Meenutab meie esimese “Minu Tokyo” autor Maarja Yano.
197.
Raamatu “Minu Tokyo. Nähtamatu piiri taga” kirjutamine ja avaldamine on kaks täiesti erinevat rõõmu.
Kirjutamisrõõmu mäletan selgelt. Kuigi alustasin sellega oma elus väga keerulisel ajal. Mäletan, mul oli tol ajal selline kiiks, et suutsin kirjutada ainult sellest, mis mind parajasti just sel hetkel elevusse ajas. Nii oli väga keeruline minna tagasi mitme aasta taha ja hakata meenutama, kui elevus sellest oli jäänud ka aastate taha.
Siis aga juhtus korraga kaks tragöödiat. Üks mu isiklikus elus − mu isa suri −, teine pea globaalsel skaalal. Hiidlaine tappis tuhandeid inimesi ja lõhkus tuumajaama. Mäletame seda 2011. aasta Fukushima katastroofi nime all. See oli ammu, nii et tänaseks peab paljudele meenutama, milles Fukushima katastroof täpselt seisnes. Aga minu jaoks on 2011. aasta värske nagu eilne päev.
Äkitselt oli mu igapäevaelu nii õudne, et lausa kergendus oli pageda mõne aasta tagusesse lihtsamasse aega, kui ma olin äsja Jaapanisse saabunud, ise noor ja elusse armunud, Tokyo nii müstiline ja mina lootust täis.
Nii et kirjutasin rõõmuga.
Raamatu avaldamise rõõm on aga hoopis teistsugune rõõm ja see muudkui kestab ja kestab. Minu puhul nüüdseks 13 aastat. Viimati sain tohutult hinge soojendava lugejakirja umbes kuu tagasi (ja kohe, kui sellega siin lõpetan, kirjutan vastuse!).
Mul on olnud tänu raamatule nii toredaid kohtumisi, raamatu “fännikirjast” on alanud lausa sõprusi.
Viimase aasta olen olnud aga aga uue “Minu Tokyo” sünni juures, seekord toimetajana. Raamatu “Minu Tokyo. Sünteetiline paradiis” autor on minu sõber Liisa Berezkin ja − hästi, ma ei ole erapooletu, aga − see on üks hea raamat.
Mulle tohutult meeldisid need hetked, kus lugesin Liisa kogemust või tõlgendust Tokyost ja jaapanlastest, ja nägin, et see täpselt kattub minu arusaamaga. Tema lugu kinnitas mu jaoks, et minu kogemus ei ole puhas mull ja isiklik tunne, vaid seal on midagi universaalset ja tõele lähedast.
Liisa ja minu ühisosa on see, et me teame Jaapanit mitte ainult tänu vahetule kogemusele ja korralikule keeleoskusele, vaid ka teooriate kaudu.
Miks Jaapani ühiskond on just selline − ja milline siis?
Mis on Jaapani kultuuriloos põnevat, erilist, tähenduslikku ja lääne kultuurist väga erinevat − ja miks?
Liisa teab ja annab edasi kõike seda, aga samas kirjeldab oma väga vahetut, isiklikku ja emotsionaalset teekonda Tokyos. See on mu meelest kihvt kombo ja hea loo retsept.
Aga veel kord − ma pole erapooletu, nii et… Lugege ise!