Mälestustekangasse poetab jutulõime “Minu Florida” autor Kerli Kirch Schneider.
187.
Mäletan, kuidas ma sisekaitseakadeemias maksundust ja tolli tudeerisin ja identiteedikriisi sattunult lugesin Epp Petrone „Minu Ameerikat“… ja kuidas see mahlakalt kirjutatud, kaasahaarav raamat mind enda eluvalikutes veel sügavamalt kahtlema pani. Olin pikalt unistanud lavakasse kandideerimisest, aga minu ülikooli astumise aastal seal katseid ei toimunud, nii et arvasin, et käib see maksunduse eriala kah. No ei käinud.
Meeleheites tegin isegi Tartu Ülikooli ajakirjanduse erialale katsed ja sain sisse, aga ei leidnud julgust esimest eriala pooleli jätta. Nii lõpetasin selle siiski hambad ristis ja cum laude’ga ära.
Möödus paar aastat maksuaudiitori assistendi ametis – „karjäär“, mis kõigi eelduste kohaselt koondamisega päädis – ning mu minapilt tegi kannapöörde murekortsuga maksuaudiitorist muretuks Florida turistiks. Täpselt sel ajal ilmus ka Justin Petrone võrratu „Minu Eesti“, mida lugedes hakkas mulle esimest korda tunduma, et äkki mu eluvalikud ei olegi täiesti ebanormaalsed.
Mu kõige pöörasemad, hulljulgemad ja seiklusterohkemad Florida-aastad olid 2010 ja 2011, mil õe ja parima sõbrantsiga – kes juhtusid olema minuga täpselt samal mõistusevahejal – seda osariiki ja selle inimesi täiel rinnal avastasime. Just siis tõstis minus taas pead mõte, et äkki ei ole loominguline suund mu elus end veel täielikult ammendanud. Hakkasin tegema märkmeid meie kõige ogaramate Florida seikluste kohta. Kuskil sügaval alateadvuses pakitses lootus, et äkki kuidagi, kunagi, saaksin mina ka ühe „Minu… raamatu“ kirjutada.
Aga selle hetkeni läks veel kõvasti aega.
Kõigepealt tuli mul taas „inimeseks“ hakata: Floridas magistrantuuri ja doktorantuuri astuda, üks juudimees ära taltsutada, üks koeralaps adopteerida, üks doktoritöö kirjutada, üks lühifilm purki saada ja üks beebi sünnitada.
Ja siis, kusagil 2019. aasta paiku, hakkasin lõpuks kirjutama. Seda tänu Anne & Stiili kunagisele tegevtoimetajale Koidu Raudverele, kelle silma all olin varem ajakirjale artikleid kirjutanud. Tema andis mulle märku, et „Minu…“ sari otsib konkursi korras „Minu Florida“ kirjutajat.
Puhusin oma vanadelt märkmetelt tolmu maha ja taaslavastasin peas kõik action-stseenid meie parimatest Florida-aastatest. Kuna olin äsja lõpetanud umbes 250-leheküljelise ingliskeelse teadustöö kirjutamise, tundus võimalus kirjutada loominguliselt ja eesti keeles peaaegu liiga hea, et tõsi olla. Nii ma siis ei suutnudki ennast tagasi hoida, kui mõni tegelane kirjutades pisut karikatuursed mõõtmed võttis või mõni paadisõit märkamatult laevahukuks paisus.
Kirjutamine ise käis tollal vaheldumisi karjuva ja magava beebi kõrval – teisisõnu umbes nii romantilistes kirjanikutingimustes, nagu ühe värske ema elus võimalik. Seda sürreaalsem oli ühel hetkel saada oma toimetajalt Epp Petronelt – jah, sellelt samalt Epp Petronelt, kelle „Minu Ameerikat“ olin kunagi identiteedikriisis maksundustudengina lugenud ja keda ma ise täiega fännasin – meili: „Oi, ma naersin toimetades kõva häälega ja lõpuks olin kurb, et edasi lugeda ei saanud!“
Ma arvan, et just sel hetkel jõudis mulle esimest korda päriselt kohale, et ma kirjutangi „Minu…“ raamatut. Mitte enam kuskil märkmikus ja „äkki kunagi“, vaid päriselt.
Nüüd on „Minu Florida“ ilmumisest umbes viis aastat möödas. Sel suvel oli mul keskkooli klassikokkutulek ja no kuradima õnnis tunne oli avastada, et umbes 80 protsenti mu klassikaaslastest oli mu raamatut lugenud. Need on ju inimesed, kes olid kohal just sellel coming-of-age-ajal, mil mu identiteet alles kuju võttis – ammu enne maksundust, enne Floridat, doktorikraadi ja enne „Minu Florida“ kirjutamist. Ja nüüd seisid nad seal ning jagasid kiidusõnu.
Helgusepisarad!
Eriti kui mõelda, et kunagi olin mina see identiteedikriisis tudeng, kes luges „Minu Eestit“ ja „Minu Ameerikat“ ja mõtles, kas äkki võiks eluga midagi hoopis muud peale hakata. Ma ei osanud siis küll arvata, et ühel päeval jõuab kellegi teise öökapile minu enda „Minu…“ raamat.