Ja nüüd jagab oma meenutusi “Minu Sydney” autor Triin Pehk.
181.
“Minu…” sarja raamatut esimese raamatuna kirjutada oli niivõrd tore kogemus! Pakun, et paljudel teistel kirjanikel nii mõnus oma loomingut esimest korda avaldada polegi.
Olen seda “minu” sõna kui kilpi kaasas kandnud ja vahel ennast sinna tahagi peitnud. Iga selle sarja raamat on ju selle inimese versioon, tema nägemus, ja selge see, et teistel on teistmoodi mõtted ja kogemused samast kohast. Aga see “minu” lugu, “minu” maailmapilt ehk siis minu tõde on mind ka edaspidi elus saatnud ja erinevates olukordades lausa oma arvamuse välja ütlemisel enesekindlust andnud.
Kord kõndsisin ma koroona-aegses suurte liikumispiirangutega Sydneys läbi kogu kesklinna hambaarstile. Linnatänavatel oli tol korral tuhandete inimeste asemel vaid viis inimest: paar jooksjat ja politseinikud. Selle peale tundsin ma sellist tohutut kergendust, et pomisesin endale õnnelikult: “lõpuks ometi MINU Sydney!”
Kui Sydneys uutele sõpradele ja tuttavatele “Minu…” sarjast räägin – kuidas eestlased üle maailma igast kandist aina raamatuid Eestisse tagasi saadavad, st kirjutavad – , ütlevad nad kõik, et see on nii nunnu konseptsioon. Minu meelest ka! Üks mu raamatutegelane, kes igapäevaselt multikultuursete Sydney elanikega tegeleb, küsis, kas ma ei tahaks nüüd kokku panna sellist juttude kogumit oma kodulinnas ehk “Minu Sydneyt,” kus teistest riikidest pärit sydneylased sellest kohast läbi oma silmade räägivad. Mulle väga meeldib see mõte. Ja veel: loeksin kohe kindlasti alustuseks sellist “Minu Eesti” raamatut, kus Eestis elavad erinevate kultuuride esindajad läbi oma silmade nende “Minu Eestist” räägiksid. Lisaks Justin Petrone loole tahaksin kõigi Eestis elavate välismaalaste lugusid kuulda!
Lõppu: meie kirjastuse podcast Sydneyst ja “Minu Sydneyst”.