VASTUSED ANDRYLE

Lisa kommentaar

Kommenteeri külalisena

  1. See ingli tunne on absoluutselt tuttav, muide, ka selle kättesaamine on treenitav.
    Pärast imestad, et kas olin see tõesti mina, kes kirjutas need read, need täheühendid?

    Ep usu ma, armas Epppp, et siinne teema eriti inimesi huvitab, aga mine tea, inimesi, kes naudivad kirjutamist, on ikka aina rohkem. Lehekeele kohta pärisin seepärast, et ajaleht – pÄraku pÄraku, koosneb lausetest, mille lõppu neid lugema hakates juba ette tead. Ses mõttes on blogikommigi kasvõi hea lihtne kirjutada. Tahad, kalambuuritse, tahad ole kuiv ja asjalik.
    Omaette fenomen, blogides ei olda vaenulikud.
    Ja maht on kah üks kõva näitaja. Lehelugudes tiksub see kogu aeg kuklas, hea küll, sa võid end nii välja treenida, et kirjutad rea pealt paraja toimetamata teksti, kusjuures see on elus kah veel.
    Aga kui MEKAsse oma esimesed kommid kirjutasin, tead, sain peaaegu et orgasmi. Kirjutasin asjalikul teemal, aga ilma igasuguste piiranguteta.
    No näed, mahtu pole ette nähtud, kohvivesi hakkas podisema, lõpetangi ää selleks korraks.Rõõmsai päevi kõigile. Ka meesterahvastele.

  2. Ma ka öösel lugesin ja oli ka huvitav. Ainult et ma pole nii kibe kirjutaja ja seega ehk ei ole nii kompetentne teemas, mis aga ei tähenda, et huvitav poleks olnud kirjutaja hingeellu süüvida. 🙂

  3. Andry, miks sa blogi ei tee?
    Mulle tundus ka see jutt huvitav. Eks ikka, et samade probleemidega maadlesin kunagi. Aga mul oli kombeks end nö soojaks kirjutada. Kui oli kiire ja mõtteid polnud, siis hakkasin lihtsalt kirjutama. Pastakaga. Umbes teine lehe pool juba hakkas looma ja asi sai aetud ja lehe esimene pool välja visatud. Aga mind häiris see ajakirjanduses, et pidevalt tuleb uus teema. Just hakkas mõni asi huvitavaks minema, kui loo tähtaeg käes ja leht trükis. Ja uuel nädalal uus lugu. Nagu karusell. Mulle sobib paremini pikem (isegi ülipikk) tsükkel.

  4. See oli vestlus, mida kirjutavail inimestel põnev lugeda. Endal mul oli periood, mil pidin kirjatükki vähemalt alustama pastakaga vihikusse. Aga vahel tegin terve mustandi käsitsi. Arvutisse võisin siis alustada ka hoopis muust otsast ja hoopis teistmoodi, aga ikka oli tunne, et nüüd veel ainult toimetan ja see on puha lust.
    Ilukirjanduse lugemine aitab vist kirjutamiseks laadida kõige paremini. Kui see unarusse jätta, tekib ühel hetkel tunne, et nüüd on sõnad otsas. Ja ega siis aitagi muud, kui tuleb end mõnusalt kokkuseatud sõnadega toitma hakata, et neist ükskord jälle midagi muud saaks sündida.
    Aga vahel ma mõtlen, et ilukirjandus on ajakirjandusest hoopis ausam. Lehelugudes, eriti väikesesse lehte kirjutades, tuleb jätta asju välja: et inimestele mitte haiget teha või siis selleks, et nad veel järgmine kordki räägiksid jne. Aga romaanis või jutustuses võid kirjutada asjadest just nii, nagu need paistavad. Nimed ja muud ebaolulisemad tunnused saab ära muuta ja öelda, et kõik on puhas väljamõeldis.

  5. Jah, Andry, miks sa blogi ei tee? Praegu aja neid sinu kommentaare noaotsaga mööda saia taga 🙂
    Ühe sissekande kommentaarides Andry hõiskab, et juhhuu – aga mul polegi ploogi. On ikka küll, ainult et mööda (interneti)ilma laiali 🙂 Andry ploog on nagu luuderohi – üks haru ajab ennast mööda Epppppu blogi üles ja teine mööda leevikese blogi ja kindlasti on mõned harud veel kuskil peidus.

