugripihirmuga üles kasvasid (ja seda, kas Sue lapsed on väheste ellujäänute hulgas, on nad uue Euroopa valge rassi esivanemad või jääme kõik ellu, seda me veel ei tea 😉
Linnugripp on mulle samamoodi erutav ja hirmutav nagu sõda.
Praegustel 30 – ste põlvkonnal oli põhiline tuumasõjahirm. Kuulati öösel madalalt üle elukvartalite lendavaid lennukeid, Tartus jätkus neid pea igasse öösse.
Aga ega seda hirmu elati kuidagi sissepoole, omavahel tollel ajal sellest ei räägitud. Alles pärast, võibolla ehk isegi aastaid hiljem piisavalt suureks saanuna napsupudeli juures julgeti oma hirm välja rääkida.
Õppehäireid korraldati üks kord aastas. Kevadel kui ilm juba kannatas lapsukesi õue ritta seisma ajada, siis kostus mingil hetkel kooli krappraadiost tekst stiilis: “GOVORIT MOCKBA, KREML, VAINA”. Tavaliselt matemaatikatundide ajal häireid ei korraldatud, põhiline oli ikka bioloogia.
80 – ndail vist enam ülelinnalisi õhuhäireid nii palju ei tehtud. Aga mäletan, kuidas vanaisa aknaid pimendas ja kurtis, et muidu viskavad komnoorte patrullid aknad sisse. Hiljem 90 – ndail pildus tõesti üks kohalik jobu tal aknaklaase sisse, aga komnoor ta polnud mitte.
Muideks, need samad tuumarelvad pole kuhugi kadunud. Istuvad oma šahtides edasi, ainult et lõhkepead on pogrammeeritud lendama enam mitte konkreetse linna peale, vaid kuhugi tundrasse. Asi neid siis muidugi uuesti ümber programmeerida pole.
1984 a. veebruaris, ei mäleta, kas just 24. aga midagi sinnakanti, sest mu klassivennal oli sünnipäev, korraldati Tartus klassivenna sünnipäeva puhul suur ülelinnaline õhuhäire. Kõik inimesed pidid jooksma varjendisse ja need kes päise päeva ajal linnas ringi roinasid, veeti linna äärde, kust nad jalgsi tagasi pidid kõndima.
Üritusest räägiti nädalaid ette ja see mõjus nagu päikesevarjutus või laulupidu.
Loomulikult keegi varjendisse ei läinud, pigem istuti kodus ja kedagi sisse ei lastud.
Siis oli veel tund, millel nimeks tsiviilkaitse. Peamiselt räägiti muidugi tuumaplahvatusest, aga tegeldi ka praktilisema poolega. Näiteks räägiti, mis saab siis kui raudteel kaks ammoniaagivagunit sõbralikus embuses kohtuvad. Mul on seniajani töökorras gaasimask kodus kapi otsas, sest mine tea, millal väärt riistapuud vaja võiks minna.
Meie kool asus raudtee ääres. Tsiviilkaitse õpetaja oli ilmselt targem kui klassijuhataja. Sest klassijuhataja teatas, et kui Tartule peaks heidetama tuumapomm, siis visataks see Raekoja kohale ja meie jääksime ellu, kui ilusti keldris istume, sest oleme tervelt kilomeetri kaugusel.
Aga tsiviilkaitse õpetaja ütles, et jah, kilomeetri kaugusel me ilmselt ellu ei jääks, aga õnneks ikkagi raekojale tuumapommi ei visata, see visatakse meist nelja kilomeetri kaugusele. Objekti nime muidugi ei täpsustatud.
Aga kooli kõige kõrgemalt korruselt või kellel õnnestus katusele ronida, paistsid lennukite sabad ära.
Raadi poisikeste jaoks oli see omamoodi mänguväljak.
Käidi ikka okastraadi alt maanduvaid lennukeid imetlemas ja kevaditi kulu põletamas.
Vingemad vennad rääkisid, kuidas nad olla kuskilt laost lendurimütsi tuuri pannud.
Tolleaegset lohakust teades arvan hiljem, et see vast vedeles kuskil niisama.
Jõuluvana asemel oli ikka näärivana. Neid sai kommunaalteenuste kontorist tellida, aga alles 27. kuni 6. ndani.
