Täna pistab oma lõime meie mälukangasse “Minu Kihnu” autor Mare Mätas ehk Uiõ-Matu Mare.
192.
Milline väljakutse! Julgustükk! Raamatu kirjutamine omaenda kogukonnast, selle seestpoolt vaatamine ja analüüs omaenese kogemuse põhjalt. Eneseõigustuseks vaid üks sõna, MINU…
Olen palju mõelnud “Minu…” sarja kontekstis meie eelkäijatele ja 20. sajandil toimunud kultuurimuutustele. “Minu Kihnu” kirjutamisel oli mulle inspiratsiooniks Jakob Steffenssoni “Meie, ruhnlased”, kus pole niivõrd tegemist üksikisiku minakogemusega, vaid laiemalt konsensusliku arusaamaga kultuurist, tavadest, käitumisnormidest. See on väärtuslik kultuurikirjeldus, kus MINA võrdub MEIE.
“Minu Kihnu” ilmub MINU ajastul, mitte enam MEIE ajastul.
“Minu Kihnu” kirjutamisega kaasnevad koheselt eetilised dilemmad, sest võimatuks osutub kultuurikonteksti avamine ilma teekonnal olevaid võtmeisikuid kaasamata. Kirjutises figureerivad minu saareasukatest elukaaslased, kelle mõju mulle või minu kujunemisele on olnud suur. Sealjuures pole neilt “Minu…” kultuurikirjeldusse sattumiseks luba küsitud.
“Minu Kihnu” kvalifitseerub autoetnograafiaks, avan laiemat kultuurikonteksti läbi iseenda kogemuse. Muidu hääletud kogukonnategelased muutuvad ühtäkki häälekateks. Selle raamatu etnograafiline tähtsus on suur, sest ta kirjeldab paljuski seni kirjeldamatut, elu saarel kaheksakümnendatel ja üheksakümnendatel, sh noorte kogemust. Sealt leiab kohalik lugeja palju äratundmisrõõmu, pettub see, keda pole mainitud või vice versa.
“Minu Kihnu” on MINU kogemus, fakte saab vaidlustada, kas see oli nii või oli see naa. Täiusliku Kihnu kirjelduse saamiseks oleks hea, kui ilmuks eri autoritelt vähemalt kümme “Minu Kihnut”.
Raamatu alapealkirja valik oli omamoodi kaelamurdev ülesanne, kuidas see kõik ometi kokku võtta? Suvises naiivkunsti laagris tuli mulle appi „Minu Pärnu“ autor Piret Tali. Väikesaarel elamine on ju ikkagi põhiolemuselt kuhugi kuulumine, see grupikuuluvus on siin läbiv, mille loob kollektiivne surve, sotsiaalsed normid, kirjutamata seadused ja muu know how, milleta toimimine pea võimatu. Seega võib siin ajutiselt viibida või külas käia, kuid halvim on külata jäämine. Need külata-jäämise olukorrad olen targu oma kultuurikirjeldusest välja jätnud.
Kuhu edasi? Mure on see, et raamatu vastu on erakordselt suur huvi rahvusvahelisel auditooriumil, mistõttu olen asunud ette valmistama ingliskeelset versiooni, mis avab konteksti pisut teisiti ja seletab elava pärandi olemust läbi oma kollektivistliku mentaliteedi ja laiemalt väikesaarel elamise kogemust globaalsele külale. “Minu Kihnu” soe vastuvõtt julgustas mind oma kirjutistega edasi minema, et mõne aja möödudes elavale pärandile suurete kultuurimuutuste keerises taas pilk peale visata.
Lõppu: meie kirjastuse podcast Kihnust ja “Minu Kihnust”.