Eileöine harutamine: helged ja tumedad triibud
Kas see ongi depressioon?
Apaatia. Võimetus teatud tegusid lõpuni viia.
Kuidas end aidata?
Kui kell kaks öösel uni ei tule ja ärevus sisse tuleb…
Siis võiks ju proovida veidi harutada.
Kordamööda tumedat ja helget leida?
Helge, alustame sellest. Mu lapsed, kõik nad kolm, olen nende üle nii uhke. Rasked ajad on möödas ja on, mille üle uhke olla. Neil on soe süda sees, neil on andeid ja ettevõtlikkust.
Tume. Mu naabripere ei mõista/salli mind, mida iganes ma ka ei ürita: suhtlen vastu, ei suhtle vastu, seletan, ei seleta. Ainus, mis mina soovin, on elada siin enda kodus vaikselt… aga mu sees on siin vaikselt elades valmis saanud arusaam, et naabrid ei jäta enne, kui on mind siit välja suretanud. Küsimus pole selles, et ma sõidan koju nende maad läbivat teed pidi. Küsimus on selles, et nad kahetsevad sisimas, et nad enda taga metsanurgas asuvat talu ise ära ei ostnud (kas metsaärikalt või minult, mõlemaid võimalusi oli) ja ma näen seda suurt pilti juba ammu ja olen isegi üritanud sellest kõnelda, aga… on asju, mida ma ei oska. Seda suhet tagasi sõpruseks pöörata ma ei oska, kuigi olen üritanud.
Helge. Mul ju on, kuhu minna. Valguskiiri on kõikjal ja üks on selline… Ma näen terendamas võimalust: lõbusat lapsikut kogukonda, spiraaliga tagasi lapsepõlve ja oma ema karma helgemasse poolde: raamatukogu juhatama. Kui ma söandan lahti lasta need sidemmed, mis mind selle taluga siin seovad, siis avaneb uus uks.
Tume. Mul on rahamured, ei jagu piisavalt. Kas ma tõesti peaks maja maha müüma, hoopis nii radikaalselt lahendama seda muret?… Ma vaatasin ükspäev fotosid, milline siin oli 2008. aastal, kui talukese ostsime. Seesama rahulik fluidum, aga maja oli poole väiksem ja katused lasid läbi. Palju olen siin ära teinud, võiks öelda, et „elu töö“. Olen ka vahel raskel hetkel mõelnud: kuidas ma seda müüksin, seda, mis on olnud minu jaoks hindamatu, kui ma üsna peaksin tunnistama: naabritega on kehvasti. Käib „Tõde ja õigus“ ja kui tundub, et enam hullemaks minna ei saa, siis ikka juhtub midagi veel. Ma saan lohutust tööst ja rahast, panustan siia… mullu ostsin nii palju istikuid juurde, aga siin on ikka veel nii palju teha.
Helge. Mul on veel nii palju ideid, mida kirjutada. Kui ma suudaks oma elus valida stiili, kus on aega kirjutamiseks, siis saaks kõik olla hästi.
Tume. Mulle üldse ei meeldi turundada. Nii, kui mõtlen esitlustele, hakkab sees tume. Selle seest koorub miski valu… Kuidas ma tunnen, et mind ei mõisteta, praegu veel mitte, justkui mingi koolikiusamine, mida saab andestada, aga ei suuda sisimas tegelikult unustada. See seostub kevadega kolm aastat tagasi, kui ma netist koera kohta nõu küsisin ja “sitt sattus ventilaatorisse“ ja ma esitluse ära jätsin, sest ei tahtnud enam kusagile minna. Võimalik, et see oligi viimane esitlus, minu enda raamatu oma. Mu süda sai nii väga haiget tookord. Kuidas ma otsisin abi koerale, mõtlesin, et ei põe, kui keegi halvasti ütleb… Aga ma ei tundnud oma valu piire. Ja panin end selle valuga justkui lõksu. (Kas ma olen öelnud ka avalikult, koer ei põgenenudki ära, ta oli terassi all peidus, kuni mind usaldama hakkas. Ja ma saingi ju nõu, oli inimesi, kes aitasid nii olulisel raskel hetkel. Aga suurem osa oli neid, kes ütles väga halvasti ja võtsid mul võibolla alaliselt selle võime, täiskasvanud inimeste auditooriumise ees end siiralt ja vabalt tunda.)