Maksis see tegelane vist 3 rubla tükk ja kuna mul on sellel ajal sünnipäev, siis ta ikka käis. Kui klassivennad ja õed morsipeole kokku kutsutud.
Tegemist oli vist kellegi lisaraha tegeva näitlejaga, igatahes, esines väga hästi.
Jõuludest nagu keegi avalikult ei rääkinud. Ajaloolist paratamatust käsitlevates raamatutes muidugi oli see teema olemas. Aga ega laps ei viitsinud selle erinevuse üle mõelda.
Tegelikult üks asi, mis nõukogude ajal palju rohkem aset leidis, olid inimeste omavahelised külaskäigud.
Et võeti oma lapsed või mehed, kellel veel oli, kaasa ja mindi kellegile lihtsalt külla.
Külaskäigu põhjuseks ei olnud sünnipäev. Vaid noh, lihtsalt niisama. Aga inimeste ring, kellel külas käidi oli suur.
Külas vaadati telekat ja aeti niisama jutte. Näiteks sellest, millise magamistoasisustuse on keegi endale hankinud ja kuidas keegi sai endale uue korteri.
Kaugematesse kohtadesse jäädi külla ka ööseks. Alkoholi ei tarvitatud. või siis ainult mõne pitsi jagu.
Külla võeti kaasa kas mingi haruldane poest saadud asi või midagi, mis oli ise kokku nuputatud.
Tänapäeval tundub, et inimesed istuvad lihtsalt teleka ees. Väljudes kodust vaid koera pissitamiseks ja poes/tööl käimiseks. Vaid noored viitsivad tänaval hängida, kuni endale elukaaslase leiavad ja siis avalikust ringlusest kõrvalduvad.
Tavaliselt pidin lapsena käima poes.
Sellega kaasnes pikk nimekiri asjadest, mis tuli paberile kirjutada. Mööndustega, et kui seda ei ole siis osta toda.
Juhul, kui ikka midagi ära unustasin, päästis väide, et seda asja lihtsalt poes ei olnud.
Ja eestlusest ja sinimustvalgetest lippudest ei rääkinud minu seltskonnas keegi.
Vanaema sõimas küll vene võimu ja valitsust, kuid nüüd sõimab ta samamoodi praegusi pool – itikuid, nii et tegemist on patoloogilise passiivse vastupanuliikujaga.
A selle raudteega L@ssie, tuleb meelde see, et jah kui mingi epideemia ringi kakerdab, siis on see kõigil suus ja valmistutakse-ei-valmistuta, aga üks hurraaa ja appi käib. A see, et istub, nii Tartu kui Tallinn pidevalt pommi otsas, pean silmas ohtlike veoste transiiti ja mõlema linna kaubajaamu, on nagu kuidagi kõrvaline või igav teema. No tore on, et Tallinna linn tegi voldikud kus kirjas, kus asuvad ohukolded. A mis ma selle voldikuga pihta hakkan arvestades, et näiteks ammoniaak levib oma ohustamispiirkonnas ajaga, mille jooksul ma jõuan selle pagana voldiku üles tõsta ja hüüda, et mina olen valmis ja siis olengi lõplikult valmis.
Äkki oli õpetajate/kooli kvaliteet hirmude ja muu jama kultiveerimisel oluline.
Brežnevi, Tšernenko jms surma järgselt nutvaid õpetajajaid ei ole ju olemas olnud ??
Ma mäletan mate/füüs/astronoomia/elektrotehnika õpetajat ja samaaegselt ka klassijuhatajat, kes koridoris kostva müha peale arvas/nõu küsis, et meie ju küll tundi ära ei jäta.
Muidugi selles asi, et koolist ja ]petajates asi kinni.
Aga paraku olen nainud jah opetajaid kes nutsid. A hiljem kui sekretaride suremine regulaarseks muutus siis muidugi ei nutetud enam
Minevik mis ühtib lapsepõlvega on vist päris libe teema. Üldistused tulevad kui iseenesest. A la et alkoholi ei tarbitud – mul hoopis teine kogemus ja võiks öelda, et siis joodi ikka palju, aga tänapäeval peaaegu ei joodagi. Samas väga huvitav on seda siin lugeda.
Aga selles olen küll veendunud, et see põnevus ja erutus sõja ja muude katastroofide ees kaob kohe kui nö asjaks läheb. See on põnev ainult eemalt vaadates. Olen lugenud palju mälestusi jm, aga mingit põnevat erutust… See ju klassika, et sõjas käinud kindralid sõtta ei kipu.
