Täna saab mäluteatepulga “Minu California” autor Ede Schank Tamkivi.
198.
“Oma raamat jääb sind saatma aastateks!”
Just nii kirjutas tosin aastat tagasi mulle teiselt Ameerika rannikult toimetaja Epp Petrone, et innustada mind lõpetama “Minu California. Mull mullis” raamatu käsikirja, mille kallal olin viimased kuud vahelduva eduga pusinud.
Ma ei osanud toona seda ütlust kuigi tõsiselt võtta, sest olin ju (laps)ajakirjanikuna kirjutanud tuhandeid tekse, millest enamikku ma isegi enam paari aasta pärast ei mäletanud. Nii mõnigi kord avastasin suvel Saaremaal saunaahju süüdates vanu ajalehti kortsutades mõne enda kirjutatud artikli ja jäin huviga lugema. Oh, olid ajad!
Teiseks kehtis toona – ja küllap ka täna? – Eesti ajakirjanduses rusikareegel, et hea loo eest sind keegi kiitma ei tulnud, küll aga väljendati rahulolematust häälekalt. Mäletan siiani, kuidas tegevtoimetaja ühel esmaspäevahommikul mu peale terve Postimehe toimetuse ees karjus, kuna ma olin eelmisel õhtul väsinud peaga kirjutanud lehe esiküljele uudise kellakeeramisest ja koos graafikutegijaga (selline amet oli lehetoimetustes tehisaru-eelsel ajastul!) disaininud valmis ka ilusa kellapildi, mille väike osuti näitas muidugi täiesti väärat tundi.
Raamatuga läks aga hoopis teisiti.
Epp ilmselt teadis, millest ta rääkis.
“Minu California” esimene trükk ilmus suvel 2014. Neljandal juulil, mis mõistagi ei olnud juhus, vaid (kui te juhtumisi ei tea:) USA iseseisvumispäev. Viru keskuse Rahva Raamatu pood oli inimestest pungil: seal oli palju tuttavaid nägusid, aga ka mulle täiesti tundmatuid inimesi. Ja mõned olid isegi kohale tulnud otse Californiast! Teravamad silmad märkasid, et lisaks raamatus tegelastena üles astuvatele lastele oli kohal ka kolmas, kes sündis alles pool aastat hiljem Californias.
Selleks hetkeks, kui meie ameeriklasest poeg 2014. aasta lõpus ilmavalgust nägi, oli “Minu California” jõudnud isegi aasta müüduimate raamatute tabelisse. Ei teagi, kas ja kui palju aitasid müügile kaasa mitmed ajakirjanduses meie perest ja Californiast avaldatud tekstid, millesse jällegi Epp mind julgustas panustama.
Neli aastat hiljem oli raamatu esimene trükk täielikult läbi müüdud ja kirjastus palus mul kirjutada uue lõpupeatüki, et raamat uue trükina välja anda. Mõned aastad hiljem lugesin Priit Pajusaare kodustuudios sisse ka audioraamatu, mida saab kuulata Rahva Raamatu äpis.
- aastal ilmus minu sulest ka teine (ja inglise keelde tõlgituna ka kolmas) raamat Vabamu muuseumi loojast Olga Kistler-Ritsost, sest ma olin aru saanud, et pikkade tekstide kirjutamine mulle meeldib ja sobib. Kaks aastat hiljem hakkasin ehk endalegi ootamatult looma Vabamu iseõppeplatvormi NoVa, mida vean tänaseni.
Ma ei tea täpselt kui paljud inimesed on 12 aasta jooksul “Minu Californiat” lugenud, aga neid on isegi teada-tuntud lugeda armastavate eestlaste kohta palju. Lisaks honorarile, mida Petrone Print mulle müüdud raamatute pealt siiani aeg-ajalt korrektselt arvele kannab, saan koos tuhandete teiste eesti autoritega Eesti Autorihüvitusfondilt (AHF) tasu raamatukogudest laenutamise eest. AHFi andmetel laenutas minu raamatut veel eelmisel aastal 107 inimest, neist tervelt neli e-raamatuna. Isegi Helsingi Oodis on mu raamat avariiulil väljas, saatis üks tähelepanelik lugeja mulle hiljuti fototõendi.
Rahast palju olulisem on aga inimeste siiras tänu. Siiani saan ma aeg-ajalt tänukirju inimestelt, kes on minu raamatut lugenud ja saanud sellest ühel või teisel viisil kasu või lausa abi. Näiteks kirjutas mulle paar aastat tagasi üks doktorant, et leidis minu raamatust raskel hetkel jõudu akadeemilises elus oluliste sammude tegemiseks. Huvitava kokkusattumusena astusin minagi pärast temaga peetud kirjavahetust doktoriõppesse.
Lisaks on muidugi suur hulk neid, kes loevad mu raamatut enne või pärast Californiasse reisimist; ja tulevad pärast heade soovituste eest tänama. Näiteks on mul olnud üks naabruskonnas elav (sõna parimas tähenduses) “fänn”, kes käis aeg-ajalt mu aia taga praktilist reisinõu küsimas. Või need lugejad, ke(lle lap)s valivad koolis kohustusliku kirjanduse “Minu”-sarja rubriigis just minu raamatu ja avastavad, et maailm on palju suurem ja kirevam kui mõnest rohelisest Tallinna äärelinnast paistab. Või siis veenduvad, et “reisimine ja kuum kliima on minu jaoks sama olulised kui juureravi või klistiir” nagu kirjutas üks nõtke sulega arvustaja Goodreadsi platvormil.
Et eestlased on sellele suurele-laiale, ent samas nii väikesele maailmale juba mitu tiiru peale teinud, kinnitab ka Vabamus tänavu jaanuaris avatud näitus “Ilmaküla eestlased”, mis kulgeb läbi 150 aasta ja kolme suure rändelaine ning lõpeb lauatäie “Minu”-sarja raamatutega. Näituse kuraatorina on mul uhke tunne nende 170 väljaspool Eestit kirjutatud raamatu seas näha nii mu enda kui ka kaaskuraatori Terje Toomistu raamatu “Minu San Francisco” täpselt samast kandist – tutvusimegi Terjega ju just siis, kuraditosin aastat tagasi Californias.
…Ma jään põnevusega ootama, milline paik lisandub “Minu…” sarja järgmisena ja olen Epule lõpmatult tänulik, et ta on olnud oma kirjastaja- ja toimetajatöös nii järjepidev ja järeleandmatu. Sellega on ta loonud hindamatu tüki uut Eesti rahva lugu.