200 killukest “Minu…” sarja raamatu nr 200 puhul, vol. 40: meenutab Margus

Juhus viib 2016. suvel mind kokku Epp Petronega. See on eluperiood, mil veedan suved Eestis ja talvitun Aasias. Juhtub nii, et meil saab Epuga alguse pikem kirjavahetus, mis kandub peagi üle telefoni teel audisõnumite saatmisele. Alguses on väga veider lihtsalt hakata telefoni rääkima, teades, et keegi ju ei kuula seda praegu liini teises otsas. Harjun sellega peagi ja jutustan Aasias rännates jooksvalt lugusid, mis teel olles juhtuvad. Ei lähe pikalt, kui Epp teeb ettepaneku kirjutada raamat, pealkirjaks näiteks “Minu Aasia”, kuna mul on juba varasemast ajast blogis palju huvitavat ning lugusid tuleb igal kahe nädala tagant juurde. Tegelikult on ka blogi lugejad seda soovitanud, aga olen siiski skeptiline, kuna raamat on sootuks midagi muud. Ei julge seda ette võtta.

Mõne aja pärast jõuame kokkuleppele, et teeme raamatu kahasse: mina räägin ja Epp paneb kirja. Alustan siis juba konkreetsete lugude salvestamist ja saatmist. Ei teagi, kui palju neid on saadetud, kui juhtub midagi Epu telefoniga ja meie sõnumivahetus on kadunud. Minu telefoni mälus on see küll alles, aga nende sorteerimine on suur ajakulu, sest peaks hakkama kõiki lugusid otsast kuulama, et kindlaks teha, mis riigis see toimus ja mis teema seal oli.

Umbes samal aja pakub Epp mulle varianti Postimehe reisirubriiki midagi prooviks kirjutada ja viib mind kokku väljaande teemaveebide pealiku Dakiga (Dagmar Lambiga). Mu esimene katsetus sobib ja saadan uue ja siis veel ühe, kuni Daki teeb ettepaneku luua sinna eraldi rubriik “Meie mees Aasias”. Nii hakkan iga kahe nädala tagant sinna lugusid kirjutama. Harjun sellega kiirelt, et teel olles tueulen kirjutada igal võimalikul hetkel. Kõik ooteajad raudtee-, bussi- või lennujaamades kuluvad lugude kirja panemisele. Mõni lugu algab nii, et ma ei tea veel selle lõppu. Lihtsalt kirjutan bussis sõites, mis hommikul veidrat juhtus, ja sealt see jätkub.

…“Minu Aasia” raamat saab kokku päris mahukas. Kuna vastukaja ja esimesed müüginumbrid on lootustandvad, jätkan ma lugude kirja panekut. Järgmisena sünnib ka “Minu Aasia saared”.

197.

Pärast teise raamatu ilmumist käib kirjastus mulle välja idee panna kirja oma toiduretseptid ja koostada kokaraamat. Nimelt olen vahepeal meediasse sattunud oma uue hobiga, Aasia kastmete hoidistamise ja müügiga. Pandeemia ajal, mil reisida ei saa, tundub see just õige asi, millega kodus tegeleda. Suureks üllatuseks tekitab see nii palju huvi, et koju tulevad pildistama ja filmima mitmed väljaanded.

Kokaraamatuga läheb aga korraga kiireks, sest kirjastuse arvestuste kohaselt oleks vaja see avaldada kevadel, sest suvel pole mõtet raamatuga välja tulla… või siis aasta võrra edasi lükata. Aega on kaks kuud, et kõik retseptid kirja panna, toidud valmis teha ja pildistada. Teen ettepaneku sõbrale, kelle valduses on ühe suletud restorani ruumid töökorras köögiga, et võiksin seal teha iga päev 4-5 toitu valmis, pildistada ja koos ära süüa. Sõber arvab, et miks ainult endale teha, teeme rohkem ja müüme maha. Olen skeptiline. Mul on küll sõpruskonnas päris palju Aasia toitu armastavaid inimesi. Enamasti elavad nad Tallinnas, aga köök on Kehtnas, kuhu üle tunni aja sõitu. Panen küsimuse sotsiaalmeediasse ja üllatuseks on nii palju huvilisi, kes kõik lubavad kohale tulla. Ei jää muud üle, kui kuulutada välja konkreetne üritus “Teeme koos kokaraamatut”. Huviliste rohkuse tõttu teeme eelregistreerimise, et ei tuleks ühel ajal rohkem inimesi, kui on restoranis istekohti.

Esimene üritus India köögiga kogub üle 80 külastaja. Inimesi tuleb ka kaugemalt, isegi Viimsist ja Valgast. Teine üritus Tai ja Vietnami köögiga toob kokku üle 180 inimese. Kusjuures pildistada ei õnnestu ühtegi toitu, sest aega selleks ei jätku. Kokaraamatu ilmumine lükkub edasi ja meie teeme veel viis üritust järgnevate kuude vältel. Lõpuks pean kodus kõik toidud uuesti tegema, et need pildile ka saaks ja mõningase hilinemisega saab “Minu Aasia kokaraamat” valmis. Saan esimesed raamatud kirjastusest kätte enda sünnipäeval augustis.