Aga meie kontekstis… tundub see pigem ületurvatud lääneinimese võimalusena oma elu pisut põnevamaks mõelda.
Mikro- või makrotasand – sõda ON katastroof. Asi ei ole naises või mehes. Kes sõda põnevuse pärast alustab on pervert (on ju selliseidki ajaloos) või täiesti kogenematu kompleksides nolk.
Ahjaa, tahtsin veel rääkida vastutusest. See ju mh ka päris mehelik omadus. Vastutus paneb sõdima ja sõdu lõpetama, mitte põnevus. Põnevus võib tõesti sundida lumisel tänaval gaasi andma, aga sõda……. Massid liiguvad ja inimesed muutuvad, see on põnev ainult raamatust loetuna ja filmist vaadatuna.
Sõda ei ole inspireeriv. Mitte mingis oma väljendusvormis. See, mida mehed sõjas kaifivad, on et elatakse (tajutakse Elu) 100% või selle ligidal. Tsiviilis hakatakse sellest tundest puudust tundma.
Millal on strateegia inspireeriv? Kas siis, kui noor staabiohvitser lahendab akadeemias esimest praktilist ülesannet?
Jussi käest tahaks küsida, kas ta on sõjaväes teeninud? Et nii lennukad ideed.
Kongo Müller.
Ise sa, Rudolf, oled ju suur välispoliitika huviline, nagu su blogist nähtub. Siin läheks nüüd tähtede närimiseks, et mida üldse tähendab “sõda on inspireeriv” väide.
Ja samamoodi võiks vaielda, et mida tähendas Jussi jutus sõna “sõdur”.
Seda küsikski, et mida mõtlesid selle all, et sõda on inspireeriv? Võib muidugi väita, et sõda inspireeris Vereštšaginit jne. Võib-olla “inspireerima” tõlgendus isegi olulisem kui “sõda”, millest vist kõik ühtmoodi aru saavad.
Sõduriks ihkamine (ja patrioodiks olemine) pidavat peale tulema vaid 10 % meesisenditest.
Vabastav oli seda lugeda
Mina pean ennast patsifistiks ja sõja teemal ei hakka üldse sõna võtma. :-S
Ma arvasin, et need pole niivõrd lennukad.
Aga tundub et vähe on neid, kes läbinud sõjakogemuse on suutnud normaalseteks, tavalisteks jääda.
Ma ei oska öelda sõja kaifimse kohta. Kuivõrd inime, kes saand sõjakogemuse on niivõrd eraldi või erinev ülejäänd ühiskonnast.
Ma arvan, et tavatähenduses ei kaifi mehed sõjas suurt midagi, aga kui sa muutud sõduriks siis sa polegi enam tavaline mees, siis tekivad mingid uued jooned sinus.
Millegipärast need sõja ja sõduri asjad, need nende erinevused tsiviilinimesest on nii ilmsed, kuid neist ei räägita peaaegu kunagi.
Pagan, ma ei oska isegi praegu seda juttu rääkida…
No… ühesõnaga… hm
Sõjas ei ole inimesi, sõjas on vaenlane. Kui sa jääd mõtlema selle üle, et ka sellel, keda sa sihid on pere ja lapsed siis see keda sa sihid vajutab päästikule enne sind. Seega see olukord ise on täiesti inimlikkust välistav. St sõda sööb inimesed ära ja alles jäävad sõdurid.
Ma alati olen nagu veidi hämmelduses kui mingi kaasaegse sõja järel peetakse kohut sõdurite üle, et kes tapsid tsiviilisikuid ja kes veel mingit kurja tegi. Ei ole ju ometi võimalik pidada sõda humaansel kombel? Või on? Kuigi jah. Humaanne – see on ju inimesele omane ja mis see sõda siis on?
Sõjaväes olen jah käind, kuid mitte rohkem.
Segane värk
Mis aga patriotismi puutub, siis minul on nii, et midagi pole parata – kui vaja siis peab minema.
Lisaks – patsifist saad vaid seni olla kuni uksele ei prõmmita. Sealt edasi saad olla kas laip või sõdur. Nii et mitte just väga roosiline perspektiiv.
Igavene s..t eksole kui nii võtta.