  6. Mäletad, Siiri, kui sa võrdlesid blogi inimese koduga. Andry on igatahes võrratu külaline ja tema puudumisel oleks mu kodu külalistetuba natuke teise näoga.
    Aga nagu ka päris elus on võrratuid külalisi, kes millegipärast eelistavad käia külas, aga mitte ise külalisi kutsuda… Võibolla nad ei viitsi koristada ja korraldada ja kooki küpsetada… 😉 Ja eelistaavd olla seltskonnalõvid ja hinged teiste kodus 😉

    Mainite MEKAt, kahju, et Hõbemägi oma koja enamvähem kinni on pannud.

  7. Ja veel, tahtsin öelda, et internet on toonud uue kirjaoskuse laine, väga paljud inimesed kirjutavad, kirjutavad, kirjutavad. Nii et ma arvan (vastuseks Andryile), et selline kirjutaja enesepeegeldus läheb ikka päris paljudele korda. Kirjutamine pole mingi marginaalne hobi, vaid väga paljude elustiil, tore 😉
    Panen siia lõpetuseks ka ühe lingi, enne sirvisin blog.tr.ee-d ja leidsin sellise…
    Ma ütleks, et üks rusikareegel on, et kui sa kirjutad üles lood, (nagu Pullerits ütleb: stoorid) siis tulebki huvitav välja. Ja mõtlemapanev. “Näide” toimib paremini kui “väide”, st kui seesama autor oleks hakanud teoretiseerima kõikil neil Eesti hädade teemadel, poleks niimoodi puudutanud postitust tulnud. Mu meelest.
    http://blog.tahvel.info/?p=846

  8. Andry on kindlasti huvitav külaline. Ja kui ta oma blogi teha ei tahagi, siis hea, et ta ikka kommentaare kirjutab. Küll me varsti oskame juba vilunult neid kokku korjata 🙂
    Andry kommentaaris oli lause, et Omaette fenomen, blogides ei olda vaenulikud. Ma mõtlesin ka kunagi selle peale, aga ma mõtlesin sellise alatooniga – praegu ei olda vaenulikud. Millegipärast on nagu hirm, et delfi moodi vanulike kommentaaride maailm imbub ükskord ka blogindusse. Aga hirmu ei tohi ju tunda, sest see tõmbab seda hirmu ligi ja nii need pahad asjad juhtuvadki (Andry hirmude kommentaarist). Ehk ikka ei juhtu.

  9. Kirjutamine ongi sõltuvusttekitav.
    Ma kirjutan internetti ja sahtlisse ja arvuti sügavustesse ja rongiga sõites tšekkide tagakülgedele ja sõpradele ja tuttavatele ja mõnikord oma mõtteid korrastades kujutan ma ette, kuidas ma neid kirja panen.

    Kõige mõnusam on kirjutada siis, kui keegi seda sinult ei oota, siis tuleb hästi välja ka. Aga istuda koolis ja vaadata, kuidas kell liigub ja teada, et enne koju ei saa, kui 800-sõnaline kirjand on õpetaja laual, on ko-hu-tav 😛

  10. Aga mina ei oska enam eesti keeles kirjutada. Stiil on täitsa vasakule kindlasti. Need kommentaarid on siin ainsad kohad, kus ma rohkem eesti keelt kasutan kirjutamisel. Aga inglise keeles kuidagi tuleb välja palju paremini. Täitsa segane lugu. Ja sõnad ei tule ka meelde. Seda juhtub mõlemas keeles. Ja siis juhtub nii, et meenutan eesti keeles sõna aga ei leia, püüan siis inglise keeles ja ikka ei tule meelde. Ja siis kui korraga pähe lööb, siis on inglise keeles…Huvitav, milleni see kõik viia võib.

  11. Üldse mitte teemasse – aga Epp, sai võiks ikkagi oma ikooni foto mulle saata, saaks selgust, mis ikooniga ikkagi tegu. Mind ennast on ka asi juba huvitama hakanud:) Mu meiliaadress on arni[ät]elfond.ee

  12. ma juba kunagi varem tahtsin seda mainida, aga polnud vist mahti. voibolla mul on mingi psyhholoogiline torge lugeda eestlaste inglisekeelseid blogisid, aga mulle nimelt tundub, et eestlaste kirjutatud inglisekeelseid bloge on palju raskem lugeda ja jalgida kui nende inimeste omi, kellel inglise keel on emakeel. isegi kui need eestlased elavad inglisekeelses keskonnas ja raagivad seda iga paev ja yldse valdavad seda vabalt. tundub kuidagi keeruline ja grammatiliselt voibolla liiga perfekne.. aga voibolla on see lihtsalt mu enda kiiks.

