Täna saab meenutamise teatepulga Anne Vetik, “Minu Goa” autor.
199.
Kui ma Indiast tagasi tulin, sellelt viimaselt retkelt, maandus minuga koos Tallinna Lennujaamas ka kindel teadmine, et ma tahan kirja panna oma eluseigad, mis seotud selle riigiga üldiselt ja viimase kogemusega täpsemalt, ehk siis viiekümne mitte eriti tubli koera kantseldamisega.
Paljud reisiraamatud on omamoodi armastuskirjad ja nii ka minu oma toetub armastusele, mida ma India, Goa ja koerte vastu tunnen. Pakkusin oma ideed Epule ja läkski loosi. Olen lühikest vormi lehelugude ja kunstikriitika näol kirjutanud aastaid ja see formaat sobib minu püsimatu loomusega väga hästi. Mõtled veidi teema üle koer Piibuga pargis ringi kooserdades, arutad siis ideed mõne sõbraga, istud arvuti ette ja… ongi valmis! Goa raamatust sai mulle esimene pikema vormi väljakutse ja võib öelda, et püsivuse ja distsipliini harjutus. Selgus, et polegi nii lihtne ja pidin põhjalikult läbi mõtlema, kuidas hoida lugeja tähelepanu ja mis seigad ning mõtted õnnestub sujuvaks tervikuks siduda.
Selleks, et raamat ikka valmis saaks, üürisin Muhus väikese talumaja ja põhimõtteliselt lukustasin end sinna kuuks ajaks. Seal, eemal linnast ja inimestest, täitusid leheküljed mälestuste ja nende lahti mõtestamistega pigem sujuvalt, välja arvatud see, et esimesed päevad oli suhteliselt kõhe pesitseda keset metsa täiesti üksi; no mitte päris, muidugi, mu koer Piibu oli kaasas.
Kui “Minu Goa” trükki ja siis poeriiulitele jõudis, sai ta Rahva Raamatu edetabelis kõrgele kohale, mis oli üle mõistuse äge. Teiste seas kiitis mu koeraeepost Eesti üks vaimukamaid inimesi ehk siis Mart Juur isiklikult. See ja komplimendid sõpradelt aitasid üle saada ammusest veendumusest, et ma oskan olla ainult ajakirjanik ja kriitik, mitte kirjanik. Tundsin, et “Minu Goas” seigeldes ja pahasid rannakoerasid karjatedes tekkis minu uus hääl lugude jutustamisel, mis praeguseks on viinud mind Loomingu ja Vikerkaare külgedele.
Ja olen üsna kindel, et teen veel paar täispikka raamatut ka, ma luban!