Helge. Linnud ja loomad ja loodus. Ja Maa vibratsioon. Selili maas kuldnokkade vaatamine. Kui palju lootust ja tarkust neis on. Olen kuulnud, et nad lendavad alati kõigepealt tagasi sünnikoju ja vaatavad, kas leiab pesavõimaluse. Iga kevad olen proovinud panna uusi pesakaste kusagile siia lähedusse, sest minus on ka seesama lootus: mullused lapsed said talvega hakkama ja nüüd on neid rohkem. Tundub küll, et on!
Tume. See tunne, et ma ei kuulu kogukonda. See läheb muidugi väga sügavale juurtesse välja, see on seesama valu, millega mu vanavanaema ja vanaema küüditamise eest metsa jooksid ja siis teises Eesri otsas uuesti alustasid, samasugune läbihekseldamine on toimunud kõigi mu juurtega ja see oli enne seda, kui ma siia ilma tulin. Setode hulka ei kuulu ma juba aastaid, oli üks ettevaatamatu lause kelleltki („Sind peetakse siin ullikeseks“) ja noh, olgem ausad, teadmine, et setost naabrinaine mind tõrvab („Oi, kuidas ta sind tõrvab.“). See võtab võimaluse minna siiralt peole, nii nagu me esimestel seto-aastatel käisime…. Aga ma ei kuulu ka justkui metsapoolsete kogukonda ja ma ei saa aru, miks. Võibolla sellepärast, et ma ei saa kedagi külla kutsuda, sest ei tea kunagi, ega naabritest mööda sõitmisest draamat ei tule, vähemasti mürgised telefonisõnumid, aga võibolla ka ette argitud masin… Ja mina ise ju ka sõidan nii vähe kodust ära kui saab, sest nii olen lubanud: sõidan harva ja aeglaselt ja kui võimalik, ei sõida üldse. Ja nii on tekkinud nagu isetäituv prohvetlus, mida rohkem ma kodus istun, seda vähem kuulun ma kogukonda ja seda vähem mind kusagile oodatakse.
Helge. Tegelikult mind oodatakse. Ma südames tean seda. Neid, kes mind ootavad, on küllaga. Jaa. Mul tuleb seepeale meelde miskipärast üks Viljandi folk, kui me veel Justiniga koos elasime, Viljandi vanalinnas, olime justkui armastuse ja kuulsuse laineharjal, ma ootasin Mariat ja veeresin ümmarguselt ringi ja igal pool tulid mu juurde inimesed, kes soovisid mulle head. Nad soovisid öelda, kui palju head ma olen teinud neile oma raamatutega ja sõnadega üldse, kui palju oleme Viljandile head teinud, et siia kolisime ja kohta kiitsime. Ma mõtlen vahel neile päevadele tagasi, see oli tegelikult väsitav, ma soovisin sisimas, et saaksin olla nähtamatu ja niimoodi seal rahva vaibides vibreerida. Nii et ma olen kogenud, et see, mida paljud igatsevad, on tegelikult ka alati väsitav. Aga praegu on oluline võtta see mõte: mind oodatakse. Ka uusi raamatuid, uusi sõnu.
Tume. Panin silmad kinni ja lasin olla… ja märkasin suurt varju: mu kivipood. Raske kui kivi kaelas. Piin(likkus), mismoodi mul ebaõnnestus poe müük (muidugi on võimalik, et miski minus, teatud leebe passiivagressiivne headuse ja õiglusotsimise kombo keerab teatud inimtüübid üles… sest praegu naabrinaisega suhtlemine meenutab mulle kivipoe müüki. Samamoodi on mul nii keeruline teist poolt lõpuni mõista ja nii lihtne süütundeid vastu võtta). Aga jah, kivipood. Mul on siiani alles ehteid ja ehtekivisid, imelisi. Ja ma siiani ootan, et ometi see piinlikkus üle läheks, mis toonase teemaga seostub. Ma ei oskagi nagu midagi kahetseda. Pood kui selline jäi alles, see, mille ma ehitasin füüsilises mõttes. Ja ma mäletan seda tunnet, et ma pean edasi liikuma. Tegelikult me ei tea, miks tulevad kaikad kodaratesse. Võibolla on see siin üks mäng, kus mängukaaslased on ammu enne kokku leppinud. Ja see, kes suudab haiget teha, on pärast mängu lõppu su sõber. Niimoodi mõtlemine aitab hakkama saada.
