Täna annab “Minu…” ühismälusse oma killukese “Minu Hispaania” autor ja sarja paljude raamatute toimetaja Anna-Maria Penu.
167.
Ma lihtsalt sulgen silmad ja lasen tulla sellel, mis tahab tulla. Kogu see kogemus, see rännak on olnud peadpööritavalt lahe ja metsikult ilus!
Olin sel ajal ajakirjas “Annabella” kolumnist ja sealt ma Epule silma jäin. Kui ta mulle toona, 19 aastat tagasi… (peatume siin hetkeks ja hingame sügavalt: 19 aastat tagasi!) tegi ettepaneku kirjutada “Minu Hispaania”, siis polnud mul õrna aimugi, kuhu see kõik meid välja viib. Risti-rästi, üles-alla, põhjast-lõunasse, idast-läände on Epp, ja tänu temale me kõik, kudunud ühe võrratu elulugude kanga.Aga 19 aastat tagasi ma seda, muidugi, ette ei näinud. Seda oligi raske teha, sest midagi taolist polnud veel olemas olnud. Ja ilmselt just seetõttu rõhusin ma raamatu jaoks tekste valides rohkem sotsiopoliitilistele, populaarteaduslikele ja kultuurilistele teemadele. Mäletan end, kulm kipras, keskendunult otsimas neid “õigeid, asjalikke” artikleid ja kontrollimas protsente ja arve ja tsitaate, mis kindlasti peaksid sellelaadses raamatus olema. Et raamat “õpetaks”, “annaks heausklikule lugejale uusi üllatavaid teadmisi” ja oleks üleüldse intellektuaalselt “kasulik” (hoia alt, “Lonely planet”! Siit me tuleme!…). Nüüd ma tean, et ma eksisin, natuke on sellest kahju ka, et mu raamat kohati liiga asjalik välja kukkus. Ja ilmselt sellepärast olen ma täna see toimetaja, kes kutsub autoreid rohkem inimsuhteid ja tundeid oma loosse sisse tooma, sest seda me kuskilt mujalt ei leia: “Räägi mulle oma tunnetest, paota oma hingeust, sosista oma salajasi mõtteid sel hetkel kui sa teda vaatad või seda teed…” Ja raamatul on kohe teine värv juures, kas pole?
Mäletan ka seda 19 aasta tagust lausa füüsilist valu südames iga kord, kui raamatu imeline toimetaja Monika Pais saatis käsikirja tagasi ja soovitas midagi välja jätta või ümber kirjutada. See kõik on ju nii tähtis, kuidas ta aru ei saa! Kui see lõik või – oh, sa jumal! – terve peatükk välja praakida, siis põhimõtteliselt pole enam mitte millelgi mõtet! Taoline kirglikkus on Hispaania-raamatu kirjutamise juures väga kohane, kuid muidugi nüüd ma tean ka seda, et Monikal oli alati õigus.
Minu kui noore algaja autori läbielamised on mul selgelt meeles ja toimetajana hoian autorite loomingulist hinge seetõttu väga õrnalt. Ma tean, kui tähtis see kõik ühele inimhingele on. Ja samas olen õppinud, et kõik meie “tähtsad lood” ei pruugi anda kokku head raamatut… ja lugude hulgas tuleb valikuid teha.
Toimetanud olen ma Petrone Prindis päris palju, las ma hakkan järjest meenutama: “Minu Nepaal”, “Minu Moldova”, “Minu Guatemala”, “Minu Mehhiko”, “MInu Uganda”, “Minu Lõuna-Aafrika Vabariik”, “Minu Hispaania” (see teine, Mari Gellerti oma), “Minu Colorado, “Minu Costa Rica”, “Minu Hawaii”, “Minu Prangli”, “Minu Panama”… Kas mõni jääb mul kahe silma vahele? Loodetavasti meenusid kõik!
168.
“Minu Prangli” toimetamine tõi mulle lisakingitusena paar “esimest korda elus” kogemust, mida teatud vanuses ja kaua käidud teel on üsna raske kogeda. Kõigepealt hakkasin ma just Annika Prangli käsikirja lugedes mitmes kohas liigutatult nutma. Seda polnud varem juhtunud. Ma olen käsikirju lugedes laginal naernud ja südame põksudes peategelasele kaasa elanud nii mõnelgi ohtlikul seiklusel, kuid nüüd tõusid aeglased, suured pisarad mu silmadesse ning sundisid peatuma. Mis mind nutma ajas? Kui Aksi saare Helmut otsustab siiski veel kord oma elus uuesti Aksi saarel ja Pranglil ära käia tänu ehk just Annika külaskäigule ta juurde. Ja kuidas talle saarel tehakse pidulik ja südamlik vastuvõtt. Tema lapsepõlve rajad… Selles stseenis on korraga sees põgenemise hirm, raske otsuse kaal minna võõrale maale ja lahusoleku valu… Kõik see, kuidas sõjad ja okupatsioon inimhinge haavavad… Ja korraks veel tulla tagasi sinna, kus kõik alguse sai… Ilus. Magusvalusalt ilus.Ja seejärel viis see raamat mind veel esmakordselt elus ka Pranglile. Kui erakordne saar! Kui põnevad lood! Raamatuesitlusel, mida koos Annikaga tegime, ei esitatud pärast minu küsimusi aga mitte ühtegi küsimust (raske publik, nagu öeldakse!). Isegi usside ega Jumala kohta mitte! Ja see üllatas mind ikka kohe väga. Aga võibolla oli Prangli saar lihtsalt kõik esitlusele saabunud pahviks löönud?
168.
“Minu Panama” toimetamine aga aitas mind hoopis teistmoodi. Ma ise olen kolm aastat Panamas elanud, kuid sellel maal leidsid aset minu elu täielikult teiseks raputanud sündmused ja mul polnud aastaid selle kõige peale tahmist isegi mitte mõelda. Veel vähem sellest kirjutada. Kuid koos Kadri Maripuuga läksin nüüd – 15 aastat hiljem – tagasi Panamasse. Läbi tema tunderohke, intiimse ja (loodus)sensuaalse kirjutamishääle saabus minu jaoks mõnes mõttes tervenemine. Teadmine, et olen lõpuks valmis oma Panamat armastama. See oli mu hingele suur kingitus. Jah, on raamatuid ja on töid, mis meid tervendavad ja see on lihtsalt imeline.