Samas, milleks täna sõdida – homme ju ka päev? Sellega vihjan sellele, et ise mõtlen nendest asjadest mitte kunagi peaaegu.
Aa ja muide, minu arust, sõdur võib jälle alati ka inimeseks kasvada tagasi.
NOjah, on muidugi ka naljakas kamp tegelasi, kes on hingelt sõdurid.
Neile ei oskagi midagi soovida
Tean isegi mõndasi:)
Tegelt võibolla oskan ka
Nimelt tulin praegu mõttele, et võibolla see eelpool mainitud 10% soodumustega sõduriks ihkajaid on mingis mõttes isegi parem või kontrollitavam punt kui mingid idioodid, kes minule arusaamatutel põhjustel mingisuguse müstilise iha või võimu näitamiseks, endale niisama relvi soetavad, nendega ärplevad jne
Muide Sa Epp hoia silma peal, ega se mu jutt siin hilja öösel tarvitse ju kõikse targem olla – aja siis liigne minema
Aa jaa, et misasi on minu arust sõdur?
Sõdur on massin, kes on prugrammeeritud reageerima oma hävitamisele. Ehk mingis mõttes on ta kaitsja. Aga eriti laias mõttes – st isegi kui ta ise on agressor ta nagu ikkagi kaitseb – Aaria rass on hädaohus, töölisklass on hädaohus, Demokraatia on hädaohus – peab minema!
Võib ju öelda, et ründajat ei ähvarda keegi.
Sa pead nagu (juhul kui ründad) noh kuskile minema ja siis keegi loll seisab äkki ette. No tõukad rinnust. A see tohman tõukab vastu. No kuule, ütled! Aga tema võtab püssi välja. Ahhaaa! või sina sunnik mulle kallale kippuma! jne
Ja veel lisaks – vahel tahaks ilgelt ühiskonnakriitiline olla, aga peaaegu alati tuleb mingi loll või lõbus asi meelde
Mulle meenub, kuidas ma lapsena juurdlesin probleemi üle: milleks on Viljandis ringi liikumas nii palju sõjaväekasi, kui meil pole ju sõda, pole ju?! Ah et nad kaitsevad rahu? Mhm…
Inglise keeles on üks ütlus, umbes et “rahu nimel sõtta minek on sama mis üritada neitsiga seksida”.
—
Ja siis see teine küsimus: kas patsifist (sõjavastane) saab olla sõjahuviline? Järelikult saab, sest mina olen.
—
Mismoodi saab inimestega manipuleerida ja nad sõtta viia?
Miks sõjad tulevad (relvatööstuse lobbistidest kuni loodusseadusteni välja)
Mismoodi sõdu hiljem eri maailma kohtades mäletatakse ja mida unustatakse?
Või siis inimese tasemel – mismoodi inimene käitud kriisiolukorras? Kellest ja miks saab reetur ja kellest kangelane?
Ja siis muidugi see igavene küsimus, et kas kodumaa või idee nimel tapmine on kangelastegu.
jnejne
Rudolf, see oli vastus su küsimusele, et mis mõttes on sõda inspireeriv.
Minu arusaamise järgi näitab sõda seda, et inimestel jääb omavaheliste arusaamatuste lahendamisel mõistusest puudu.
Muidugi on sõjapidamistega seotud hulk tarku inimesi ja tänu sõdadele areneb teadus mõne koha pealt kiiresti, aga neil sõjas rakendatud tarkadel on vist mingid muud motivatsioonid, et nad ei taha sõda lõpetada enne, kui see algab. Ja võib ka nii olla, et keegi kogu sõdivas kambas teabki, kuidas sõdu ära hoida, aga tal puudub oskus seda teistele selgitada. Teadlased võiks vingemate relvade leiutamise asemel tegeleda inimese käitumise uurimisega ja töötada välja plaane, kuidas sõdu üldse ei tuleks.
Nojah, nüüd hakkas History Channelyl ka saade relvadest. Näidatakse relvi, mida gangsterid kasutasid 1920-30.-ndatel aastatel Ameerikas.
Ja veel ei saa ma kuidagi pihta sellele, kuidas saavad võimule diktaatorid (no ja mis te arvate sellest mehest, kes praegu Iraani juhib) ja püsivad seal aastakümneid. Et siis iga rahvas on väärt oma valitsejaid?
