VASTUSED ANDRYLE
Andry saatis mulle kirja, ma ei saanudki aru, kas see oli tema isiklik uudis/teadmishimu või tahab ta seda kasutada oma blogijate artikliseerias, mis Virumaa Teatajas ilmuma hakkab.
Andry: Kirjuta oma kirjutamisest. Kui kaua sa kirjutad, mitu korda päevas?
Epp: Ma hakkasin mõtlema, et kirjutamine on vist tõesti mu elustiil. On olnud erinevaid mooduseid – artiklid, kirjad, päevikud, nüüd siis see blogi. Kui ma pole paar päeva saanud kirjutada, siis tekib imelik tühi tunne. Enesehinnang hakkab langema.
Kirjutangi vist eelkõige selle tunde pärast, mille saan, kui toorik on püsti löödud (minu nipp on seda teha kiiresti, kasvõi pooleli jäetud lõikudega – küll pärast saab lihvida). Veel paar tundi pärast seda on eriti hea tunne. Kaja hiljuti kirjutas oma blogis sellest, et trenn tekitab narkootilist sõltuvust, mõnuaineid. Ja ma hakkasin mõtlema, et küllap minus tekitab kirjutamine mõnuaineid.
Mulle meeldib arvutis kirjutada öösel, kui teised magavad ja pähe tulevad vabamad, teistsugused mõtted kui päeval. Aga samahästi olen ma õppinud midagi kiirelt üles tähendama lapse lõunaune ajal või siis, kui ta kümneks minutiks omaette mängib. Või kui me õues jalutame, siis kannan taskus paberit ja pastakat kaasas.
Omaette häda on see, et need paberilipakad, kuhu ma siis kiiresti mõne märksõna kirja panen, kipuvad hiljem ära kaduma… Ja teine häda on see, et mul on laviin poolikuid faile, mida ma kuidagi ära lõpetatud ei jõua.
Andry: Mis sind inspireerib? Kas püüad järgida mõne autori stiili mõnikord?
Epp: Viimasel ajal inspireerib mind elu ise. Meenutan minevikku ja tundub, et see oli ju nii huvitav, selle peaks kirja panema.
Ilmselt saan mõjutusi neist lasteraamatutest, mida Martaga koos lehitsen, sest viimasel ajal on mõtted palju lapsepõlve lainetel.
Mulle mõjus näiteks ka Paulo Coelho intervjuu, kus ta rääkis, et kõigepealt kirjutab ta oma tekstid valmis ja siis harvendab välja kõik laused, ilma milleta saab. Nii et alles jääb kontsentraat.
Blogimaailmas, ma arvan, on mind mõjutanud Daki oskus anda edasi üks pisike suvaline kild või dialoogikatke, ilma sinna juurde suurt ja laia konteksti pakkumata.
Ja palju abi on mul sellest, et ma olen õppinud ajakirjandust, feature kirjutamise kuldreegelid. Näiteks et kirjuta ainult sellest, mida sa sõbrannale kohtudes esimesena jutustaksid. Ja vahelda dialooge kirjeldustega, et üks teist värskendaks. Ja lugu tasuks lõpetada korraliku naelaga. jne.
Andry: Ma ise näiteks tsiteerin tihti, ilma tsitaadile viitamata. Repsi intervjuus lausun “kui mu pilk märkab ….. titeootel…. naist”. See on Viidingu parafraas.
Epp: Kindlasti ma teen seda. Vahel teadlikult, vahel alateadlikult.
Kirjutamine on üks väga peenike kunst, kus sa kasutadki paljuski vanu tsitaate ja parafraase uues kuues. Samas, usun ma, et saad kirjutada ka ilma eeskujudeta, kui ennast usaldad. Kui last enda sees usaldad.
Andry: Ma ise loen teiste tekste, et omal masin käima lükata.
Epp: Kui mul on seda luksust (aega), siis võin ma küll oma kirjutamismasinat käima lükata teiste tekste lugedes. Aga ma olen seda päris sageli kogenud, et oma masin läheb käima ka siis, kui sa lihtsalt istud ja kirjutad esimese lause ja seejärl teise ja siis hakkad juba aru saama, mis stiilis see järjekordne lugu tulla tahab.
