Meenutab raamatu “Minu maailmameri” autor Uku Randmaa. Uku oli esimene eestlane, kes purjetas üksi ümber meie planeedi.
192.
Mäletan, kuidas pärast oma esimest maailmareisi jõudsin tagasi koju ega suutnud siin hästi kohaneda. Kohanesin vaid nii 50%, teine pool minust jäi ikka võõramaa sadamatesse ja kaugetesse maadesse
Istusin Eestis nagu nõelte peal ja mõtlesin, mis edasi saab.
Üks asi, mille mere pealt kaasa võtsin, oli jagamise soov. Hakkasin mõtlema, et peaks panema need mõtted niiöelda paberile… ja olin juba varem märganud, et see „Minu…“ raamatute formaat on väga hea ja õnnestunud, kõikidest aspektidest vaadates. Sain aru, et sellise raamatu kirjutamine annaks mulle võimaluse jagada oma tundeid ja mälestusi, öelda välja need mõtted, mis mu peakolus keerlevad, aga natuke ehk ka teed rajada teistele eesti purjekatele vee peal loksumiseks.
Eesti purjetamine oli sel ajal veel väga paikne ja kohati kammitsetud, dogmades kinni. Minu soov oli näidata: inimesed, kui teil on paat, ärge kartke, minge üle lombi vaatama, mida seal toredat ja vägevat on, kuidas seal kaugemal elatakse.
Ja nii ma võtsingi arvuti põlvedele ja kirjutasin: “Tere, Epp!”…
Olen väga rahul selle valikuga, millest sündis “Minu maailmameri”. Esimesest käsikirjast on vormunud vähemalt neli tiraaži, hulk raamatuid on trükimusta näinud. Minu jaoks on olnud üllatavalt hea vastuvõtt, negatiivset pole ma selle raamatuga seoses kordagi kogenud.
Ja loodan, et mu raamat ka natuke ehk muutis midagi… Ma ei tea, kas otse minu eeskuju tõttu või mingil muul põhjusel, aga pärast mind on ümbermaakera-reisi otsuse vastu võtnud Imre Aljas, kes tegi büzhetipurjetamise projekti oma purjekaga Bellatrix ja kirjutas raamatu oma seiklustest, pärast teda Veiko Pedosk ja Anneli Taal koos oma Picassoga, siis Anne-Mari Luik ja Karl Saluveer Serenaga… Hetkel teeb oma ringi maailma ookeanidel Villem Reinaas Hiljaga. Kõigi nendega olen ma kohtunud, oma kogemusi edasi andnud, neid julgustanud. See kõik on juhtunud pärast mu suurt retke; siis, kui mina juba kodus kamina ees jalgu soojendasin.
Kindlasti on neid meresoldateid veel, kel on kindralisau kotipõhjas. Unistused on käega katsutavad, vaja on lihtsalt mugavustsoonist välja astuda, või teisisõnu: vaja on vaid telekapult kõrvale panna. Isegi materiaalsed võimalused pole piiriks, seda näitab Imre Haljase ümberilmareis, kus planeeritud päevakulu oli 5 eurot. Ainult üks tõsine piir on, meie eluiga on liiga lühike, et ilma tegudeta ainult unistada. Ainult unistusest ei piisa, on vaja ka tiivad välja sirutada, et lennata.