Mina oma lapsepõlvest tuumasõjahirmu ei mäleta. Käisin küll kunagi mingil Põuavälgu võistlusel ja pidime seal, gaasimaskid peas, metsa alla pikali viskama, jalad oletatava pommi langemise koha poole. Aga see oli nagu spordimäng, millel päris eluga polnud midagi pistmist. Sõjalise tunnis lubati kõik tööd maha kirjutada ja püssi kokkupanemisel hoolitses õpetaja selle eest, et me oma näppudele viga ei teeks. Õpetaja (tavaline eesti mees)tegeles rohkem poiste ettevalmistamisega nõukogude sõjaväeeluks. Tüdrukud käisid tunnis niisama kombetäitmise pärast. Kooli lõpus oli poistel veel mingi laager, kus nad pidid metsas mingit õppust tegema ja tüdrukud olid sel ajal kohalikus haiglas, kus õpetati esmaabi ja voodihaigete hooldust (seda oskust läks mul hilisemas elus voodihaige vanaema eest hoolitsemisel isegi vaja) ja aja täiteks lasti teha naistearsti jaoks vatist tampoone. Aga mingit sõjaga hirmutamist polnud. Selles olime küll väiksena kindlad, et kui Brežnev ära sureb, siis tuleb sõda, aga kui ta siis lõpuks surigi, seda hirmu enam polnud. Meie kooli direktor oli (ja on siiani) hoopis rohkem spordimees ja sõjateema polnud meie koolis eriti oluline.
mina arvan, et aktiivne sõjavastane ei saa olla sõjahuviline.
tegelikult aktiivsel sõjavastasel pole üldse mõtet, sest see asi ei toimi niimoodi.
ainuke viis millegi vastu olla (st loota seda vähendada või ära kaotada) on sellele mitte üldse tâhelepanu pöörata.
sest kõik, millele sa fokuseerid või oma tähelepanu pöörad, kasvab ja suureneb. pole tähtsust, kas see on positiivne või negatiivne.
Ma mõtlen täna järjekordselt sõnade tähenduse üle.
Kas patsifist on Moonika, kes sõja teema peale midagi öelda-mõelda ei taha?
Kas mina olen patsifist, kui ma olen palju sõdade kohta tellinud filme, lugenud raamatuid, ülikoolis kursuseid võtnud.
Jah, mind on sõjad huvitanud – võibolla on põhjus see, et mind on inimloomus huvitanud.
Kui ma mõtlen tagasi neile kaastundegitele, kes võtsid näiteks Kolmanda Reishi valiklonegut TÜ-s, minu meelest polnud keegi neist südamest sõjard. Aga neil olid küsimused: miks, kuidas. Võibolla mingi suurem tundlikkus suurte protsesside suhtes.
—
Vastuseks Kärdile. Igatahes ma ei usu, et ainuke viis sõjapidamise vastu olla on sellele teemale mitte tähelepanu pöörata. Vastupidi. Pead liiva alla peita on lihtsam. Kas Sudaanis või Iraagis muutub olukord sellest paremaks, kui meie siin (meedia, inimesed) sõjad unustame?
Ma usun ka, et need, kes sõdadest on romaane kirjutanud ja filme teinud, on olnud enamasti suure mõjusfääriga patsifistid.
minu kommentaar on pigem see, et vastu ja poolt on tegelikult sama asja eri pooled. vahet ei ole, sest energia on üks.
ka pea liiva alla peitmine on tegelikult seisukohavõtt, seega kuulub ka sinna esimesse kategooriasse.
ja ma tõesti arvan, et ka sudaan ja iraak võidaksid sellest, kui me hommikust õhtuni ainult negatiivsele – mida meedia meis haibib – ei keskenduks.
Vist on asi ikkagi sõnade erinevas tõlgenduses. Usun, et patsifist võib olla sõjandushuviline. Kõik sõjavastased organisatsioonid (vähemalt nende ideoloogid) tunnevad hästi nii sõjaväe organistatsiooni kui seal toimuvat. Tunnevad eri relvasüsteemide toimet ja kasutamise põhimõtteid. Võib-olla omavad paremat pilti kui paljud noorema astme ohvitseid. See on loomulik. Ükskõik, mis teemaga tegelemine eeldab selle teema tundmist. Muidu on esseistika. Asjade ignoreerimine ei ole antud juhul lahendus. Kas teie seas on aiandushuvilisi? Mis efekti annab peenra unarusse jätmine?
