Oma lõime lisab „Minu Los Angelese“ autor Helen Tootsi.
190.
Kui ma kolmandas klassis olin, siis tundus hea mõte päevikut pidada. Ameerika filmides lahedad tüdrukud kõik pidasid. Tahtsin ka lahe olla. Läänelik. Mul õnnestus isegi välja lunida üks lukuga päevik, mida pidasin seifi võimetega hävitamatuks kindluseks. Minu suureks pettumuseks selgus, et seda lukku on võimalik väga lihtsalt lahti muukida ning võtmete peitmine ei viinud kuigi kaugele. Noorem vend oli oma küüned mu viieteistkümnele piinlikule leheküljele hingesaladusi taha ajanud ja neid taskulambi valgel lugenud. Tõotasin tollal, pisarsilmil päeviku lehti kääridega hekseldades, et ei iial enam!
Umbes kakskümmend kolm aastat hiljem, kui kirjanik ja sõbranna Eia Uus, vihjas kirjastaja Epp Petronele, et Los Angelese elust võiksin just mina kirjutada, arvasin ma alguses, et Eia on aru kaotanud. Puiklesin selle mõtte vastu päris pikalt ja mõtlesin, et ahh, mis seal ikka. Las jääda. Mõni aeg hiljem kohtusin Eiaga ja ta küsis minu käest, kuidas raamatu kirjutamine edeneb, siis vastasin kohmetu „misasjaga?!“. Ma ju ei kirjutanud raamatut. Selle peale arvas mu kaaslane, et ma olen lihtsalt loll. „Kui sa mitte millegi muu pärast seda ei taha kirjutada, siis mõtle selle peale, kui keegi sinu käest uurib Los Angeleses elatud aja kohta. Saaksid neile oma raamatu ulatada. Hetki kogetust.“ Öeldu pani hammasrattad mu peas käima ja otsustasin, on aeg kirjutada üks pisut teistsugune päevik. Mõnes mõttes on ju„Minu…“ sarja raamatud nagu päevikud. Mõni isiklikum, mõni reisikirjalikum, aga aja ja olemuse püüavad nad kõik kinni. Kirjutasin proovitöö valmis ja panin teele, endal süda rinnus peksmas. Selgus, et saadetud peatükid sobisid ja läks suuremat sorti trükkimiseks.
„Minu Los Angelest“ kirjutasin tegelikult lausa kaks korda. Pool esimesest lendas San Franciscos sõna otseses mõttes vastu taevast. 80% raamatu käsikirjast sündis väga varajastel tundidel enne tööd, väga hilistel tundidel peale tööd, või öösiti. Ülejäänud 20% nädalavahetustel. Terve kirjutamise aja mõtlesin, et issand, kui tore, et ma sellise tee valisin ja päriselt kirjutan raamatut. Samal ajal valdas mind täielik paanika – RAAMAT! Milline suur tükk, mida närida. Oskan kirjutada, selles ei kahelnud, pigem põdesin projekti suuruse pärast. Hirmutav ja põnev oli see samal ajal. Peatükid sündisid peaaegu eranditult minu tollases üürikorteris West Hollywoodis, aga ka lähedal asuvas pesumajas nendel päevadel, kui meie maja pesumasin katki läks. Minu itaallasest korterikaaslasel oli tavaks iga päev küsida, millest ma tol päeval kirjutasin. Olime mõlemad sissetulnud, nii oli temaga hea arutada teemasid, mis võiks huvitada inimest, kes siin linnas ei ela. Kui alguses kartsin, et pole piisavalt, millest rääkida, siis raamatu kirjutamise käigus sain aru, et on hoopis vastupidine probleem: mul on liiga palju lugusid, mis lõppkokkuvõttes kõik kaante vahele ei mahu.
Olin alguses ka mures, et minu teadlikult valitud slängilik ja vabam keelekasutus võib osutuda komistuskiviks, aga olin endale lubanud, et tuleb kas nii või ei tule üldse. Õnneks kirjastusele sobis mu kergelt kohandatud lähenemine ja mulle anti vabad käed jutustada mitte tõsiselt võetavast, aga siiski mõnevõrra tõsisest linnast just sellele linnale omase hoiakuga.
