Täna annab “Minu…” ühismälusse oma killukese “Minu Hispaania” autor ja sarja paljude raamatute toimetaja Anna-Maria Penu.
188.
Ma lihtsalt sulgen silmad ja lasen tulla sellel, mis tahab tulla. Kogu see kogemus, see rännak on olnud peadpööritavalt lahe ja metsikult ilus!
Kui Epp mulle 19 aastat tagasi… (peatume siin hetkeks ja hingame sügavalt: 19 aastat tagasi!) tegi ettepaneku kirjutada “Minu Hispaania”, siis polnud mul õrna aimugi, kuhu see kõik meid välja viib. Risti-rästi, üles-alla, põhjast-lõunasse, idast-läände on Epp, ja tänu temale me kõik, kudunud ühe võrratu elulugude kanga.Aga 19 aastat tagasi ma seda, muidugi, ette ei näinud. Seda oligi raske teha, sest midagi taolist polnud veel olemas olnud. Ja ilmselt just seetõttu rõhusin ma raamatu jaoks tekste valides rohkem sotsiopoliitilistele, populaarteaduslikele ja kultuurilistele teemadele. Mäletan end, kulm kipras, keskendunult otsimas neid “õigeid, asjalikke” artikleid ja kontrollimas protsente ja arve ja tsitaate, mis kindlasti peaksid sellelaadses raamatus olema. Et raamat “õpetaks”, “annaks heausklikule lugejale uusi üllatavaid teadmisi” ja oleks üleüldse intellektuaalselt “kasulik” (hoia alt, “Lonely planet”! Siit me tuleme!…). Nüüd ma tean, et ma eksisin, natuke on sellest kahju ka, et mu raamat kohati liiga asjalik välja kukkus. Ja ilmselt sellepärast olen ma täna see toimetaja, kes kutsub autoreid rohkem inimsuhteid ja tundeid oma loosse sisse tooma, sest seda me kuskilt mujalt ei leia: “Räägi mulle oma tunnetest, paota oma hingeust, sosista oma salajasi mõtteid sel hetkel kui sa teda vaatad või seda teed…” Ja raamatul on kohe teine värv juures, kas pole?
Mäletan ka seda 19 aasta tagust lausa füüsilist valu südames iga kord, kui raamatu imeline toimetaja Monika Pais saatis käsikirja tagasi ja soovitas midagi välja jätta või ümber kirjutada. See kõik on ju nii tähtis, kuidas ta aru ei saa! Kui see lõik või – oh, sa jumal! – terve peatükk välja praakida, siis põhimõtteliselt pole enam mitte millelgi mõtet! Taoline kirglikkus on Hispaania-raamatu kirjutamise juures väga kohane, kuid muidugi nüüd ma tean ka seda, et Monikal oli alati õigus.
Minu kui noore algaja autori läbielamised on mul selgelt meeles ja toimetajana hoian autorite loomingulist hinge seetõttu väga õrnalt. Ma tean, kui tähtis see kõik ühele inimhingele on. Ja samas olen õppinud, et kõik meie “tähtsad lood” ei pruugi anda kokku head raamatut… ja lugude hulgas tuleb valikuid teha.