Jään eriarvamusele nende suhtes, kes väidavad, et sõda on rumaluse tunnus. Asjad on palju keerulisemad. Tahaks isegi elada lihtsate küsimuste-vastuste maailmas. Sõdu ei alusta reeglina kindralid vaid poliitikud.
Pole ammu nii hääd pikka diskussiooni lugenud, kahju, et ma oma samateemalise kommentaari hoopis Justini ja Epu dialoogi maha poetasin.
Kui keegi viitsib veel padrata, räägiskime äkki mitte sõjast, mitte sõdurist, aga sõjamehest. Võitlejast (nagu samuraid, nagu viimane mohikaanlane).
On neil mingi vahe.
Üks mu sõber hää, tema saatis mulle lause hää. Ühelt budistlikult võitlejalt: Üheksa korda kuku, kümme korda tõuse.
Ma mõtlen küll sõja peale ja hoian end asjadega kursis, kuid definitsiooni järgi (Collins: pacifism – the belief that international disputes can be settled by arbitration rather than war – pole mul ÕSi siin hetkel) leian ma, et sõjad on mõttetud. Kellelegi võimu näitamise koht. Mina olen ilmselt seda usku, et täiskasvanud inimestel peaks olema piisavalt mõistust, et oma tülid lahendada sõdu algatamata.
Aga kuna enamus sõdu tundub olevat vahend mitte konkreetse tüli lahendamiseks, vaid pigem saamahimu rahuldamiseks, siis on muidugi keeruline neid vältida.
Sellest, kuidas poisid ja tüdrukud suhtuvad erinevalt sõjateemasse. Kui oli koolis vaja lugeda “Sõda ja rahu”, siis selgus, et tüdrukud oldi lugenud peamiselt peategelaste armastusliine ja lahingukirjeldused vahele jätnud. Poistel vastupidi. Nii et mingi kaasasündinud huvi sõdimise ja võitlemise vastu meesisenditel siiski on reeglina? See võib väljenduda näiteks selles, et inimene, kes vihkas sõjaväes olemist (teadagi, vene sõjavägi polnud ju vist eriti tore koht) ja ilmselt sõja puhkedes esimese vabatahtlikuna rindele ka ei tormaks, armastab vaadata/lugeda raamatuid relvadest ja sõjalaevadest ja naudib sõjafilme, samuti huvitub sõjaajaloost. Huvi sõjaajaloo vastu võib aga tähendada ka seda, et mehed tavaliselt oskavad ja tahavad näha rohkem “suurt pilti”, takerdumata detailidesse.
Võib-olla mängib sõdade tekkepõhjuste mõistmisel mingit rolli see, et neid algatavad peamiselt riigid, kus üksikut inimelu nii väga ei väärtustata? St kus rahvaarv on piisavalt suur, et mõne tuhande kaotus pole riigile taragiline, ja kus ametlik ideoloogia sätestab, et aade on alati tähtsam kui inimene. Eriti tobe on muidugi siis, kui lähemal vaatlusel selgub, et see, mida õilsa eesmärgina serveeritakse (demokraatia loomine, diktatuuri kaotamine) ja millega lehvitades inimesi surma saadetakse, on tegelikult lihtlabane saamahimu.
Ma ei tea, kas see makses sense.
Kui peenarde unarussejätmisele mõelda, siis aja jooksul tekib sellele kohale omavahel sobivate ja antud kasvukeskkonnas hästi elavate liikide kooslus. Peenar on ju nagu peaaegu vägisi mingi taime kasvatamiseks tehtud koht ja kui algselt sealolnud mulla liik hästi ei sobi, siis tuuakse aga võõrast mulda ja väetist ja hävitatakse regulaarselt teisi taimi (umbrohtu), mis ka tahaks seal kasvada. Et siis ka nagu väikest viisi vägivald, mida inimene kasutab loodusele oma tahte peale surumiseks 🙂
Jah, poliitikud, kes sõdu alustavad, on kindlasti mõne koha pealt targemad kõigist nendest massidest, kellega nad oskavad manipuleerida ja nende abil oma abitsioone rahuldada. Aga nende eesmärgid ei ole eetilised, kui nad näevad ainsa võimalusena vägivalla kasutamist. Miks kindral allub poliitikule ja läheb sõjaga kaasa? Miks ta üldse valib kindrali elukutse? Miks samurai on samurai – miks ta peab kellegi vastu võitlema ja teist inimest tapma? Ma oskan ainult küsida, aga ei tea, kuskohast vastuseid leida.