Helge. Ma olen palju selles elus arenenud. Ja läbi valude ja katsumuste see areng ju käibki. Igasugune turundus ja materiaalne seis on nii tühine tasand võrreldes sellega, mis on tegelikult oluline: hinge areng. Võime avarduda ja võime korraga tunda valu ja rõõmu – ekstaasi. Kui ma leidsin #üheseaduse materjalid, siis sain ma veel täpsemalt aru sellest, mida enne olin vaistlikult tunnetanud. Me oleme siin ilmas killustunud, suure ühisteadvuse fragmenteeritud osakesed. Ja iga eluga saame anda oma panuse sinna, et enese seest peegeldada teistesse seda ühisteadvuse mälu, mis tuleb läbi sinu, ja samas läbi teiste ära tunda ja kokku enese sees panna seda, mis tuleb teistest. Minu viis on sõna, seepärast ma ka praegu neid sõnu kirjutan, see võib aidata kellelgi teisel midagi ära tunda. Aga mõne inimese viis on muusika, või lihtsalt süda, on palju viise… Ja oluline on mõista, et inimhingel läheb palju aega, et jõuda elu jooksul sellesse kohta, kus ta mõistma hakkab. Just seepärast ei tohi oma elu omatahtsi lõpetada, see on hingearengu ressursi raiskamine. Siis tuleks lihtsalt uue eluga uuesti peale hakata, kulutada palju aastaid, ja lisaks veel taak, mis sellest elust kaasa sai. Minna saab nagunii ainult edasi.
Tume. Aga ajad on nii rasked, millesse me edasi läheme. Sõda käib ja võimalik, et tuleb aina lähemale. Kuidas ma saan vastutada oma tütarde, ilusate noorte naiste eest? Ja kõigi nende teiste noorte naiste ja meeste ja laste eest…Milliseid valusid nad läbi peavad käima, milliseid piinasid, alandusi…?
Helge. Ma peaks nende hingi usaldama. Me saame hakkama. Ja me elame ajaloolisel ajastul, kogu suure aegruumi unikaalses ajas ja kohas, kus sünnivad imed, intensiivsed ja segased imed. (Mitte et ma täpselt teaks, kuhu see välja viib… aga ma tean, et hing on surematu ja me oleme ajas, mis hingi aina ilusamaks vormib.)
Tume. Mulle tundub, et olen seljataha jätnud nii palju inimesi. Vähe on neid, kellega on side „igapäevane suhtlus“. Kui palju neid on olnud, läbi aastate. Ja peaaegu kõik nad on kusagile maha jäänud. Vahel teeb see nii palju kurbust. (Seda võib nimetada ka sõprade vähesuseks?)
Helge. Ah, mis ma ajan, mul on küllaga sõpru! Ja lausa igas vanuses ja lausa mu oma tütred on mu sõbrad. Seesama sideme tunnetamine ei pea olema igapäevane suhtlus. Ja mul on rõdu, see on see koht, kuhu ma astun, kui uni ei tule, ja vahel laman avatud silmadega tähtede all, kuni hakkan nägema justkui avatud silmil und. Ka see seostub sõnaga „sõprus“, hoopis tugevamal moel. Kui palju on olnud neis sõpru, kellega olen kohtunud, ja kõik see jääb alles, mitte miski ei jää seljataha.
Tume. Rõdult paistab mu maa. Ma istutasin mullu sügisel valesti oma toidusalu pika serva, sest traktoristid olid piiritoki mulda valesti kündnud ja ma lihtsalt ei teadnud, kust maa läheb. Nii kurb ja nõme on neid nüüd välja kaevata ja mul on tunne, et mul ei tule talgude korraldamine naguniii välja, sest ma usun, et teistel on palju muud teha… ja noh, mu juurde ei tohi sõita ka, sest naabrid ei luba.
Helge. Aga kõik need puud, kes kasvavad (ja eriti tore, kui õige koha peal), nad teevad rõõmu. Mõni neist on pikkusesse visanud nagu laps, keda iga päev näed ja siis järsku märkad, et ta on vanadest riietest välja kasvanud… oot, ma ju alles mullu ostsin su ja sa mahtusid ju pagasiruumi, ja nüüd oled niisuguseks volaskiks visanud! Lastel ei paista ühe aasta võrsed, aga puudelt on need kohe paista. See on nii helge.