Eelmisel nädalal üritasin ma ühel hommikul hakata paremaks inimeseks: mis oleks, kui avaks kõige esimesena arvutis hommikukohvi juurde mitte oma lemmik-internetilehekülgi, vaid hoopis ühe valge faili, kuhu prooviks midagi kirjutada. Ilma mingi aimduseta, mida kirjutada. Istuks ja prooviks. Viis minutit.
Selline asi tuli välja – “Sellel hommikul läksid sa ära. Kui uks su taga kinni langes, teadsin ma, et midagi hakkab juhtuma. See teadmine oli selles hommikus sees, nii nagu ta oli olnud sees juba mu unenäos. Kest öist õõva ärgates ujusin veel tükk aega selles kummalises pimedas jões.”
Mis asi see on? Ma ei tea. Kirjutasin ühe lause, uimerdasin, ohkasin, vaatasin kella ja kirjutasin teise lause… Aga seda saaks edasi arendada. Niimoodi võiks tegelikult igal hommikul teha, unenägude ja reaalmaailma piirimail kohvi rüübates.
Andry: Mis vahe on keelel su jaoks blogisse või lehte kirjutades? Mina lasen blogikeelel ikka väga lennata, aga lehekeele olen ka aegamisi hästi pehmeks ja vabaks nihutanud. Ja kõnekeele lähedaseks.
Epp: Ma arvan, et küsimus polegi eriti keeles – ma kirjutan ka meediasse inimlikult huvitavaid ja pehmeid lugusid, ütleme nii, et kõnekeelt on mu blogis ja meedialugudes samal määral.
Küsimus on vist rohkem stiilis – blogis saan ma olukorrad lahti kirjutada, dialoogi anda, sest mahtu on rohkem käes… Teisest küljest, ma saaksin kirjutada ka näiteks naisteajakirja portreeloo, kasutades dialoogi elemente. Nii et tegelikult polegi vist vahet! Mõnegi blogiloo (näiteks eilse haiglate ja emaigatsuse loo) võiks avaldada ajakirjas kolumnina.
Andry: Mis tunne on, kui su teksti toimetatakse?
Epp: Enamasti on paha tunne, eksole! On paar toimetajat, kellega mul on sarnane arusaam ilmaasjadest ja keda ma usaldan (viimasel ajal näiteks Dagmar Lamp www.greengate.ee-s ja Krister Kivi Ekspressis).
Ja on mõned teised, kes toimetavad üle, tõstavad lõike ümber ja kirjutavad oma teksti juurde. Mõni on isegi vahel öelnud, et mul on head inspireerivad tekstid toimetamiseks. Siis on mul küll vahel selline tunne, et “Halloo! Kirjuta siis ise, mis sa minu lapsukest ümber lõikad!”
Kui ma olin noorem, siis võtsin toimetamist rohkem südamesse. Nüüd olen õppinud käega lööma. Vahel, kui on rohkem aega ja sisetunne käsib, siis üritan kokku leppida, et ma teksti enne avaldamist näeksin. Siinpuhul on vabakutselisel muidugi võrratult kehvemad shansid midagi näha või muuta kui toimetuses elaval kirjutajal.
Andry: Mis tunne on saada tagasisidet? Mul oli eile maru sündmus, läksime Joonaga ujuma, ja lähen mina aurusauna (see on meil uniseks) ja Naised Saunas räägivad minu lapsepeksu loost. Algul vakatasid, siis üks ütles rahulikult, et näe, ta ise ka on siin, seletas mulle, mida nad arutasid ja küsisid mu käest üht teist üle.
Epp: Võiks vastata kahte moodi. Ühest küljest on inimlik heameel, seda võib ka edevuseks nimetada. Eks mul on neid juhtumisi ka mitmeid olnud. Üks on millegipärast hästi meelde jäänud. Umbes kümme aastat tagasi. Läksin Tartusse lillepoodi ja müüja hõigatas: “Oo, ma olen teie suur fänn, ma elan Favoriidist Favoriidini!” Ma olin ääretult üllatunud, et keegi mind mingi autoriveeru foto järgi võiks ära tunda. Ja et keegi lihtsalt heast peast hüüab mulle – mulle? – üle poe: “Ma olen teie fänn!”