  13. teate seda nalja tshuktshist, kes astub kirjandusinstituuti.
    Eksamil küsitakse: Kas Anna Kareninat oled lugenud?
    Ei, raputab tshuktsh pead.
    Aga Kuritööd ja Karistust oled lugenud?
    Ei.
    No aga kas Forsythide saaga on teile tuttav teos, mis näiteks sellest arvate?
    Midagi ei arva, vastab Tshuktsh.
    Miks nii.
    Pole lugenud.
    Kuulge, mida te üldse lugenud olete? vihastab eksamineerija.
    Kuule tead, ma astun kirjandusinstituuti. Tahan kirjanikus, mitte lugejaks saada, vihastab tshtuktsh.

    Noh, ma olen lugeja loomu poolest. Kirjutaja ka, hakaksin selleks hiljuti, kirjutamine on mu leivatöö.
    Ma ei nurise oma töö üle, olen tegelt väga uhke, et kohaliku lehe kirjamees olen, meil on maru kamp ja hää leht. Aga ploogi ei jaksa ma pidada.

    Aga kunagise õpsina on mu kõikse suurem rõõm, kui saan last nii patsutada, et ta sammukese edasi astub. Seda oma kommidega proovingi teha. Olgu siis see laps Epp või Juss või Tatsu Ta H Ime või inime, kes ise ploogi ei pea – Moonika näiteks.

    Sõnal on vägi sees. Kui seda tead, siis vägi töötab.

    Ja kui nüüd päris aus olla, siis pole ma ei lugeja ega kirjutaja. Ajakirjanik ka mitte. Olen hoopis jutuvestja, lugude rääkija.

    Siin aga, sõbrakesed, on eesti meelen ja keelen üks jube sügav auk, mis kergelt alla neelab kõik, kes sinna liiga lähedale astuvad. “Suuga teeb suure linna, käega ei kärbse pesagi,” see arusaam. Jutumees oled mingi vä?

    Sõnaväest veel. Ungaris on näiteks üks tädi, kes läheb istub surijate voodiveere pääle. Istub, vaatab neile silma. Räägib loo.

    Siis nad kas surevad rahus või saavad terveks.

    Olge teie ikka terved:D

  14. Mina kohtasin hästi ammu aega tagasi Tallinnas Kultuuritöötajate Täienduskoolis (ma pole kultuuritöötaja, käsin seal kursustel niisama huvi pärast) sellist imelist jutuvestjat nagu Piret Päär. Ta rääkis iga lugu nii, et seda kuulates sattusid ise justkui teise maailma. Mina nii ei oska.

  15. Hei, kust sa Andry tead, et mul blogi pole…Tegelikult ma olen kirjutanud natukene. Rohkem nagu teraapia korras. Aga et seda tõestada, siis aadress on nime all lingitud. Ja Keshi tähendad jaapani keeles mooni ehk siis mind 🙂

  16. Nii tore on lugeda kirjutamishulludest inimestest, nagu ma isegi. Epppp’ u lehele sattusin üsna hiljuti ja suhteliselt juhuslikult, aga kogu siinne seltskond on võrratu! Sestap olen võtnud endale vabaduse ja julenud ka mõnel korral sõna sekka öelda, tundes end omasuguste seas olevat. Vast interneti algusaegadest Eestis (11-12 aastat tagasi) mäletan sellist sooja suhtlemise õhkkonda, kus ainukest jututuba kasutas maksimaalselt 22 inimest ja suhtlemine oli hoopis teine, kui kaasaja portaalides.