Tänasest Pärnu Postimehest : Käitumisteoreetikud on väitnud, et agressiivne käitumine on õpitud. Inimesed käituvad agressiivselt, sest nad on selgeks saanud, et see tasub ära. Nad võivad seda olla õppinud lapsepõlves või noorukieas jäljendamisega, oma isikliku kogemuse kaudu või lihtsalt vaadeldes.
Fred Jüssi on öelnud, et maailm on nagu ämblikuvõrk: kui seda ühest otsast raputada, rappub kogu võrk. Kui kogu võrk rappub, kas siis pole sekkumiseks juba liiga hilja? (Ilona Veike)
Minu jaoks on põhimõte iseenesest lihtne – sõdadele kuluvad ressursid peaks kuluma võimalikult paljudele inimestele hariduse andmiseks, et nad saaks aru, et vägivald on toores ja mõttetu lahendus (või mille lahendus see üldse on?). Lapsel peaks olema võimalus näha, et mõistusega eriarvamuste lahendamine on emotsionaalsest lahendusest parem. Aga selle teostamine on praeguses maailmas küll keeruline. Sest teadmiste edasiandmine on subjektiivne – õpetaja annab edasi oma arusaamu (lastele koraani õpetamine ja muust haridusest ilma jätmine näiteks). Ja igal inimesel on oma keskkond, milles ta üles kasvab ja mille järgi kujunevad ta arusaamad, mida ta oma järglastele siis edasi annab.
Sõda on selles mõttes inimlik, et käib inimloomusega paratamatult kaasas. Mulle tundub, et see on paratamatus. Niisamuti kui inimkond pole iial võimeline saavutama kommunismi. Aga sõjandus ja seega suur osa ajaloost pole mind peale 20.ndate eluaastate algust huvitanud – liiga masendav ja tühine tundub see.
Mariannele: Riigi elanike arv ja inimkaotuste taluvus ei ole seotud. See on rohkem sotsiaalne ja kultuuriline (kui soovite, ka religioosne) fenomen. Mistahes Euroopa suurriigi jaoks on inimkaotuste kriitiline piir madalamal kui mõne palju pisema Aafrika või Aasia riigi puhul.
Sõduri ideoloogia on sügavam, kui siit arutelust kostub. Sõda mündib inimese sellisena,nagu ta tegelikult on. Kõik hea ja halb temas võimendub ekstreemsetes olukordades. Seda pidasin silmas, kui ütlesin, et sõdur tahab pärast sõja lõppu ikka ja jälle sinna peeglisse vaadata. Tsiviilis see ei õnnestu ja tuntakse, et elatakse 40%. Kuna ollakse kogetud midagi muud, siis tekitab see frustratsiooni. Pehmete väärtuste maailmas, kus suur osa vanu väärtusi on niikuinii devalveerunud, ongi seda raske mõista. Seda enam, et lõpuni mõistmiseks peab ise kogema. Ühes olen kindel – kriisiolukorras lendab suur osa sellest, mida sotsiaalteadlased väidavad ühiskonna ja inimeste kohta, õhku.
siiri
mulle väga meeldib su kommentaar hooletussejäetud peenra kohta! :)) just seda oleks ka mina vastuseks rudolfile öelnud, et mis poolest on kunstlikult loodud peenar etem kui looduslik kooslus?
kui olete lugenud anastasiat, siis tema järgi tuleb aias taimed looduslikult segamine istutada ning kui seda teadlikult ja õigesti teha, pole mingit umbrohutõrjet ega väetist vaja ning saaki saab rohkem kui nn tavalisest peenrast.
kõik on mõtlemises kinni:)))
selles kontekstis vist ei saa nii suhtuda, et metsik loodus ilusamgi. Sest selles võtmes vaadates – las tapavad üksteist maha seal Aafrikas – metsik loodus säeb ise asjad paremini korda. Nii me ju ei mõtle! Minus tekitab küll ängi, kui tõden vahel mõnd filmi vaadates, et mille taha on ÜRO sekkumine jäänud ja selle tulemusena on tohutult inimesi maha tapetud. Ma ei mõtle siis, et metsik peenar – ilus peenar. Et ÜRO siis kui laisk aednik, las olla pealegi.