Aga teine vastus on see, et kui ma olen selle ühe konkreetse loo ära sünnitanud, siis on ta natuke aega veel mulle oluline, aga siis ta kuidagi ujub minust eemale. Ratsionaalselt võttes – ma ju hakkan tegelema mingi uue teemaga. Ja irratsionaalselt – vahel on täitsa selline tunne, et ega ma ise seda kirjutanudki, vaid mingi ingel aitas (see ongi see kirjutamise maagia ja narkootikum, oma ingliga kontakti võtta, kas sa, Andry seda tunnet tead?)
Nii et ajakirjade trükitsüklis nägi asi välja nii: mulle läks korda, mida esimesel päeval peatoimetaja ütles, natuke vähem tundsin end isiklikult puudutatuna paar päeva hiljem keeletoimetaja ütlustest… Ja kui ajakiri lõpuks poolteist-kaks kuud hiljem lettidele ilmus ja rahva käest võis mingit tagasisidet saada, siis olin ma selle loo juba ammu “rahva omaks” andnud ega tundnud erilist autorlust.
Sellepoolest on blogi hea, et tagasisidet saab kohe samal ja järgmisel päeval, kui mul veel enda sees programm sel teemal käib. Ja vahel saab kommentaarisabasse kirjutada sisuliselt nagu teise või kolmanda osa, sest teised kommentaarid tuletavad uusi asju meelde selsamal teemal.
Andry: Kas sa tunned end peale kirjutamist kurnatuna? Mina tunnen, kui ikka energia sisse panen, a see taastub kiiresti, just tänu tagasisidemele.
Epp: Aga tead, mis on üllatav. Ma ei tunne end blogisse kirjutades või sahtlisse ilukirjandust proovides kurnatuna. Ei oska seletada, mis fenomen see on – miks mul siin pole seda valusat, väsitavat ja vastikut faasi enne kirjutamahakkamist? Ma ei saagi aru, kas mul on allergia tähtaegade vastu või linti võetud intervjuude mahakirjutamise vastu… Igatahes meediasse kirjutades kipub see mängu moment ära kaduma ja tuleb “ma pean”. Mul tuleb selle asjaga veel tegelda ja õppida selgeks see nipp, kuidas meediasse kirjutades ka sama hea mängutunne säiluks.
See ingli tunne on absoluutselt tuttav, muide, ka selle kättesaamine on treenitav.
Pärast imestad, et kas olin see tõesti mina, kes kirjutas need read, need täheühendid?
Ep usu ma, armas Epppp, et siinne teema eriti inimesi huvitab, aga mine tea, inimesi, kes naudivad kirjutamist, on ikka aina rohkem. Lehekeele kohta pärisin seepärast, et ajaleht – pÄraku pÄraku, koosneb lausetest, mille lõppu neid lugema hakates juba ette tead. Ses mõttes on blogikommigi kasvõi hea lihtne kirjutada. Tahad, kalambuuritse, tahad ole kuiv ja asjalik.
Omaette fenomen, blogides ei olda vaenulikud.
Ja maht on kah üks kõva näitaja. Lehelugudes tiksub see kogu aeg kuklas, hea küll, sa võid end nii välja treenida, et kirjutad rea pealt paraja toimetamata teksti, kusjuures see on elus kah veel.
Aga kui MEKAsse oma esimesed kommid kirjutasin, tead, sain peaaegu et orgasmi. Kirjutasin asjalikul teemal, aga ilma igasuguste piiranguteta.
No näed, mahtu pole ette nähtud, kohvivesi hakkas podisema, lõpetangi ää selleks korraks.Rõõmsai päevi kõigile. Ka meesterahvastele.
No mina öösel lugesin ja oli küll huvitav.
to Kaur
Sa oled ka ise kibe kirjutaja, muidu sind see teema ei huvitaks.
Ma ka öösel lugesin ja oli ka huvitav. Ainult et ma pole nii kibe kirjutaja ja seega ehk ei ole nii kompetentne teemas, mis aga ei tähenda, et huvitav poleks olnud kirjutaja hingeellu süüvida. 🙂
Andry, miks sa blogi ei tee?
