200 killukest “Minu…” sarja raamatu nr 200 puhul, vol. 34: meenutab Madle

“Minu Filipiinide” raamat sündis teiste kohtade seas ka sõna otseses mõttes pommide all. Mis muidugi sümboolselt sobitus ka raamatusse, sest fookuses olid lisaks saareriigi elule nagunii sealsed katastroofid. Pommid langesid kirjutamise ajal Ukrainas; siis, kui oleksin just pidanud kõige kibedamalt klaviatuurile valu andma, et teos õigeks ajaks valmis saada. Töötasin toona humanitaarorganisatsioonis, kui algas Ukrainas täiemahuline sõda. Abi andmine kriisipiirkonnas oli loomulikult prioriteet, mistõttu näpistasin kirjutamisaega unetundidest vahel vaid 10 minuti kaupa, ja küsisin lõpuks kirjastuselt ka lisaaega. Oli väga kiire periood, sest lisaks evakuatsioonidele, kriisiinfo ja abi jagamisele ning muule põhitööle oli mul ka sõjapõgenikest noorte dokfilmi produtseerimise tähtaeg. Et kui juba, siis juba! Mäletan, kui sürreaalne oli end igapäevasest stressist ja kriisist vabadel hetkedel välja tõmmata, et viia end mõtteis tagasi Filipiinide lõpututesse randadesse ja kujutleda magusat mangomahla lõuga mööda alla nirisemas. Et kas selline idüll on päriselt ka veel kusagil alles, kui muu maailm tundus olevat hulluks läinud?

Olen ikka mõelnud, et milline oleks see raamat saanud siis, kui oleksin seda kirjutanud puhanud peaga kusagil Eesti metsade vahel võrkkiiges kiikudes, nagu ma algselt end ette kujutasin. Aga raamat sai täpselt selline, nagu ta pidi saama. Sissevaade filipiinode ellu, kes peavad igapäevaselt olema valmis võitlema taifuunide, maavärinate, vulkaanipursete, üleujutuste ja jumal teab millega veel. Eestlasena oli seda ehk toona raske ette kujutada, mida tähendab päriselt terve elu elada teadmisega, et kohe kohe võib midagi juhtuda. Vot, ja siis mängis elu ette kaardid, et saaksin-peaksin kirjutama raamatu ajal, mil teise nurga alt ise keset kriisi möllasin. Tunnetades, mida tähendab, kui asjad on sinu kontrolli alt täiesti väljas.

Raamatu kirjutamise ajast on mul jagada ka üks täiesti uskumatu mälestus. Kirjutasin kord pärast tööpäeva veel pool tunnikest raamatut ja üritasin meenutada, mis tunne oli esimest korda surfata. Kuidas ma helistasin liiva sisse torgatud toki otsa kirjutatud numbrile, et leida surfiõpetaja, kes oli lihtsalt üks kohalik suvaline tolgus. Mis tunne oli surfilaual esimest korda püsti jääda? Lained, päike, liivarannalõhn. Mälusopist tulid välja pildid, mida ma ei teadnud, et aju oli salvestanud. Väga veider kogemus, oleksin justkui uuesti sealsamas rannas seisnud. Meenutasin parasjagu, et milline see õpetaja oli, kui keegi saatis mulle messengeri sõnumi. Vaatan: nimi ei ütle mulle mitte midagi. Kerin siis vestlust veidi ülespoole ja saan aru, et seesama surfiõpetajast, kellega me polnud alates tunni kokkuleppimisest sõnagi vahetanud, kirjutab mulle nüüd, kaks aastat hiljem, täpselt siis, kui ma nii intensiivselt kogu seda päeva üritasn meenutada. Vaat sulle kirjutamismaagiat või kvantfüüsikat või mõlemat. 🙂