Mälukildude teatepulk on jõudnud Terje Toomistu kätte, tema on meil “Minu San Francisco” autor ja reisiromaani „Seitse maailma“ kaasautor ning veel mitut moodi seotud “Minu…” sarjaga, näiteks on “Minu Hispaania” autor Marju Gellert tegelane Terje dokumentaalfilmis “Põlvkond piiri taga” ja ka tema dokumentaalsarjas “Piirideta põlvkond”. Aga anname sõna Terjele…
193.
Seda ma enam tõesti ei suuda meenutada, kuidas täpselt läks nii, et minu esimeseks raamatuks sai Petrone Prindi alt ilmunud „Seitse maailma“ ja miks sai sellest just reisiromaan ja mitte näiteks „Minu Lõuna-Ameerika“. Võib-olla seepärast, et kirjutasime raamatu kahasse koos Berit Renseriga – “Minu” ei saa ju olla “Meie”, aga reisiromaan võib kõike olla? Igatahes oli „Minu…“ sari toona juba mõnda aega pildis olnud, kui 2009. aasta novembris ilmus meie šedööver, tõeline eksperiment autobiograafilises kirjanduses, tänu millele võetakse aeg-ajalt mul senimaani nööbist kinni ja sosistatakse, et on alles pöörane raamat.
Mõni nädal pärast raamatu ilmumispidu – just, tol ajal tähistati kirjanduslikke saavutusi ikka vägeva peoga, saalitäie rahvaga, kus esinesid nii Galaktlan kui Berk Vaher ning kõikjal voolas sponsorite poolt letti löödud vein, mida mu paps agaralt külalistele valas – kirjutas mulle Epp, talle omasel kiirel toonil, et mina ju 
oskan klahvpille. Et juba õhtul on Roy Strideri „Minu Mongoolia“ esitlus ning neil on kangesti vaja klahvpillimängijat. Tol ajal mängisin ma Tartus bändis ja pill oli olemas – nii saigi mind ootamatult kaasa tõmmatud järjekordsele Petrone Prindi raamatu mäletamisväärsele esitlusele. Juhtus veel nii, et Roy raamatu esitluse aftekas toimus minu juures!
194.
Nii mina kui Berit olime tol ajal parajad maailmarändurid ja jõudsime elada mõnda aega nii Prantsusmaal, Inglismaal, Venemaal kui Indoneesias, lisaks rändasime Aafrikas. Iga järjekordse sellise sammuga käis Epp ikka välja mõtte, et äkki siit tuleb see „Minu miski“. Suures kirjutamistuhinas olime Beriti vahepeal hakanud koos kirjutama „Minu Benini“ nimelist raamatut – oli see alles seiklus, tegelasteks 
Aafrika nõiad! Aga pooleli see kirjatükk meist jäi ning nii jäi ka lõpuni läbi arutamata küsimus, kuidas kaks inimest mahuks korraga “Minu…” sarja. Pealegi elasime selleks ajaks juba Indoneesias, põneval Jaava saarel, uued seiklused neelasid meid kiiresti endasse ja sinnapaika see käsikiri jäigi. Olgu aga öeldud, et “Minu Indoneesia” raamatu kirjutaski Berit ära. Ja sai sellest alles raamat! Kalimantani peatükis figureerin minagi.
195.
Varsti pärast Indoneesiat kolisin mina aga San Franciscosse. Jah, just San Franciscost pidi viimaks saama siis see minu päris „Minu“. Epp oli mõtte muidugi juba ammu õhku visanud, aga raamatu kirjutamiseni läks veel omajagu aega. Tegelesin, võib öelda, terve maailmaga… Olles elanud ja seiklenud ei tea mitmes riigis, hakkas mind ühel hetkel erinevates maailma otstes elavate eestlaste kogemus sedavõrd huvitama, et keskendusin sellele oma
järeldoktoriprojektis Tartu Ülikoolis. Mind ei huvitanud sealjuures niivõrd küsimus, miks välismaale minnakse. See on ju siililegi selge: tahaks näha maailma! (Sellele saime ka teaduslikult põhjendatud kinnituse – koguni 90% küsitlusele vastanutest pidas soovi maailma näha vähemalt üheks põhjuseks, miks välismaale elama mindi.)
Mind huvitas pigem see, mis juhtub pärast minekut: mis mõjutab välismaal elavate eestlaste tagasipöördumise kaalutlusi ja mis juhtub nende kuuluvustundega kusagil mujal. Ehk teisisõnu: mis saab eestlasest selle maailmaränduri ja seikleja põues?
Projekt kasvas mu töölaual nagu taltsutamatu lohe – hädavaevu jõuad ühe pea maha lüüa, kohe kasvab kaks asemele. Sellest kasvas mitu artiklit, film, filmist dokumentaalsari ja lõpuks ka näitus Vabamus.
Mis selle kõige kõrval kannatas, oli minu „Minu San Francisco“. Selle kirjutamine muudkui lükkus edasi, sest diasporaa-eestlaste uurimine neelas mind endasse.
Ent kui hakkasin Vabamus „Ilmaküla eestlaste“ näitust kureerima, kummitas “Minu…” sari mul pidevalt mõttes. Sest pole see ju lihtsalt vahva ja populaarne raamatusari. Neis raamatutes peituvad sageli lood just nendest samadest küsimustest, mis mind ka migratsiooniuurijana paeluvad. Miks minnakse? Miks jäädakse? Ja mis saab eestlasest maailmaränduri põues?
Nii otsustasingi kutsuda näituseruumi kogu välismaal elamise kogemustest jutustava “Minu…” sarja kollektsiooni – ja see kogu füüsilise väljapanekuna mõjub üsna kolossaalselt.
Kuraatorina oli mulle oluline nendele teostele tähelepanu pöörata, sest need ju ong diasporaaeestlaste lood, mida on suuresti kandnud seesama õhin näha maailma, kogeda teistsugust kultuuriruumi, elada teises keelekeskkonnas. Ja omal äraspidisel moel räägivad need lood sageli ka sellest, milline on see „eestlane“ maailmaränduri põues. Sest just võõras keskkonnas joonistub sageli kõige selgemini välja see, mis on päriselt oma.
Ja “Minu San Francisco” sain lõpuks ka valmis! Kuidas, sellest kirjutan täpsemalt siin.