Mulle tundus ka see jutt huvitav. Eks ikka, et samade probleemidega maadlesin kunagi. Aga mul oli kombeks end nö soojaks kirjutada. Kui oli kiire ja mõtteid polnud, siis hakkasin lihtsalt kirjutama. Pastakaga. Umbes teine lehe pool juba hakkas looma ja asi sai aetud ja lehe esimene pool välja visatud. Aga mind häiris see ajakirjanduses, et pidevalt tuleb uus teema. Just hakkas mõni asi huvitavaks minema, kui loo tähtaeg käes ja leht trükis. Ja uuel nädalal uus lugu. Nagu karusell. Mulle sobib paremini pikem (isegi ülipikk) tsükkel.
See oli vestlus, mida kirjutavail inimestel põnev lugeda. Endal mul oli periood, mil pidin kirjatükki vähemalt alustama pastakaga vihikusse. Aga vahel tegin terve mustandi käsitsi. Arvutisse võisin siis alustada ka hoopis muust otsast ja hoopis teistmoodi, aga ikka oli tunne, et nüüd veel ainult toimetan ja see on puha lust.
Ilukirjanduse lugemine aitab vist kirjutamiseks laadida kõige paremini. Kui see unarusse jätta, tekib ühel hetkel tunne, et nüüd on sõnad otsas. Ja ega siis aitagi muud, kui tuleb end mõnusalt kokkuseatud sõnadega toitma hakata, et neist ükskord jälle midagi muud saaks sündida.
Aga vahel ma mõtlen, et ilukirjandus on ajakirjandusest hoopis ausam. Lehelugudes, eriti väikesesse lehte kirjutades, tuleb jätta asju välja: et inimestele mitte haiget teha või siis selleks, et nad veel järgmine kordki räägiksid jne. Aga romaanis või jutustuses võid kirjutada asjadest just nii, nagu need paistavad. Nimed ja muud ebaolulisemad tunnused saab ära muuta ja öelda, et kõik on puhas väljamõeldis.
Jah, Andry, miks sa blogi ei tee? Praegu aja neid sinu kommentaare noaotsaga mööda saia taga 🙂
Ühe sissekande kommentaarides Andry hõiskab, et juhhuu – aga mul polegi ploogi. On ikka küll, ainult et mööda (interneti)ilma laiali 🙂 Andry ploog on nagu luuderohi – üks haru ajab ennast mööda Epppppu blogi üles ja teine mööda leevikese blogi ja kindlasti on mõned harud veel kuskil peidus.
Jubejussi blogis on ka Andry kommenteerinud. Ma teadsin, et ma olin teda seal näinud. Ja nii olnudki 🙂
Mäletad, Siiri, kui sa võrdlesid blogi inimese koduga. Andry on igatahes võrratu külaline ja tema puudumisel oleks mu kodu külalistetuba natuke teise näoga.
Aga nagu ka päris elus on võrratuid külalisi, kes millegipärast eelistavad käia külas, aga mitte ise külalisi kutsuda… Võibolla nad ei viitsi koristada ja korraldada ja kooki küpsetada… 😉 Ja eelistaavd olla seltskonnalõvid ja hinged teiste kodus 😉
—
Mainite MEKAt, kahju, et Hõbemägi oma koja enamvähem kinni on pannud.
Ja veel, tahtsin öelda, et internet on toonud uue kirjaoskuse laine, väga paljud inimesed kirjutavad, kirjutavad, kirjutavad. Nii et ma arvan (vastuseks Andryile), et selline kirjutaja enesepeegeldus läheb ikka päris paljudele korda. Kirjutamine pole mingi marginaalne hobi, vaid väga paljude elustiil, tore 😉
Panen siia lõpetuseks ka ühe lingi, enne sirvisin blog.tr.ee-d ja leidsin sellise…
Ma ütleks, et üks rusikareegel on, et kui sa kirjutad üles lood, (nagu Pullerits ütleb: stoorid) siis tulebki huvitav välja. Ja mõtlemapanev. “Näide” toimib paremini kui “väide”, st kui seesama autor oleks hakanud teoretiseerima kõikil neil Eesti hädade teemadel, poleks niimoodi puudutanud postitust tulnud. Mu meelest.