Tume. Ma ei saanud Kagu-Eesti spetsialistide remonditoetust. Maria magab beebimadratsil trepi all „nagu Harry Potter“, ütleme selle kohta, suure toa remont on pooleli ja ülemise korruse remont ka pooleli. Kõik asjad said sügisel hooga ära pakitud kiire remondi lootuses ja nüüd on igal pool „nokk kinni, saba lahti“ olukord… Ma ei taha lasta enda sisse kadedust ja segadust. Kui keegi ei saanud raha, siis keegi teine sai. Ja see on tegelikult selge märk, kuigi kohe ei saa aru, kuidas seda lugeda. Üritan tänulikkusesse asja keerata: ma sain siia kolida 2019. aastal ju tänu sellele, et ma siiski sain komisjoni toetuse puurkaevu ehituseks. Komisjonides on üldiselt samad liikmed ja mis iganes põhjusel, mina toetust seekord ei saanud. Sellesama tumedusega seostub segadus meie küla uue tee ehitamise osas. Vintsutamist on palju olnud, küll on kõrvalt mõni öelnud, et vald oleks pidanud olemasoleva tee sundvõõrandama… samas saan ma ju aru, et naabritele päriselt ei meeldi autotee maja lähedal. Aga on mingid kummalised olukorrad, mis ei ole lahenenud ilmselt sellepärast, et ma pole seto. Mullu sügisel enne kohalikke valimisi soovis vald minuga koosolekut, mul läks aga auto sumbuti katki (aasal ja metsateel sõitmisest, sest otse tee pealt ei saanud) ja skype koosolek ei sobinud. Ja siis lubati vahetult enne valimisi, et tuleb tee. Aga kui valimised mööda said, lükati edasi. Aasta eelviimasel päeval tuli uudis: tuleb uus tee, minu krundi nurgani, edasi pean ise ehitama. Praegu olen ise pingutanud, helistanud, kas saan vallas killustikku, sest kuuldavasti on paljud tasuta saanud… aga raske on kedagi telefoni otsa saada. Ja ma tõesti ei soovi kurta, sest ma saan aru, see on üldisem probleem: 1990ndatel erastati üldlkasutatavad teed suure hooga eramaadeks ja eriti häirivad külateed just siin Setomaal, kus on ajalooliselt olnud tihekülad. Ma ei ole ainus, kellel on selline probleem meie vallas, ja igal juhul tekitab ka see kadedust, kui nüüd tõesti osaliseltki vald siin midagi aitab. Kadedus on üks selline emotsioon, millele ma tahaksin silma vaadata ja tal siis minna lasta. Aga selle hipiliku “silmavaatamise ja minnalaskmisega” on raske reaalset elu elada. Olen justkui ristteel (küll see sõna “tee” on ikka hea metafoor), reedel ei saanud ma oma koju sisse ja laupäeval ei saanud ma oma kodust välja, sest auto oli ees. Ja ma mõtlen: kuhu ma selle risttee pealt edasi lähen, mida valin, ja mis on selle valiku järelm aastate pärast?
Ja praegu ma ei näe, see on segane. Ja seepärast tume.
Helge. Aga kui keegi kunagi siin selle remondi valmis saab ja need puud kasvavad veel suuremaks, siis on siin nii ilus. Võibolla ongi see mu hinge evolutsiooni õpitund, mitte üritada kõike seda ilu enda omaks pidada? Öösel kell kaks on lihtsam mustreid tunnistada: mu suured konfliktid elus on seotud eraomandiga (ma pole tahtnud naabrite vastu kohtusse minna, ma ei tahtnud ka kivipoe müügi segaduste ajal kohtusse minna… kuigi jah, juristid on ju soovitanud kohut), ja võibolla on minu valik just see, mitte kraapida kõike endale, sest lõppeks on kõik üks, ja kõik, mis teed, selle teed maailmale. Nagunii ei näe ma nende puude täit elujõudu, mitte siinilmas olles. Puude istutamises on midagi, mis aitab kogeda suuremat plaani.
Tume. Ma olen selja taha jätnud pedantlikkuse (kui mus seda kunagi oli, aga natuke ikka), ma ei suuda end kokku võtta, et raamatupidamist korras hoida. Ja see on nii õudne, need poolikult sorditud süsteemid… kui sellele mõelda, siis tuleb tunne, nagu viitsütikuga pommi otsas istumine. Kunagi tuleb see välja (kui maailm enne mingil muul moel õhku ei leida)…
Helge. Kass kraapis praegu rõduust ja soovis tuppa saada. Nii hea tunne on tajuda seda, mismoodi süsteemid toimivad, need tegelikud ökokoosluse süsteemid. Kuidas sõnnikust saab muld ja kuidas loomad-linnud teavad siin oma kohta ja rutiini. Kui vahel on raske hommikul voodist üles saada, siis aitab see teadmine: nad ootavad.
