Ja edasi meenutab meie teise, 2021. aastal ilmunud “Minu Hispaania” autor Marju Gellert.
179.
Esimest korda sattus “Minu…” sarja raamat mu kätte aastal 2009, mil sõbrad mulle sünnipäevaks „Minu Hispaania“ kinkisid. Juba siis polnud mingi saladus, kui väga ma Hispaaniasse kolimisest unistasin. Ahmisin Anna-Maria Hispaania ühe hingetõmbega endasse ja sain oma unistusele muidugi veelgi hoogu juurde. Imetlesin ta julgust niimoodi lihtsalt otsustada ja minna, ise olin alles seda (hull)julgust kogumas ja mugavas „suuga teeb suured linnad, käega ei kärbsepesagi“ faasis.Aga ajas edasi hüpates… Aasta siis oli 2018 ja olingi juba mõnda aega Hispaanias elanud, kui ühel mõnusal juulikuisel õhtupoolikul Epp mulle Facebookis sõnumi saatis. Keegi oli mind Petrone Prindi uue Hispaania-autori otsingu all ära märkinud ja Epp uuris, kas oleksin huvitatud proovitöö kirjutamisest.
Muidugi olin huvitatud! Raamatu kirjutamine oli ju alati mu väike salaunistus olnud. Kuigi, kui proovitöö ära saatsin, olin ma tegelikult 100% kindel, et mind ei valita. Ja tänu sellele üldse julgesingi saata (tüüpiline mina!). Sest kas Hispaaniast kirjutamine pole liiga suur tükk endale haarata? Pooltel lugejatel on Hispaaniast juba oma kogemus ja nägemus, mis võib minu omast totaalselt erineda. Ja kuidas nii suurt riiki üldse ühtede kaante vahele panna? Ning ärgem unustagem, et Hispaaniast ja ta erinevatest nurkadest on sarjas juba päris palju raamatuid ilmunud – kas mul oleks üldse midagi lisada?
Aga mõnikord ei tasu kohe üldse oma hirmusid uskuma jääda ja tasub lihtsalt proovida, lasta asjadel minna just nii, nagu nad lähevad. Nüüd võin öelda, et “Minu Hispaania” raamatu kirjutamine ja lugejate tagasiside on nii palju pööraselt ägedaid emotsioone andnud!Üliäge fun fact on, et just esimese „Minu Hispaania“ autor Anna-Maria sai minu raamatu toimetajaks. Ja paremat toimetajat poleks saanud olla! Ta oli kogu selles protsessis nii soe ja julgustav; ma tundsin, et oleme Hispaania mõistmises nii ühel lainel. Ja ometi oleme täiesti erinevate lugudega – tema raamatu seiklused leidsid aset pigem Hispaania idarannikul, minu omad riigi lõunaosas. Uskumatu lugu, aga päriselus me ei olegi temaga veel siiani kohtuda jõudnud. Aga tahaks küll!
Muide – mingil hetkel käisin kirjastusele välja idee, et mu raamatu pealkiri võiks olla hoopis „Minu Andaluusia“ , aga enam ei mäletagi, miks me seda teed ei läinud. Kas see mõte tuli lihtsalt liiga hilja, kui raamat oli juba trükki minemas?
P.S. Mulle tundub, et ka Anna-Maria raamatule saaks põneva jätkuloo… Ahoi, Petrone Print, kas olete ka palju aastaid tagasi ilmunud lugude järjeraamatute peale mõelnud? Nii mõnegi autori puhul on uudishimu suur, et mis neist küll edasi on saanud.