http://blog.tahvel.info/?p=846
Andry on kindlasti huvitav külaline. Ja kui ta oma blogi teha ei tahagi, siis hea, et ta ikka kommentaare kirjutab. Küll me varsti oskame juba vilunult neid kokku korjata 🙂
Andry kommentaaris oli lause, et Omaette fenomen, blogides ei olda vaenulikud. Ma mõtlesin ka kunagi selle peale, aga ma mõtlesin sellise alatooniga – praegu ei olda vaenulikud. Millegipärast on nagu hirm, et delfi moodi vanulike kommentaaride maailm imbub ükskord ka blogindusse. Aga hirmu ei tohi ju tunda, sest see tõmbab seda hirmu ligi ja nii need pahad asjad juhtuvadki (Andry hirmude kommentaarist). Ehk ikka ei juhtu.
Kirjutamine ongi sõltuvusttekitav.
Ma kirjutan internetti ja sahtlisse ja arvuti sügavustesse ja rongiga sõites tšekkide tagakülgedele ja sõpradele ja tuttavatele ja mõnikord oma mõtteid korrastades kujutan ma ette, kuidas ma neid kirja panen.
Kõige mõnusam on kirjutada siis, kui keegi seda sinult ei oota, siis tuleb hästi välja ka. Aga istuda koolis ja vaadata, kuidas kell liigub ja teada, et enne koju ei saa, kui 800-sõnaline kirjand on õpetaja laual, on ko-hu-tav 😛
Aga mina ei oska enam eesti keeles kirjutada. Stiil on täitsa vasakule kindlasti. Need kommentaarid on siin ainsad kohad, kus ma rohkem eesti keelt kasutan kirjutamisel. Aga inglise keeles kuidagi tuleb välja palju paremini. Täitsa segane lugu. Ja sõnad ei tule ka meelde. Seda juhtub mõlemas keeles. Ja siis juhtub nii, et meenutan eesti keeles sõna aga ei leia, püüan siis inglise keeles ja ikka ei tule meelde. Ja siis kui korraga pähe lööb, siis on inglise keeles…Huvitav, milleni see kõik viia võib.
Üldse mitte teemasse – aga Epp, sai võiks ikkagi oma ikooni foto mulle saata, saaks selgust, mis ikooniga ikkagi tegu. Mind ennast on ka asi juba huvitama hakanud:) Mu meiliaadress on arni[ät]elfond.ee
ma juba kunagi varem tahtsin seda mainida, aga polnud vist mahti. voibolla mul on mingi psyhholoogiline torge lugeda eestlaste inglisekeelseid blogisid, aga mulle nimelt tundub, et eestlaste kirjutatud inglisekeelseid bloge on palju raskem lugeda ja jalgida kui nende inimeste omi, kellel inglise keel on emakeel. isegi kui need eestlased elavad inglisekeelses keskonnas ja raagivad seda iga paev ja yldse valdavad seda vabalt. tundub kuidagi keeruline ja grammatiliselt voibolla liiga perfekne.. aga voibolla on see lihtsalt mu enda kiiks.
Saadan ikooni foto – uudishimulikele, millest jutt – http://afrodisiax.wordpress.com/2006/02/27/vastuseks-epule/
…ja tagasi selle postituse peateema juurde – kirjutamisest.
üks ilus nukker pärl blogimaailma avarustest http://aab.pri.ee/jutt/524/
teate seda nalja tshuktshist, kes astub kirjandusinstituuti.
Eksamil küsitakse: Kas Anna Kareninat oled lugenud?
Ei, raputab tshuktsh pead.
Aga Kuritööd ja Karistust oled lugenud?
Ei.
No aga kas Forsythide saaga on teile tuttav teos, mis näiteks sellest arvate?
Midagi ei arva, vastab Tshuktsh.
Miks nii.
Pole lugenud.
Kuulge, mida te üldse lugenud olete? vihastab eksamineerija.
Kuule tead, ma astun kirjandusinstituuti. Tahan kirjanikus, mitte lugejaks saada, vihastab tshtuktsh.