Tume. Miks mul ei ole meest? On see seotud sellega, et tee minu juurde on ära lõigatud?
Helge. Küllap on see ilma meheta elamise aegruum-kogemus (et mitte öelda eluetapp) samamoodi hinge evolutsiooni osa. See on palju õpetanud.
Tume. Mul on praegu siin majas abiks üks töömees, koos koeraga. Ja naabrikoer tuli eile kallale ta koerale. See naabrite ja koertega teemaring on tõesti nagu „Tõde ja õigus“. Naabikoer on mulle oma moel armas ja ma üritan end kehtestada, kui ta meie hoovis ringi käib. Aga tegelikult on ju nii, et ta uriseb: tuleb meie koera kausi juurde sööma ja uriseb, kui keegi (mina või minu koer) vahele üritame minna. Minu koer saab temaga läbi, sest võimustruktuur on paigas. Aga kui siia hoovi tuleb uus koer, siis… midagi pole teha, see on tume tunne. Nüüdseks on Mona haavanud veriseks kolm minu külaliste koera. Minu õe koer oli mitu päeva elu-surma vahel ja sai antibiootikumikuuri abiga ikkagi terveks. Ja miks ei soovi mu õde siia appi/külla tulla? Ta ei saa siia koera kaasa võtta.
Helge. Aga Maria hakkas täna raamatut kirjutama ja algus oli minu arust väga stiilselt paljutõotav. „Mu elu on läbi! Oi vabandust, unustasin end tutvustada. Ma olen Bailey Miller, 10, ja mu elu on läbi!“
On ju hea algus raamatule?
Mul igatahes hakkas praegu palju parem.
See on täiesti mõistetav, et Sind sellised mõtted valdavad! Su elu on üsna keeruline ja pole just palju mida Sa ise saaks ära teha selle naabri olukorra kohta.
Siiski. Sa oled tugev ( Eesti) naine, Epuke! Ma Sind küll otseselt ei tunne, aga kuna olen lugenud Su kohta nii palju, siis on ikka tunne, nagu tunneks. Tea, et kõik laheneb lõpuks! Võib olla kohe mitte, aga mõne aja pärast on kõik jälle hästi.
Epp,sa ei ole tavaline inimene.Sellepärast ongi raske.
Kalli!
valgus ja vari….väsitav see mäng, võõra süüd ära võta õlule, vastutad juba niigi
Epp. Mina olen üks neit, kes sind isiklikult ei tunne. Aga ikka jajälle taban end mõtlemast, kui mitu elu oled sa elanud – elad. Kui palju pealehakkamist, kui palju ideid ja energiat. Ja jah, võibolla on asju, mida sina teed või mõtled teistmoodi kui mina , kuid see ongi huvitav. Meil kõigil on vahepeal pausid, ja siis tuleb välja, et ka lamajaid lüüakse ja valusalt. Aga ma tean, kui rägastik saab otsa hakkavad sul asjad jälle argnema. Lihtslt kuskil peab olema mingi suunanäitaja. Ja küll sa ta leiad. Seniks tugevust ja jõudu.
Tead ju küll – kõik möödub.
… aga juristina ma ei saa aru, et miks sa seda kohut kardad? Saab asjad sirgeks ja pole vaja vihjata ega mõistatada ega metsaääri mööda käia. Keegi erapooletu asjasse puutumatu isik – kohtunik – ütleb kuidas on ja kuidas peab. Tõe ja õiguse aegadest oleme me valgusaastate kaugusele jõudnud oma kohtusüsteemis ning see on minu arvates ainus ja õige tee. Ja kui lähebki teisiti kui Sina tahad, siis parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Niisama ei tule Sinu ja Su naabri vahelisi suhteid ükski autoriteet lahendama, ikka ise pead esimese sammu astuma. Rääkimata sellest, et selle talu müümine on praktiliselt võimatu kui tee küsimus lahendamata ja lahtine, sest potensiaalne ostja ei saa seda tagatisena kasutada (ma küll kõiki fakte ja asjaolusid ei tea, aga see, mis siin lugeda on olnud annab sellise ettekujutuse asjadest). Vabanda kui targutasin ja liiga pikk kommentaar tuli. Tahtsin vaid julgustada Sind kohtu suhtes.