Teisest küljest jõuame ühe varasema arutelu juurde välja (et kas meil on õigus lapsi juurde sünnitada). Tegelikult ületab see teema vist ühe foorumi kompetentsi. Või vähemalt mulle tundub nii (aga näed, ei saa jätta ütlemata;-)).
Triinule: Just seda ma silmas pidasin. Kunstlikult loodud peenar ei olegi etem looduslikust. Kuid peenar on alati olemas. Mulli sees elada ei õnnestu meil kellelgi.
Kahtlemata ei arva ma, et las aafriklased (ja mitte ainult nemad) tapavad ennast omavahelistest sõdades maha. Aga kas see on õige, et keegi väljastpoolt peaks nende riikidesse (oma tingimustel) rahu tooma? Kui Eestis hakkaksid sõdima setud ja saarlased – kas siis ÜRO peaks mõlemale poolele toiduabi ja raha saatma (sest sõdijatel pole aega enam põllumajandusega tegeleda ja kui pikemat aega sõdivad, siis pole nende lastel enam võimalust ka koolis käia)? Ma ei tea lahendusi, aga ma pole nõus sekkumisega, kui seda ei tehta targalt. Ja minumeelest seda tarkust inimkonnal praegu veel pole. Või on, aga vähe.
Kui sõdur tunneb tsiviilis, et tema elu on seal ainult 40% võibolla on ta siis olnud sõdimiseks liiga nõrk inimene ja lasknud oma tasakaalu segi lüüa. Sõda ei ole normaalne eluviis.
Soovin kõigile võimalust elada õndsas teadmatuses resp. rahus!
Sõda ei ole normaalne eluviis, aga ta on sama paratamatu kui vihmane ilm.
Aga tegelikult on need kaks täiesti erinevad teemad (et siis kas sekkuda ja kuidas ja kui palju ja teine teema sõda ühiskonna reguleerijana – vajalik, otstarbekas, vältimatu vm.). Nii meeletut paradigmat kerge “suleviipega” allutada??? … ei ole vist selleks õigus (st. liiga suured ja olulised teemad ei tohiks muutuda pealiskaudse mõttemängu objektiks – mida me siin ju viljeleme). Astun sellest teemast välja.
Kolmanda poole sekkumine on liiga mahukas teema, et sellest lihtsalt läbi jalutada nagu lombiveest. Väga lihtne väita, et keegi ei tohi oma reeglitega jne. Mida arvad soomlaste ja brittide abist Vabadussõjas? Või arvukatest humanitaarabi operatsioonid XX sajandil, mis on päästnud miljonite inimeste elu ja mis on sageli tembitud vähem-rohkem piiratud sõjategevusega.
40% tsiviilis ei ole hea või halb sõdur olemisega mingit pistmist. Sõda ei ole normaalne eluviis. Ma pole seda ka väitnud.
Siiri ütleb:
Minu jaoks on põhimõte iseenesest lihtne – sõdadele kuluvad ressursid peaks kuluma võimalikult paljudele inimestele hariduse andmiseks, et nad saaks aru, et vägivald on toores ja mõttetu lahendus (või mille lahendus see üldse on?).
UNESCO muide püüdleb oma tegutsemisega sinna poole, neil on lausa mingi proframm, mille slogan on, et Haridus tähendab sõdade lõppu-
Sinna kord ka jõutakse, kuid kes teab, millal.
Muuseas on korraldasid natsid psühholoogilisi katseid sõja ajal tavaliste värvatutega.
Neist 18% tulistas selles suunas, kus asus “vaenlane”. Ülejäänud lasid kas õhku või ei tulistanud üldse.
SS – vägedes oli see miskit 30 % olnud ja lahinguid läbi teinud vägedes 59%.
Üldiselt ma arvan, et tavaline inimene ei ole tavasituatsioonis suuteline teist inimest tapma. Enamus pole isegi suutelised teisel mehel silmnägu üles peksma, isegi asja pärast.
See, et vahetevahel ikka mõrvu ette tuleb, on pigem ettevaatamatusest. Ja märksa rohkem kui reaalses elus, sooritatakse neid ikka teleekraanil.