Noh, ma olen lugeja loomu poolest. Kirjutaja ka, hakaksin selleks hiljuti, kirjutamine on mu leivatöö.
Ma ei nurise oma töö üle, olen tegelt väga uhke, et kohaliku lehe kirjamees olen, meil on maru kamp ja hää leht. Aga ploogi ei jaksa ma pidada.
Aga kunagise õpsina on mu kõikse suurem rõõm, kui saan last nii patsutada, et ta sammukese edasi astub. Seda oma kommidega proovingi teha. Olgu siis see laps Epp või Juss või Tatsu Ta H Ime või inime, kes ise ploogi ei pea – Moonika näiteks.
Sõnal on vägi sees. Kui seda tead, siis vägi töötab.
Ja kui nüüd päris aus olla, siis pole ma ei lugeja ega kirjutaja. Ajakirjanik ka mitte. Olen hoopis jutuvestja, lugude rääkija.
Siin aga, sõbrakesed, on eesti meelen ja keelen üks jube sügav auk, mis kergelt alla neelab kõik, kes sinna liiga lähedale astuvad. “Suuga teeb suure linna, käega ei kärbse pesagi,” see arusaam. Jutumees oled mingi vä?
Sõnaväest veel. Ungaris on näiteks üks tädi, kes läheb istub surijate voodiveere pääle. Istub, vaatab neile silma. Räägib loo.
Siis nad kas surevad rahus või saavad terveks.
Olge teie ikka terved:D
Mina kohtasin hästi ammu aega tagasi Tallinnas Kultuuritöötajate Täienduskoolis (ma pole kultuuritöötaja, käsin seal kursustel niisama huvi pärast) sellist imelist jutuvestjat nagu Piret Päär. Ta rääkis iga lugu nii, et seda kuulates sattusid ise justkui teise maailma. Mina nii ei oska.
Hei, kust sa Andry tead, et mul blogi pole…Tegelikult ma olen kirjutanud natukene. Rohkem nagu teraapia korras. Aga et seda tõestada, siis aadress on nime all lingitud. Ja Keshi tähendad jaapani keeles mooni ehk siis mind 🙂
Nii tore on lugeda kirjutamishulludest inimestest, nagu ma isegi. Epppp’ u lehele sattusin üsna hiljuti ja suhteliselt juhuslikult, aga kogu siinne seltskond on võrratu! Sestap olen võtnud endale vabaduse ja julenud ka mõnel korral sõna sekka öelda, tundes end omasuguste seas olevat. Vast interneti algusaegadest Eestis (11-12 aastat tagasi) mäletan sellist sooja suhtlemise õhkkonda, kus ainukest jututuba kasutas maksimaalselt 22 inimest ja suhtlemine oli hoopis teine, kui kaasaja portaalides.
Vaenulikkuse puudumine blogides tuleneb mu meelest aastatepikkuse netisuhtluse arengu vaatleja-osalisena sellest, et tegemist on inimese isikliku, mitte anonüümse suhtlusruumiga, millele vastates (kommenteerides) vastatakse sama isiklikust ja identifitseeritavast suhtlusruumist. Niipea kui identifitseerimine kaob, kaob ka vastutus oma sõnade sisu eest. Olen seda fenomeni aastaid jälginud, ja võrgus peab see 100% paika. Teise asjana on netisuhtluses mulle algusest peale väga meeltmööda olnud mõte-mõttega rääkimise võimalus (algselt “vanal, hallil ajal” ju ei olnud WWW keskkonda, ainukesed pildid joonistati ascii-s), mis võimaldab inimestel tutvuda kõigepealt sisemaailma tasandil, millele võib, aga tingimata ei pea lisanduma nägu ja füüsiline isiksus. Nii saavad omavahel suhelda kõige erinevamad inimesed, kes reaalsuses teineteisele otsa vaadates võib-olla niisama lihtsalt lähemalt suhtlema-avanema ei hakkaks. Seda enam, et inimestevaheline avatus netis on hoopis teisel tasemel kui tavaelus. Reaalelus tekib avatud suhtlemine eelkõige nende inimeste vahel, kellega meil on ka mingi füüsiline sobivus, tõmme, samastamis- või tutvumissoov. Võrgus ei ole see oluline, suhtlemise aluseks on pigem “ajukeemia” ehk tõmme sarnaselt mõtlevate inimeste suunas. Seega