    Vaenulikkuse puudumine blogides tuleneb mu meelest aastatepikkuse netisuhtluse arengu vaatleja-osalisena sellest, et tegemist on inimese isikliku, mitte anonüümse suhtlusruumiga, millele vastates (kommenteerides) vastatakse sama isiklikust ja identifitseeritavast suhtlusruumist. Niipea kui identifitseerimine kaob, kaob ka vastutus oma sõnade sisu eest. Olen seda fenomeni aastaid jälginud, ja võrgus peab see 100% paika. Teise asjana on netisuhtluses mulle algusest peale väga meeltmööda olnud mõte-mõttega rääkimise võimalus (algselt “vanal, hallil ajal” ju ei olnud WWW keskkonda, ainukesed pildid joonistati ascii-s), mis võimaldab inimestel tutvuda kõigepealt sisemaailma tasandil, millele võib, aga tingimata ei pea lisanduma nägu ja füüsiline isiksus. Nii saavad omavahel suhelda kõige erinevamad inimesed, kes reaalsuses teineteisele otsa vaadates võib-olla niisama lihtsalt lähemalt suhtlema-avanema ei hakkaks. Seda enam, et inimestevaheline avatus netis on hoopis teisel tasemel kui tavaelus. Reaalelus tekib avatud suhtlemine eelkõige nende inimeste vahel, kellega meil on ka mingi füüsiline sobivus, tõmme, samastamis- või tutvumissoov. Võrgus ei ole see oluline, suhtlemise aluseks on pigem “ajukeemia” ehk tõmme sarnaselt mõtlevate inimeste suunas. Seega on nett nö. kaitsekiht avatusele, mis ei lase füüsilises suhtlusruumis haiget saada. Ehk siis, me ei saa tagasisidet kõigilt lugejatelt, kuri või ükskõikne silm ei kipu meie suunas vaatama ja kehva kommentaari või lihtsa nupuvajutusega oma mõtete sabast eemaldada, ilma et see jätaks väga isikustatud märki meie mällu. Samas, selleks et tavaelus tekkiks inimeste vahel usalduslik, avatud suhe peame me seda inimest tundma, temast hoolima ja teda hindama. Kui selline inimene meie tegemistele negatiivselt reageerib, on valus. Nimi kommentaarireas ei pruugi seda aga samvõrd olla, sest seda on võimalik unustada ühe lausega “aga ta ju ei tunne mind tegelikult”. Huvitav on siinkohal see, et blogija suhe lugejaga on tavaliselt avatum ja samas paremini kaitstud kui blogija suhe tema reaalse tutvuskonnaga. Kui paljudest oma reaaltuttavatest teame me, mida nad mõtlevad, võrreldes blogidega? Isegi kui me loeme nende tuttavate blogisid, jõuab mõte võrreldes vahetu suhtlusega meieni hilinemisega, ja suhtlemine põhineb eelkõige teabel, mida me silmade-kõrvadega varem oleme ammutanud. Samas reaaltuttavate arvamus ja suhtumine läheb meile ikkagi ilmselt rohkem korda, kui kommentaatorite oma :). Huvitav oleks sellele avatuse/isikustatuse küsimusele läheneda ka sype/veebikaamera abil suhtlemise vaatepunktist. Samas, ma ei ole veendunud, et see suhtlemise mõttekvaliteedile midagi tõsiselt juurde annaks. Pigem kipun vastupidist arvama.

    Siinkohal ei saa lõpetuseks mitte märkimata jätta, et mulle nii meeldib Eppppp’u blogist ja kommentaaridest mõtteainet ammutada ja teemat arendada. Aitäh meeldiva seltskonna eest!

  17. Väga huvitav ja asjalik teemaa-arendus Lee`lt.
    See tuletas mulle meelde ühe oma vana loo, mille kirjutasin omaaegsetest jututubadest http://marie.vtl.ee/jutukad.html
    Varsti on vist aeg blogindusest samasugune lugu kirjutada… Lee on juba pool lugu ette ära kirjutanud ja tuleks kaasautoriks võtta 😉

  18. Hee! Lugesin :).

    Situatsioonid, eriti karistamise- ja keldriteema tulevad tuttavad ette küll. Aga enamasti juba jututubade “keskajast” ;).

    Ise pole küll sellel tasemel sõltuvuses, ilmselt ma väga raskekujuliselt jututoa-sündroomi ei põdenud 🙂 aga nn. “jumal” olin ja olen ühes Eesti kõige vanemas jutukas praegugi. Paljukirutud, süüdistatud jne jne jne. Tavakasutaja ettekujutust jumalast ja tegelikkust võiks suisa ühel hetkel kirjalikult lahata, hea idee. Tavakasutajale ilmselt kahjuks tõsist pettumust valmistav.. ;P.

  19. armsad, veetsin tänase päeva teid LUGEDES, aitähh, et olete OLEMAS. Meil siin läänemaal on valget, kerget, PUHAST lund ja palju tihaseid kes saadavad sind parvena …

  20. College degree will be an advantage.
    # Have a minimal experience and knowledge of basic bank operations.
    # The ability to operate with more than one task effectively,
    and have an adaptable, flexible, professional attitude
    # The ability of stable communication with
    our company and on-time and detailed reporting.
    internet job
    contract government job
    http://volny.cz/jjob – government job kentucky
    connecticut job bank
    forensic job nursing
    http://volny.cz/jjob/map.html – data entry job online

Arhiiv

Hiljutised kommentaarid

Sliding Sidebar