Kui oli käes aeg raamatule alapealkiri panna, siis sain aru, et on jube keeruline Los Angelest nii kokku võtta, et lugeja päriselt aimu saaks, mis kohaga tegu. Läbi käis palju nimesid kassikullast kuni Hollywoodini, kuid ükski polnud päris see. Tööle jalutades pomisesin erinevaid sõnade kombinatsioone nagu hullumeelne. Mõni kõlas mõttes hästi, aga kui kõva häälega välja ütlesin ja keelel sõnade kõla maitsesin, siis midagi oli ikka puudu. Ühel nädalavahetuse hommikul, peale võrdlemisi unetut ööd, läksin Runyon Canyonisse matkama. Päike lõõskas ja ilm oli aastaaja kohta murettekitavalt palav. Kui lõpuks nõlva tippu jõudsin, puidust teepiirdele toetasin ja oma südamerütmi maha rahustasin, vaatasin kaugusesse ja mõtlesin – uskumatu, kui suures linnas ma elan! Hetk hiljem jõudsid sama raja tippu paar suunamudijat, kes kandsid litrites dresse ja filmisid mingit klippi. Pööritasin mõttes silmi, sest tegu oli üsna tavapärase vaatepildiga. Ja siis käis klõps. Ma sain aru, mis Los Angeles on: suur ja sõge. Kiirustasin koju ja kribasin kirjastusele need kolm sõna. Mul oli lõpuks raamatu nimi.
192.
Üks asi, mida olen teadnud käsikirja esimesest trükitud sõnast alates on see, milline tuleb mu raamatu kaas. See oli mul enne paigas, kui proovitöö Petrone Prindi poole teele panin.
Kui ma esimest korda elus Los Angeleses käisin, viis mu lähedane sõber Karel mind päevaks San Diegosse. Teel sinna juhtis ta mu tähelepanu sellele, et paljud palmid, mis teede ääres seisavad pole üldse palmid, vaid raadioside tornid. Ma polnud selle hetkeni ühtegi nendest varem täheldanud, aga niipea kui ühte nägin, oli võimatu mitte neid märgata. Tollal juba rääkis Karel sellest, et tahaks neid üle terve lõuna California üles pildistada. Aastaid hiljem sai tema plaan teoks ja tal tuli välja fotonäitus just nendest samadest palm-tornidest. Monopalmid, nagu neid telekommunikatsiooni vallas nimetatakse, pole eksklusiivsed küll Californiale, kuid seal väga levinud. Lõuna-California oli Phoenixi ja Tusconi kõrval esimene koht USAs, kuhu sellised monopalmid püstitati. Minu jaoks kirjeldavad need tinglikud puud hästi Los Angelese olemust – pealtnäha paistab üks, kuid tegelikkuses on ta palju kõike muud. Olgu see siis positiivne, negatiivne, või lihtsalt ootamatu. Tundus vale kaanele panna klišeeks saanud ja kõikidele tuttavaid asju kirjeldamaks linna, millest reeglina maalitakse väga kindlas suunas pilti. Seal pole kultuuri, inimesed on pealiskaudsed, enesekesksed, väärtused on paigast ära. Mina tahtsin kirjutada päris Los Angelesest ja näidata lugejatele seda maailma, mida esmapilgul võibolla kohe ei näe. Seega, monopalm kaanel oli mu kinnisidee. Õnneks oli Karel nõus oma loomingut minuga jagama ja sain raamatukaane, millest olin unistanud.
*
„Minu Los Angeles“ ilmus 2019. aasta novembris, vaid mõni kuu enne, kui kogu maailm lukku pandi. Olen tihti mõelnud selle peale, milline oleks raamat olnud siis, kui ma oleks selle peale Covidi pandeemiat kirjutanud. Kuidas linn muutund on? Millised on valupunktid, mis täna rohkem haiget teevad? Millised oleks need õnnehetked, millest iial küllalt ei saaks? Mul on siiralt hea meel, et raamat püüdis kinni selle Los Angelese, mida enam ei eksisteeri. Peotäis sooja päikese hõngulist minevikku.
Olen endiselt arvamusel, et Los Angeles on üks sõgedamaid kohti, kus mul on eal olnud võimalus elada. Ta on ka üks inspireerivamaid ja kauneimaid linnu just oma selgroo ja julgusega. Ning mõnes mõttes on ta ka üks alahinnatumaid paiku siin päikese all. Olen tänaseni tänulik selle eest, et sain mõned lood talletatud selle konkreetse raamatu kaante vahele. Lugusid on palju, olen kindel, et jagan ka neid ühel või teisel moel tulevikus veel.