on nett nö. kaitsekiht avatusele, mis ei lase füüsilises suhtlusruumis haiget saada. Ehk siis, me ei saa tagasisidet kõigilt lugejatelt, kuri või ükskõikne silm ei kipu meie suunas vaatama ja kehva kommentaari või lihtsa nupuvajutusega oma mõtete sabast eemaldada, ilma et see jätaks väga isikustatud märki meie mällu. Samas, selleks et tavaelus tekkiks inimeste vahel usalduslik, avatud suhe peame me seda inimest tundma, temast hoolima ja teda hindama. Kui selline inimene meie tegemistele negatiivselt reageerib, on valus. Nimi kommentaarireas ei pruugi seda aga samvõrd olla, sest seda on võimalik unustada ühe lausega “aga ta ju ei tunne mind tegelikult”. Huvitav on siinkohal see, et blogija suhe lugejaga on tavaliselt avatum ja samas paremini kaitstud kui blogija suhe tema reaalse tutvuskonnaga. Kui paljudest oma reaaltuttavatest teame me, mida nad mõtlevad, võrreldes blogidega? Isegi kui me loeme nende tuttavate blogisid, jõuab mõte võrreldes vahetu suhtlusega meieni hilinemisega, ja suhtlemine põhineb eelkõige teabel, mida me silmade-kõrvadega varem oleme ammutanud. Samas reaaltuttavate arvamus ja suhtumine läheb meile ikkagi ilmselt rohkem korda, kui kommentaatorite oma :). Huvitav oleks sellele avatuse/isikustatuse küsimusele läheneda ka sype/veebikaamera abil suhtlemise vaatepunktist. Samas, ma ei ole veendunud, et see suhtlemise mõttekvaliteedile midagi tõsiselt juurde annaks. Pigem kipun vastupidist arvama.
Siinkohal ei saa lõpetuseks mitte märkimata jätta, et mulle nii meeldib Eppppp’u blogist ja kommentaaridest mõtteainet ammutada ja teemat arendada. Aitäh meeldiva seltskonna eest!
Väga huvitav ja asjalik teemaa-arendus Lee`lt.
See tuletas mulle meelde ühe oma vana loo, mille kirjutasin omaaegsetest jututubadest http://marie.vtl.ee/jutukad.html
Varsti on vist aeg blogindusest samasugune lugu kirjutada… Lee on juba pool lugu ette ära kirjutanud ja tuleks kaasautoriks võtta 😉
Hee! Lugesin :).
Situatsioonid, eriti karistamise- ja keldriteema tulevad tuttavad ette küll. Aga enamasti juba jututubade “keskajast” ;).
Ise pole küll sellel tasemel sõltuvuses, ilmselt ma väga raskekujuliselt jututoa-sündroomi ei põdenud 🙂 aga nn. “jumal” olin ja olen ühes Eesti kõige vanemas jutukas praegugi. Paljukirutud, süüdistatud jne jne jne. Tavakasutaja ettekujutust jumalast ja tegelikkust võiks suisa ühel hetkel kirjalikult lahata, hea idee. Tavakasutajale ilmselt kahjuks tõsist pettumust valmistav.. ;P.
armsad, veetsin tänase päeva teid LUGEDES, aitähh, et olete OLEMAS. Meil siin läänemaal on valget, kerget, PUHAST lund ja palju tihaseid kes saadavad sind parvena …
College degree will be an advantage.
# Have a minimal experience and knowledge of basic bank operations.
# The ability to operate with more than one task effectively,
and have an adaptable, flexible, professional attitude
# The ability of stable communication with
our company and on-time and detailed reporting.
internet job
contract government job
http://volny.cz/jjob – government job kentucky
connecticut job bank
forensic job nursing
http://volny.cz/jjob/map.html – data entry job online
Beautiful teen girls
http://www.porntubebestmovies3.tk
Neat blog! Is your theme custom made or did you download it from somewhere?
A theme like yours with a few simple adjustements would
really make my blog jump out. Please let me know
where you got your theme. Kudos